Bob Ellerhein. Maximilian Põdder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma pahema õla peale, nii et ta nagu jahmatas ja just mitte kõige meelitawamate sõnadega oma rahurikkujale kosta ei tahtnud. Kui tema aga tülitajat ligemalt tunnistas, läks tema nägu märksa lahkemaks ja ta ütles ikka weel oma walusaste puudutatud õla õõrudes: „Noh, muidugi, ikka jälle wana Jumm! Kes wõiks ka muidu nii kohmakas olla ja kõik haritud inimeste peenikesed kombed ei miski panna, kui ainult sina! Pagan wõtku sind ja sinu karumoodi paitamist! Ma usun, et minu õla weel nädal otsa saab sügelema.

      „Tasa, ikka tasa, w’a kooliwend ja kallim seltsimees,“ wastas tülitaja suure häälega naerdes: „mis mina sinna parata wõin, kui minule niisugune käsi on loodud, et kõik neiukesed kiljatawad, kui ma neid teretan. Mina kulutan sind taga otsides oma kallist aega ja sõtkun juba saapa kontsad wiltu, nii et inimesed juba arwata wõiksiwad, et ma kõweraid teesid käin, ja sina wõtad minu südamelikku teretust nii karmilt wasta,“ õhkas kõneleja halenaljakalt oma silmi taewa poole tõstes. „Tõeste, maailm läheb hukka ja meie noorsugu on raiskus, nagu meie wagad sõbrad kuulutawad, sest kõik isa-isade tuum ja rammu ja waim on nende seast kadunud!“

      Bob pidi wägise naeratama, tema sõnarikas sõber aga laskis oma keha nii tüsedaste pingi peale teise nurka, et seljatugi aga naksatas.

      „Istud siin waikses nurgas,“ puhus tulija ühel joonel edasi, „kõige kallimal ilmakesel, millega Jumal meid põrmitsejaid iialgi on õnnistanud, kurtes ja pead norutades, nagu ennemuiste Scipio Kartago linna waremetel! Pajata mulle, mu poeg, mis saladus rõhub su südant, kosta, mis kurbtus sind kurnab, mis murelik mõte sind waewab? Kas on armastuse nooled sinu südant sütitanud, wõi oled sa hommiku pahema jalaga sängist astunud? ehk on sulle koguni kõige esiteks mõni wana naine wastu tulnud ja sind räpuse silmaga kaenud? Pole sul waja nii hädapillist nägu teha, nagu mõni kaherublane weoloom, mis laadal wiimaks setu kätte on sattunud! Ma olen juba kuulnud, missuguse tõrwaga sa oled kokku puutunud, üks kägu teadis minule sellest juba kukkuda. Käisin sind praegu kliinikus taga otsimas, aga seal ütles mulle ukse-Willem. et sa juba ära olewat läinud. Tahtsin sellepärast just sinu juure koju minna. Nägin aga mööda purjetades sind siin pingi peal kükitawat, nagu peatäis õnnetust.

      Noh, mis sa tahad siis selles sampsu läinud asjas peale hakata?“

      Bob oli oma sõbra juttu, ehk küll naeratades, aga siiski tähelepanemisega kuulanud ja wastas nüüd tõsisema näoga:

      „Ma tänan sind kõigest südamest sinu osawõtmise eest. Ma olen praegu ka isegi mõnda keerulist nõu pidanud, aga hammas ei taha kuhugi hakata. Igal mõttel on täidesaatmisel oma kümme kimbatust ja mitu teist takistust. Kahju, et see õnnetus just nüüdsel ajal minule pidi juhtuma; oleks ta üks ainus aasta hiljemine tulnud, siis oleksin mina juba kindlamalt, õnnehobuse sadulas istunud ja ei oleks ennast sealt nii hõlpsaste maha tõrjuda lasknud. Aga kes wõib siiski teada, kas see ehk weel kudagi wiisi minu kasuks ei ole, inimese elulugu on wahest wäga kirju.“

      „Kas sa ka tead, mis mina sest mõtlen ja sulle warsti awaldada tahan?“ ütles Bobi sõber, keeleuurija üliõpilane Woldemar Stark, keda sõprade keskel „Jumm’iks“ hüüti. Tema oli Bobi ealine mees, aga sellest kontide poolest palju tugewam, ja kui sa tema otsa waatasid, siis ei olnud sugugi imeks panna, miks neiud kiljatasiwad, kui ta neile sõbralikult kätt andis. Tema lahkest näomoest ja sinistest silmadest paistis südame headus.

      „Sina peaksid õige mõneks ajaks koolmeistriks hakkama, sinul on ju selle tarwis koguni awalikud waimuanded. Sina oskad ju wehklemise põrandal õige tubliste oma mõõka keerutada ja wastalisele osawaste pihta anda, küll sa siis ka, koolikepiga korda saad.“

      „Jah, wellekene, kui ma muud ei oskaks, siis saaks minust küll päris wilets koolmeister ja, tänu Jumalale, on kepiwalitsus ka koolidestki juba kadunud, nagu sa isegi tead.“

      „Olen oma ajal weel küllalt liinealiga näppude peale saanud, aga jäägu see nüüd arutamata. Wana kindraliemand, kelle ülekäe läinud wõsukese sina oma hoolitsemise alla olid wõtnud, kui ta toona nagu tinapura wiiendamasse klassi oli järele jäänud, kui teised uute wormi walati, on wäga rõõmus sinu koolitamise osawuse pärast ja laulab nüüd igal pool sinu kiitust suure suuga. Aga jäägu nali naljaks ja tõsi tõeks. Kui sinul tõeste lusti peaks olema koolmeistriks hakata, siis wõid sa ennast warsti minu juures „möllida“, mina wõin praegu niisugust kohta juhatada, ehk õigemini ütelda mõnda wiletsat noortmeest, nagu näituseks sind, õnnelikuks teha ja toreda ameti peale aidata. Koht on küll natukene kaugel meie Emakese kaldalt, sügawal Wenemaa südames, kus hundid inimestele kontwõõrasteks käiwad, lühidelt Moskwas, aga ega see suurem õnnetus ei ole, ja sa tead isegi, et wanapagan näljaga kärblaseidki nahka paneb. Minul oli esiti, küll nõu, seda kohta pikale Joonale soowitada, aga see mees ei oska inimestega peenikeselt ümber käia ja meie uniwersiteedi au eest nõnda seista, kui wahest tarwis läheb. Ja sest, et ma nüüd kuulsin –“

      Bob’i huulte ümber lehwis peenikene naeratus, kui tema oma ladusa seltsimehe otsa waatas, kes istmelt oli üles tõusnud ja elawalt kätega weheldes tema ees seisis.

      „Tänan selle kõrge au eest,“ ütles tema siis nalja wiisi kumardades, „aga kust sina siis selle tähtsa ameti soowitajaks said?“

      „Hm“, kostis Jumm oma pahemat silma pilustades ja kawalat nägu teha püüdes, millega ta aga sugugi toime ei saanud: „Laialdane hõimkond, tähtsad sugulased, kuulsad sõbrad, nemad kõik peawad mind meeles, kui midagi tarwis on minu läbi tallitada lasta – oh, see on minule wäikene asi! Tuleb korraga ühele wanale wiiendama põlwelisele onupojale meele, et temal üks tähtjas suguwend Tartu ülikooli peal tarkust tabamas on; ta tarwitab parajaste kodukoolmeistrit ja soowib enesele nimelt ühte Tartu üliõpilast – wist sest, et ta muiste ise siin semestrit kaks studendi nime all on wiibinud ja temale siinne tarkuse hais wägewaste on ninasse torganud – arwab nüüd ehk, et tema pojukesed seda ennemalt tarwitada wõiwad, mis tema oma ajal ise omandada ei osanud ehk ei jaksanud.“

      „Noh, kuule,“ sähwas Bob naerdes wahele, „kui mina nüüd sinu jutu ja sinu enese järele omale tahaksin sinu Moskwa onupojast pilti kujutada, siis ei oleks minul küll mitte suuremat õhinat, sinu pakkumist wasta wõtta! Aga ma loodan, et sinu onupoeg ikka paar protsenti sinust saab tublim olema.“

      „Wäga meelitaw,“ hüüdis Jumm, „kui see au siis ka mitte minule ei saa, waid onupoja pähe langeb, eks ta suguwõsasse ikka jää.“

      „Palun heaks wõtta,“ wastas Bob ja kõneles siis edasi. „Üleüldse ei oleks minul küll mitte wastumeelt, mõneks ajaks niisugust kohta wõtta, iseäranis kui ma oma praeguse oleku peale mõtlen, aga siiski tahaksin mina enne otsusetegemist ikka neid tingimisi kuulda, mis selle juures on. Palga suuruse peale ma palju ei waataks, ehk küll ma õiguse pärast seks sunnitud oleksin, aga tähelepandawam on mulle, kudas kõik muu olek ja läbisaamine on.“

      „Ma loodan, et meie ka sellega korda saame. Ligematest tingimistest olen mina wolitatud sinule ka mõnda juba teada andma. Üleüldse aga pean ma sinule ütlema, et minu kallis wiiendama-põlweline onupoeg Moskwa linnas sakste seas ja ka teiste kodanikkude hulgas õige aus ja tähtjas mees olewat. Raha aga olewat temal kui raba. Sellepärast pakub tema ka oma kodukoolmeistrile prii ülespidamise kõrwal aastas 900 rubla palka, mille eest tema kahele poisslapsele wiis tundi päewas õpetust on anda. Prantsuse keele ja muusika õpetuse tunnid jääwad koolitajanna hooleks, nii et sinul sellega sugugi tegemist ei ole. Mina arwan, et sa nende tingimistega küll leppida wõiksid, on ju ometi mõnigi ülikoolitatud noormees wähemagi palga eest pidanud koolmeisterdama. Sellepärast ütle aga üks ainus sõna ja kaup on warsti küps!“

      Bob seisis paar silmapilku mõttes, siis aga patsis ta mehiselt oma seltsimehe pakutud kätt.

      „Olgu siis asi kindel, et mina kultuurakandjaks wana tsaaride pealinna lähen. „Liisk on langenud!“ hüüdis Caesar ja läks üle Rubikoni jõe. СКАЧАТЬ