Bob Ellerhein. Maximilian Põdder

Чтение книги онлайн.

      I. Tartu üliõpilane

      Ilm oli ilus ja selge, nagu ta enamaste ainult siis on, kui ta kauemaks ajaks tõotab kindlaks jääda, ja meelitas igaühte wärskele õhule minema. Heinakuu hakatus oli juba kätte jõudnud ja sellega kewadine kenadus osalt mööda libisenud. Sirelid õitsesiwad küll weel, aga toominga otsast oliwad lehkawad õilmed juba pudenenud ja wõilillekeste kullakarwaliste õite asemele pikaks sirgunud putkede otsa walged ümargused willapead kaswanud, milledest ka õrnemgi tuuleõhk mööda minnes libletawaid hebemeid lendu tõstis ja üle muru laiali kandis. Mõnes paigas oli hein juba nii suur, et niitja wikatit hakkas walmis seadma. Kõigest oli näha, et päris suwi jõudmas oli, kui ka äge palawus weel mitte wõimust ei olnud wõtnud ja inimest ei tüütanud. Niisugusel ajal ei püsi naljalt keegi tubade sumbunud õhus, keda just mitte kodused tööd ei kütkenda.

      Aga Taaramäe warjurikaste puude all walitses siiski suur waikus. Üksnes mõni laululinnuke lõksutas pesa kõrwal oksa peal lösitades oma hauduwale kaasakesele ajawiiteks mahedaid armulugusid, kuni mõni möödalendaw putukas ka tema isunewa pugu tähele panema äratas ja sellega ta häälitsemisele järsku otsa tegi. Wahel kandsiwad ka õhulained hookaupa alt linna uulitsatelt woorimeeste wankrite põrinat ülesse mäele. Muidu aga ei olnud kõhku ega kahku kuulda, olgu siis et wahest tuule leilekene puude latwades lehti libistas.

      Päikese kiired aga kujutasiwad siis lopsakast lehestikust läbi tungides kuldseid rattaid sileda kruusatud jalgteede peale. Ja siis tantsisiwad need kuldsed rattakesed nii lustiliselt teine teisest läbi ja teine teisest mööda, ennast ühendades ja jälle lahkudes ja pidasiwad nii weidrat pillerkaari, et wagusal waatajal silmad kirjuks läksiwad ja ta neid meeleheaga jälle rohelise muru ehk sinawa taewa poole pööris. Kena oli Taaramäel wiibida!

      Aga iga wõõras, kes Tartu linnaga weel lähemalt tuttawaks ei olnud saanud, oleks küll wõinud imeks panna, kuidas see kena koht, keda õigusega Eestimaa ilusamaks ehteks ja kallimaks pärliks wõib pidada, nii waikne ja inimestest maha jäetud oli, et see ilusam isamaa lapikene, mis weel hiljuti ühte heliloojat suguwenda oli waimustanud ühte tantsulugu „Auf dem sehönen Dom zu Dorpat“ komponeerima, kõigi Tartu linnalaste armsam suwine kogupaik ja lõbusam tallermaa pidawat olema. Aga mis oli selle nähtuse põhjus, mille järele oleks arwata wõinud, nagu oleks Taaramägi Tartu kodanikkude kohta oma meelitawat ja ahwatlewat wõimu kaotanud?

      Ei, Wanemuise endine asupaik sai ikka auu sees peetud ja ei olnud seal ka weel ühtegi ebajumalust meie kandlelööjat wanakest tüütamas. Mööda minnes aga olgu tähendatud, et Wanemuine, Emakest oma nõuusse meelitades, selle wõõra pealetungija ülbust mehiseste karistada oskab, nõnda et tema seal nagu kala kuiwal maal peab siplema, sest Emakene on tema eest oma kosutawa rinna kinni pannud ja ei saada temale mitte piiskagi oma karastawast märjukesest, nii et wõõras, kui see üksnes tema enese tegemine ja tahtmine oleks, oma kummardajaid juba ammugi oleks jumalaga jätnud ja koju poole kõmpinud. Kui Taaramäel meie jutu algusel niisugune uinutaw wagusus walitses, siis oliwad selle põhjuseks ainult kohaliku elu ja olu seadlused ja tingimised.

      Emajõe kaldale asutatud wiisakas linnas on meie tähtsam hariduse hallikas. Igalt poolt woolab noorsugu sinna rohkeste kokku, alamates ja ülemates koolides, iseäranis aga ülikooli peal, suuremat haridust ja tähtsamaid teadusi otsima ja ennaste agaraste mitmesuguste ametite ja tulewate kodanliku elunõudmiste wastu walmistama. Sest et suurem osa käsitöölisi just nendest õppijatest oma elu ülespidamist leiab, kauplemine aga ikka weel kaunis madala järje peal seisab, siis saab nende tarwidust mööda ka kodune elu enamaste igas perekonnas seadeldud. Enamaste igal pool wõetakse kella ühe ja kahe wahel lõunarooga, ja mitte nagu wahest suuremates linnades, alles siis, kui tartlased juba õhtuoodet sööwad. Enne lõunat on elu kaunis wagune, ja ainult turul ja nõndanimetatud „Wene poodide“ ümber on rohkem rahwast liikumas. Õpilased, suured kui wäikesed, on tarkuse-kammitsas kinni ja kuulawad ehk parajaste, nagu reatud räimed teine teise pigistusel kooli pinkide peal istudes, laialisi seletusi ruumi otsatu suurusest ja tukkumise wabadusest, millest neil aga kumbagist suur puudus on. Kaupmeestel on oma kontorites kirjutamisega tegemist, ehk letilaua taga küla eitedele ja neidudele rätikuid ette laduda ja küünarpuuga põlleriiet mõõta, suhkurt ja sinekiwi paberisse pakkida, talutaatidele aga rauda, silku, soola ja sellesarnast muud tüsedamat kaupa kaaluda. Ülepea on igal ametimehel oma isesugused toimetused käsil. Isegi linna emandatel ei ole aega muud jalutust ette wõtta, kui turule minna toidukraami ostma, sest et nad oma kaasadele ja lastele, kes peagi eledate õõtsikutega koju tulewad määratud ajal roa peawad lauale andma. Sellest see siis tuleb, et kõigest ilmakese meelitawast iludusest hoolimata enne lõunat Taaramäel nii wähe jalutajaid näha on, olgu wahest mõned haiglased ehk wanad emandad ja isandad, kes seal ennast wärskes õhus kosutamas käiwad, ja lapsehoidjad oma wäikeste kärsitute kaitsealustega, kes esimese kasupõlwe wabadust maitsedes weel mitte koolipingi peale ei ole raamatu taha sunnitud. Ainult siis, kui raekoja hõbehaljast tornist kell esite tasema häälega nelja weerandi täissaamist on helistanud ja kohe selle peale kaugele kõlawate paukudega uue tunni algust ehk õigemine wana tunni lõppu kuulutab, mille juures temal oma Jaani kiriku punases tornis asuwa ametiwennaga sagedaste jagelemist juhtub, näikse seal ka üliõpilasi kiirustatud sammul alla tarkuse üli saalisse ruttawat ehk jälle sealt pikalisemalt mäele tulewat, et enne kojuminekut weel natukene puiestiku wilus jalutada ja oma keha kihawa seltersi ehk sooda weega karastada.

      Niisugusel ilusal ennelõunal heinakuu hakatuses 187* aastal näeme meie ühte wiisakat noormeest pikaliste sammudega Taaramäel kõndiwat, nagu mõnda jalutajat, kellel mingit kiiru ega pakki ei ole. Tema tuleb kliiniku asutustest ja juhib oma sammud wana Gothi ehituskunsti mälestuse, endise Doome kiriku waremete poole, mille peale sakslased wäga uhked oliwad, kuni nüüd tõeks on tehtud, et see kirik wist mõne prantslase ehitatud on, sest et Saksa rahwal sel ajal weel sarnaseid puhtaid Gothi ehitusi ei olnudki. Terwe ümberkaudne koht on selle kiriku järele Doomemäeks nimetatud, kuna tema wana aus Eesti nimi „Taaramägi“ meiegi rahwa suust on kaduma läinud ja alles uuemal ajal jälle sellest teenimata unustuse udust walge ette toodud. Meie jalutaja aga läheb sellest wanaaja mälestusest kui igapäisest asjast tähelepanemata mööda ja astub tema kõrwalt treppi mööda alla orgu, kus ka kenad jalgteed puude wilusse kõndima kutsuwad, iseäranis üks laiem jalgtee seal all nõnda nimetatud „Doome kraawis“ on, sest et ta liikumise keskpunktist kaunis eemal, just nagu niisugustele kõndimistele loodud, kus keegi teistest segamata üksinda mõtteid tahab mõlgutada. Selle oma loomuse järele on tema siis enesele „mõttetarkade käigu“ nime saanud, ja sest et seal wahest ka armatsejad neiukesed ja peiukesed warjulist kokkutulemise ja sala jutusobitamise paika otsiwad, wõiks teda ka „ohkamise istanduseks“ hüüda. Selle käigu poole näeme meie ka seda noortmeest oma sammusid juhtiwat.

      Oma kena pilliroo kepikesega õhus weheldes, just kui oleks ta praegu wehklemise saalis oma liikmete osawust, käewarre kindlust ja silmade terawust katsumas, näeme meie teda sügawas mõttes mitu korda puiestiku teed mööda edasi ja tagasi kõndiwat. Tema on sihwaka aga siiski kaunis toeka tegumoega mees, noor, aga tihe mustjas habe piirab tema priskeid palgeid ja warjab nägusate tutsukeste näol ülemist mokka. Ka laiaäärelise kaabu alt tikuwad paksud mustjad juuksed wälja. Mehine näomood ja hallid terased silmad awaldawad meele kindlust ja ausust. Kõige wälimise oleku järele arwata ei wõi tema mitte wanem olla kui kakskümmend neli ehk wiis aastat. Nooremehe suwine liiwakarwa ülikond on uuema aja järele lõigatud ja õmmeldud, ilma et ta siiski tema kangale upsakuse tunnistust oleks andnud, just nagu Tartus, kus studentide seas riietega mitte halpust ega rumalat uhkust ei aeta, korrapäraline wiis nõuab. Wälimisest rinna taskust edewaste wäljawahtiwa stoloskopi (rindade kuulamise toru) ots tunnistas, et ta wist mõni Aeskulapi jünger saab olema, kes pealt näha praegu kliinikust haigete juurest tuleb. Kui tema tükk aega pea oma käiku kiirustades, pea jälle pikalisemalt sammudes, wahest ka koguni seisatades nõnda kõndinud oli, nagu seda mõttes olew inimene wahest teeb, toetas ta ennast tee ääre ühe pingi najale jalgu puhkama. Ta laskis meeleheaga pingi nurka seljatoe najale, wõttis taskust tubaka karbikese ja hakkas ühte oma walmistatud paberossi põletama. Kui sinine suits rõngastena tema nina ümber lehwis, läks ta nägu, mis siitsaadik murepilwes oli olnud, nähtawalt lahkemaks.

      Meie ei taha teda tema mõtetes mitte tülitada, waid ennemalt oma aega seks tarwitada, et selle noore mehega, kes kord meie tähelepanemist on äratanud, ligemalt tuttawaks СКАЧАТЬ