Bob Ellerhein. Maximilian Põdder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jahtumata ette panna; küllap nad oma waateluugid nii pärani ajawad kui rehealuse wärawad tuulamise aegu.“

      „Kunas on sinul nõu selle asja pärast oma sugulasele kirjutada? küsis Bob.

      „Täna päew weel saadan mina temale traadi teel sõnume Moskwasse, et sina tuled, sest et tema mind nimelt on palunud wõimalikult pea wastust saata, aga siis ei wõi sina ka enam oma ärareisimisega kaua wiiwitada.“

      „Minu reisipaun on peagi walmis seatud,“ wastas Bob.

      „Waata, kui kenaste see trehwab,“ hüüdis Jumm. „Täna peale lõunat sõidame meie ju maale oma harilikku pooleaasta lõpupidu pühitsema, mis nüüd ühtlasi sinu jumalagajätmise joodud wõiwad olla; homme on siis weel üleüldine peaparandus ja winguwalu waigistus ja ülehomme hommiku wõid sina juba Falkenbergi tossukünaga Pihkwa poole sõuda. Hädalisemaid toimetusi, wõid sa ju weel osalt täna, osalt homme õiendada.“

      „Tänane päew läheb juba raisku,“ wastas Bob oma uuri waadates, „kui ma lõpupidust osa wõtta tahan, sest et meil pea juba lõuna käes on. Lõpupidul aga ei tahaks ma puududa, sest ainult seal leian ma oma sõpru kõik koos, nii et ma kõik korraga wõin jumalaga jätta. Ei tea ka, kas ma ilmaski weel sarnasest rõõmust saan osa wõtta!“

      Mõlemad sõbrad oliwad pingi pealt üles tõusnud, Jumm oli oma käe Bob’i õla peale pannud ja nõnda oliwad nemad juttu westes „Kuradi silla“.juure jõudnud ja sammusiwad linnapesa poole.

      „Aga, mis mulle praegu meele tuleb,“ ütles Jumm lühikese waitolemise järele, „Tilder olewat ju eila Tähkweres õige tubliste Müllersoni kahewõitluses üle löönud – kaks kriipsu risti üle rinna ja kolmas kenaks rõugetäheks käewarre peale: üks nende seast aga olewat wiie õmblusega.“

      „Missugune see Müllerson on, ma wist ei tunnegi teda,“ ütles Bob.

      „Miks sa teda ei peaks tundma, pikk ja kuiw, näeb wälja, just nagu oleksiwad mõnele puuhalule purika silmad pähe pistetud“ kostis Jumm.

      „Ah, see! Nüüd ma tean juba,“ tõendas Bob, „ka nüri kirwes wõib kiwi leida.“

      „Aga kudas siis nüüd waese Willu käsi ka kliinikus käib, kas ta hakkab juba paranema? Sina oled teda täna ometi näinud?“ küsis Jumm jälle.

      „Muidugi käisin mina teda waatamas,“ wastas Bob, „aga kiita ma tema käekäiku ei wõi, kui ka enam suuremat surmakartust ei ole. Nagu sa ju tead, oli „lappijal“ õnnetus olnud, et tema läbilöödud soone otsa kinnisidumisel, kus werd waja oli wälja pumbata, kogemata ühte kurja haawa mädaga ära kihwtitatud pumpa oli tarwitanud. Selle tekkis nüüd werekihwtitus, mis tõbise elule ähwardas otsa teha. Mis nüüd teha? Aga üks kurat aetakse teise wägewama kuradi waral wälja. Et nüüd selle paha haawa mädast sünnitatud werekihwtituse mõju murda, peab haigele üks teine kangem kihwt, sisse antud saama, mille mõjudust aga pärast hõlpsamini wõib tühjaks teha. Selleks wastaseks kihwtiks aga on alkohol wõi puhas spiritus wõetud, ja et see kergemalt inimese werest lahkub, teab iga üks, kellel teisel päewal pärast joomist on juhtunud pea uimane olema. See tõbi kaob iseenesest ära. Sellepärast antakse Willule nüüd niipalju kanget marjawiina juua, nimelt sherrit, et ta hommikust õhtuni ikka ühes winnas on ja selget päewa enam näha ei saa. Waata, kui imelisel wiisil praegune tohtrite tarkus oma haigeid rohitseb!“

      Sõbrad oliwad selle trahteri ette jõudnud, kus nende selts harilikult koos käis. Nemad sammusiwad ühest lihtsalt sisseseatud kaubatoast läbi, kus mõned käsitöölised letilaua ees õlut jõiwad ja juttu ajasiwad, ja läksiwad tagumise toa poole, kust neile ühe mehise laulu wiimased sõnad wastu kõlasiwad. Siis kuuldi waljult läbisegamine hüüdwaid häälesid. Nagu wanad tuttawad astusiwad nemad sisse ja nende teretus „N’morgen!“ wõeti niisamuti kõigilt poolt elawalt wasta ja enne kui weel kaks minutit oli mööda läinud, istusiwad Bob ja Jumm rõõmsate seltsimeeste hulgas ja jõiwad mõnegiga Tartu studentide wiisi järele pool klaasi õlut kokku. Teatus Bob’i lahkumisest wõeti suure osawõtmisega ja kahetsemisega wastu. Siis aga pööris üleüldine jutt jälle õhtu poole peetawa lõpupidu peale.

      Kui waheajal ka lõunetund juba kätte oli jõudnud, hakkas seltskond minekut tegema ja studendid lahkusiwad enamaste kahekesi ja kolmekesi mitmele poole, seda mööda, kus uulitsas kellelgi oma elukorter ehk söögimaja oli. Ainult mõned wanad õllesõbrad jäiwad weel trahterisse juurdlema ja rebaseid utsitama. Bob aga läks Jummiga telegrahwi kontorisse, kus wiimane oma sugulasele traadi teel teatust saatis, et uus kodukoolmeister leitud on ja pea saab oma reisi ette wõtma. Siis aga lahkusiwad mõlemad sõbrad ja Bob läks otsekohe koju, kus tema wiibimata oma asju ja raamatuid hakkas sissepakkimisele walmis seadma, sest et temale teisel päewal seks toimetuseks palju aega üle ei jäänud, kui ta ka kõik neid perekondasid, kelle juures tema alati lahket wastuwõtmist oli leidnud ja lõbusaste aega wiitnud, isiklikult jumalaga tahtis jätta.

      II. Reisi peal

      „Jumalaga, Bob! Ela priskeste ja saada meile õige pea sõnumeid, kui sa kohale oled jõudnud!“ – „Head õnne!“ – „Jällenägemiseni!“ – hüüdsiwad mitmed hääled nooremehele jumalagajätmiseks, kes praegu ennast turtsuwa ja tossawa aurulaewa parda najale toetas, mida Jummi nali Falkenbergi tossukünaks oli nimetanud, teised inimesed aga tema päris ristitud nime järele „Aleksandriks“ hüüdsiwad. Lugeja saab juba aimanud olema, et see „Bob,“ kellele need õnnesoowid tee peale kaasa anti, keegi muu ei olnud, kui meie tuttaw, keda tema ligemad sõbrad weel aurulaewa juure saatma oliwad tulnud.

      Juba oli kolmat korda kella helistatud ja laudsilla, mis siitsaadik laewa oli nõndanimetatud „pullwärgiga“ ühendanud, tõmbasiwad töömeeste tugewad käed kaldale. Kapten seisis ülewal oma kõrge trepi peal ja laskis sealt kamandamise sõnu kõlada, masin wilistas ja laewarattad keerasiwad ennast kord suure solinaga wees ringi, nagu wast mõni tore täkk jalaga kaabib, ja hakkasiwad siis korralikult liikuma, esite pikkamisi, nagu tõrkudes, laew tegi käänaku jõe keskpaiga poole, ja küttis siis aegamööda oma käiku kiirustades Emajõge mööda alla. Selsamal silmapilgul kõlas tema laelt rõõmus hurraa! ja pasunate hõiskamine ja peale selle Saksa rahwa kena. lauluwiis: „Muß i denn, muß i denn zum Städtele ‘naus“, mis ennast kaldale mahajäänud rahwakogu rõõmuhõiskamisega segas, ja nii hästi laewalael kui kaldal lehwitati walgete taskurätikutega jumalagajätmiseks kuni laewakere Henningi aida kohal kaunis järsu käänaku taha kadus, nii et ainult weel tema korsten ja lipustatud masti otsad üle kalda aga waatajate silmi puutusiwad ja mõned tumedad passi hääled weel nende kõrwu ulatasiwad, kuna ülemistest häältest midagi enam kuulda ei olnud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQ СКАЧАТЬ