Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost. Gerhard Schwarz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja edust võitluses protektsionismi vastu, mida ta nägi lähedalt oma külaskäigul Inglismaale 1845. aastal.

Beat Gygi

      Marianne & Claus Diem (Hrsg.). Der Staat – die grosse Fiktion. Ein Claude-Frédéric- Bastiat-Brevier. Thun: Ott, 2001, 174 lk.1

      Lord Bauer

      The Development Frontier (Arengu tõkked)

      Peter Bauer sündis 6. novembril 1915 Budapestis kihlvedude korraldaja pojana. Juudi päritolu katoliiklasena õppis esialgu kodulinnas juurat, et minna 1934. aastal õppima majandust Cambridge´i Gonville´i ja Caiuse kolledžisse. Kuulas loenguid, teiste seas ka John Maynard Keynes´i ja Joan Robinsoni, ilma et oleks omaks võtnud sealse ülikoolikeskkonna turuskeptilisi ja – vaenulikke ideid. Enda hinnangul arenes ta esialgu mõõdukast riigiinterventsionistist turumajanduslike ideede veendunud esindajaks. Arenguökonoomika juurde jõudis Bauer pigem juhuslikult. Teise maailmasõja ajal töötas firma heaks, mis tegeles kautšukiga tollases Briti koloonias Malaias ja sai hiljem stipendiumi, et uurida suhteid selles tootmisvaldkonnas. Lähtudes nendest uuringutest laiendas Bauer oma arenguökonoomilist mõttemaailma ja lõi veenva liberaalse arenguteooria, mis järeleandmatult paljastab interventsionistliku arenguplaanimise vead. Bauer sai 2002. aastal oma elutöö tunnustusena Cato Instituudi poolt asutatud Milton Friedmani auhinna. Auhinna üleandmine pidi toimuma 9. mail, kuid Bauer pidi selle auavalduse vastu võtma juba postuumselt. Ta suri nädal varem Londonis.

      „On ilmne, et vaesed kõige vähem arenenud riikides pole takistatud säästma ja investeerima oma vaesuse tõttu. Nad saavad säästa ja investeerida, ohverdades oma jõudeaja ning paigutades oma tööjõu ja maa rohkem tootlikusse kasutusse, vahest asendades oma tarbeks tootmise müügikultuuridega.” (lk 31)

      „Kuid tuleks meenutada, et ametliku abi saajad on alati valitsused. Nad ei ole näinud vaeseid, kodutuid või nälgivaid inimesi oma abipropagandas. Enamasti lähevad need subsiidiumid valitsuste poliitika jätkamiseks, mis läbinähtavalt pidurdab majandusarengut ja kahjustab oma vaeseimate alamate huve.” (lk 38–39)

      Üleskutsed kurtidele kõrvadele

      Kui küsida, kes on 20. sajandi tähtsamad arenguökonoomika esindajad, nimetatakse Peter Bauerit kindlasti esimeste seas.2 Ühest küljest oli ta oma elukutse võitlushimulisemaid isiksusi, teisalt eristus ta haruldase kombinatsiooni poolest, mis ühendas teadusliku teravmeelsuse, naaberdistsipliinide kaasamise ning rikkad praktilised kogemused, mis muutsid tema tööd nii olulisteks. Bauer teadis, millest kirjutas ja rääkis ning pööras alati suurt tähelepanu sellele, et muuta oma analüüsid ja ideed laiemale publikule mõistetavaks. 1991. aastal ilmunud raamat „The Development Frontier” võtab kokku olulisemad uurimistulemused ja võiks olla tema arengupoliitiline testament. Bauer viitab seal ka sellele, et pole olemas struktuurseid, vaesusega põhjendatud arengutakistusi. Eriti tõstab ta esile inimeste ikka ja jälle kahtluse alla seatava säästmisvõime vaestes riikides. Riikliku arenguabi lükkab ta rangelt kõrvale.

      Seevastu saaksid äärmiselt vaesed riigid järjekindla turumajandusliku korra kaudu kiirendada oma majanduse arengut. Hongkongi raske lähteolukord pärast Teist maailmasõda ja järgnenud ebaharilik edu on tema jaoks selle teesi optimaalne näide.

      „Kuidas te hindaksite ühe Aasia riigi majanduslikke võimalusi, millel on väga vähe maad […] ja mis on seejuures maailma kõige tihedamini asustatud riik ning mille rahvastik kasvab kiiresti, […] mis impordib kogu toorme ning mille valitsus pole kaasatud arengu plaanimisse ja opereerib ilma valuutakontrolli või – piiranguid rakendamata […].” (lk 140)

      Hiline tunnustus

      Teadusmaailmas peeti Bauerit 1950., 1960. ja 1970. aastatel ketseriks, kes ei suutnud keyneslikult domineeritud õhkkonnas omandada eriti suurt mõju. Sellele vastavalt polnud tal ka arengupoliitilises praktikas eriti hea maine, sest just andmisbürokraatia ja riikidevaheliste organisatsioonide esindajad ning doonor- ja võlgnikriikide valitsused olid need, kelle vastu olid suunatud tema rünnakud. Alles 1990. aastatel leidsid Baueri ideed väljundi arenguabi praktikasse. Arenguabi poliitika vabanes vähemalt osaliselt oma interventsionistlikest traditsioonidest ning üha rohkem väärtustati üksikute projektide evalveerimist. Ja mitte edutult. Kui 1970. aastatel nurjus rõhuv enamik projekte, siis on tänane olukord hoopis teistsugune. Seetõttu oleks Baueri toonane fundamentaalne kriitika tänapäeval ülepingutatud. Tuleb silmas pidada, et paljudes riikides on tehtud turumajandusliku korra ülesehitamisel nähtavaid edusamme. Positiivsemad raamtingimused on tugevdanud „seestpoolt lähtuva arengu” jõudu ja parandanud eeldusi tõhusamaks arenguabiks. Sellele vaatamata on Baueri kriitika paljud aspektid veel tänapäevalgi kehtivad. Tema teaduslikule tähtsusele vastava poliitilise mõju aeg pole veel saabunud.

Richard Reichel

      Peter T. Bauer. The Development Frontier. Essays in Applied Economics. London, Sidney & Singapore: Harvester Wheatsheaf, 1991, 256 lk.

      Gary Becker

      The Economic Approach to Human Behavior (Inimkäitumise majanduslik käsitlus)

      Kui Gary S. Becker sai 1992. aastal Nobeli majanduspreemia, võis teda kahtlemata pidada 20. sajandi teise poole üheks tähtsamaks majandusteadlaseks. Kui teised „intellektuaalsed hiiud”, nagu Milton Friedman, avaldasid küll suuremat mõju praktilisele majanduspoliitikale, laiendas Becker majandusteaduse kui teadusharu piire rohkem kui keegi teine. Ta rajas „majandusteaduse kui sotsiaalteaduse”, mis püüab inimkäitumist kõikides eluvaldkondades süsteemselt mõista ja selgitada. Becker sündis 1930. aastal Pottsville´is Pennsylvanias ja kasvas üles keskklassi perekonnas Brooklynis New Yorkis. Pärast õpinguid Princetonis kaitses Chicago Ülikoolis doktorikraadi majandusteadustes. Becker tegutses seal lühikest aega 1955. aastast assistentprofessorina ja oli aastatel 1958–1969 New Yorki Columbia Ülikooli professor. 1970. aastal pöördus tagasi Chicagosse, kus õpetab majandus- ja sotsioloogiaprofessorina.

      „Majandus on kunst elu kõige paremini ära kasutada.” (George Bernhard Shaw; lk 3).

      „Minu argumendi tuum on, et inimkäitumine ei ole skisofreeniline: kord on see suunatud maksimeerimisele, kord mitte; vahel on see motiveeritud stabiilsete, vahel muutlike eelistustega; vahel informatsiooni optimaalse akumulatsioonini viiv, vahel mitte. Kogu inimkäitumist võib pigem vaadelda sellisena, nagu oleks tegu „mängijatega”, kes tuginedes stabiilsele eelistussüsteemile maksimeerivad oma kasu ja koondavad endale erinevatel turgudel optimaalse info- ja teiste tegurite varu.” (lk 15)*

      Väljaspool traditsioonilist majandusteadust

      Raamat, mis ilmus 1976. aastal pealkirja „The Economic Approach to Human Behavior” all, võtab kokku Beckeri tähtsaimad tööd tema teadlaskarjääri esimesest 20 aastast. Artiklite kogumik hõlmab enamikku valdkondi, kus Becker on kuulsust kogunud: see esindab diskrimineerimise, kriminaalsuse, demokraatia, abielu, viljakuse ja perekonna, samuti aja kui piiratud ressursi jaotamise ja sotsiaalsete suhete majanduslikku analüüsi. Becker on sageli toonitanud, et need väljapoole majandust ja seega väljapoole majandusteaduse traditsioonilist huviala jäävad käsitlused põrkasid esialgu vähese mõistmise ja lausa avaliku vaenu vastu – seda ka etableeritud majandusteaduse poolt. Tänapäeval pole enam igatahes võimalik inimkäitumise majanduslikku alget ilma majandus- ja teiste sotsiaalteaduste nagu sotsioloogia ja politoloogia toeta ette kujutada.

      „Tegelikult jõudsin ma arusaamisele, et majanduslik lähtekoht on niivõrd hõlmav, et see on rakendatav igasuguse inimkäitumise korral, olgu selleks lihtsalt käitumine, mis on rahaliselt mõõdetav või millel on kaudsed „varihinnad”, olgu need korduvad või СКАЧАТЬ