Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost. Gerhard Schwarz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ihuarsti pojana Makedoonia kuningakojas Stageiras, ühes Kreeka kirdeosa linnriigis. Johtuvalt isa varajasest surmast läks ta 17-aastaselt eestkostetavana Ateenasse, kus õppis 20 aastat Platoni juures. 342. aastal eKr kutsutakse Aristoteles õpetajaks Makedoonia õukonda, et hoolitseda 13-aastase Aleksandri kasvatamise eest. Aleksandri sõjaretkede tõttu pöördus ta siiski tagasi Ateenasse, kus rajas 334. aastal eKr oma filosoofiakooli lykeion´i. Pärast Aleksandri surma mõistetakse Aristoteles süüdi jumalateotuses ja veidi pärast seda sureb ta pagenduses 322. aastal eKr haiguse läbi.

      „[…] riik püsib koos põhimõtteliselt samaga tasumise alusel: halba püütakse tasuda halvaga – kui mitte, siis peetakse seda orjalikkuseks –, või head heaga […].” (1132b33)

      „Kõik nõustuvad, et see, mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele, kuigi väärtuse sisu ei pea kõik ühesuguseks, demokraatidel on see vabadus, oligarhidel – rikkus, ühtedel kõrge päritolu, teistel aristokraatlik loomutäius.” (1131a25)

      Vabadus vahetusõiguse kaudu

      „Nikomachose eetika” põhjendab käitumisreegleid, mille järgi peab elama inimene, kelle ühiskondlik roll realiseerub lõppude lõpuks „Poliitikas” (vt lk 14–15). Aristoteles alustab eudaimonia, s.o sisemise rahulolu seisundi määratlemisega, mis tõlgiti 18. sajandil „õnnelikkuseks”. Ainult hea elu viib õnnelikkuseni. Sellest järeldub, et kedagi ei saa tõeliselt õnnelikuks pidada isegi siis, kui ta on oma elu lõpuni elanud ja vältinud seejuures kurja saatust, vaid et hea elu juurde kuulub ka surmajärgne kuulsus. On vaja teatavat loomutäiust, et elada head elu ja leida õige tee, eelkõige äratundmist ja õiglust. Õigluse peatükis (raamatus) arutletakse vastastikkuse põhimõtte üle, mis pole mitte alati õiglane, nagu ohvitseri juhtumi korral, kes lööb sõdurit. Vastastikkus seisnevat vastulöömises, kuid just seda ei tohi sõdur teha. Vastastikkuse õiglases kasutamises näeb Aristoteles vabaduse põhimõtet. Kui jaotusõigluse puhul toimub omistamine teenete alusel, peavad tasakaalustatud õigluse puhul andmine ja vastuandmine olema kohases proportsioonis. Kõrgem võib madalamale armu osutada suure kingitusega, madalam võib proovida end kõrgemaga tasakaalustada heasoovliku anni abil.

      „[…] see, mis on igaühele omane, on igaühes ka loomu poolest kõige tähtsam ja nauditavam, ning inimesel seega – mõistusel rajanev elu, kuna just see teeb inimeseks ja niisiis ka kõige õnnelikumaks.” (1178a5)

      Andmise ja võtmise vabatahtlikkus

      Demokraatlikus polises toimib kodanike vabadus vastastikuse vaba andmise ja võtmise kaudu. Vastasel korral oleksid ühed isandad ja teised alamad. Majandusteadlastel jääb Aristotelest lugedes see põhimõte tavaliselt kahe silma vahele, sest Aristoteles läheb andmise ja vastuandmise juurest edasi kaupade vahetamise ja raha käsitluse juurde. Kuna kaupade vahetamist iseloomustab vahetatavate kaupade väärtuseline võrdsus ning kuivõrd ebavõrdse andmise ja vastuandmise korral tekib kompenseerimise kohustus, vajab see mõõtmisvahendina raha. Aristoteles ei anna mingit rahuldavat vastust küsimusele, kuidas on selline mõõtmine võimalik. Ühes kohas räägib ta sellest, et iga vahetaja andvat teisele midagi oma „tööst”. Seda peetakse hiljem objektiivse väärtusõpetuse alguseks. Teises kohas ta aga ütleb, et vahetatav on kasutamiseks. Majandusteadlased tõlgendavad seda teesi subjektiivse väärtusõpetuse mõistes.

      Andmise ja võtmise vabatahtlikkuse tõttu peab andmisel alati üks pool alustama. Ratsionaalselt on seda pea võimatu põhjendada ning Aristotelese meelest ongi selles midagi „jumalikku”. Teisal arendab ta välja idee „liberalitas´est” kui andmist ja võtmist põhistavast voorusest. Peab teadma, milles seisneb sobiv andmine. Aristoteles tunneb põlvkondade teooriat: esimene põlvkond ehitab omandi üles, teine oskab seda hoida, kolmas laseb selle jälle käest. Vastupidiselt varasele uusajale ülistab Aristoteles seda kolmanda põlvkonna heldust. Aristoteles kiidab ka suuremeelsust kui helduse kasvu. Selle põlvkonna silmis on tegemist auga: nad oskavad annetada suurejooneliselt. Annetused olid üliolulised riigi jaoks, kes loobus formaalsest maksustamisest. Polises rahastati kulutusi teatrile ja kaitsele üksnes eraisikute suuremeelsusega. Kodanikke ajendasid üksteisele ja riigile andma moraal ja auahnus, lootus aule ja tunnustusele, hüvedele ja teenetele, seda aga ilma igasuguse tagatiseta. Selles nägi Aristoteles vabaduse põhimõtet.

Bertram Schefold

      Aristoteles. Nikomachose eetika. Tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill. Tartu: Ilmamaa, 2007, 424 lk. Saksakeelne tõlge: Aristoteles. Werke in Deutscher Übersetzung. Bd. 6. Die Nikomachische Ethik. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 1979, 606 lk. Uus väljaanne: Berlin: Akademie-Verlag, 1999. Ingliskeelne tõlge: Aristotle. Nicomachean Ethics. Rmt: The Works of Aristotle. Vol. II. Chicago, London & Toronto: Encyclopaedia Britannica, 1952, lk 333–436.

      Aristoteles

      Poliitika

      Biograafilisi andmeid vaata käesoleva raamatu lk 12.

      „Hea elu”

      Kui küsida majandusteadlastelt, kes on suurim nende erialal, nimetab enamik Adam Smithi. Ent Smith poleks mõeldav ilma Aristoteleseta. Aristotelese arvele saab kirjutada liberalismi, sest tema astus välja kodanike eraomandi ning vabaduse ja sõltumatuse eest. Ta lükkas tagasi kommunismi, mille Platon oli ette näinud oma ideaalriigi valvuritele. Ka jälgides vahetamise ja intresside arutelusid, näib Aristotelese „Poliitika” ajalooliselt mõjuvõimsamana kui ükski teine raamat. Aristotelese pärand paneb pilku pöörama poliitilise tegutsemise majanduslikele tingimustele. See põhjendab vabaduse ja turu seotust, sisaldab vabadusetuse ja orjuse kriitikat, loetleb neist jagusaamise tingimusi ja lõppude lõpuks määratleb esmasena monetaarse majandusprotsessi omaette eesmärgiks muutumise ohud.

      Võib öelda, et Aristoteles mõistis esimesena, kuidas arenevad turumajanduses iseseisvad protsessid, mis purustavad tavade kaudu ettenähtud ühiskondlikud raamid. Inimese olemuse loob poliitiline tegutsemine. Kodanik vajab majanduslikku alust, mida Aristoteles kirjeldab kodumajapidamisena. Suhted perekonnaliikmete vahel peavad olema korrastatud. Hea elu vajab välist rikkust ja ka orjad võivad olla vahendiks selle loomisel. Kui tööriistad töötaksid ise, ei peaks inimesi tööks allutama. Ta loomulikult ei tea, et kunagi tulevikus saavad olema sellised automaadid ja nii näib talle ühe vabadusetus olevat tingimuseks teise vabaduse avanemisele.

      „Kui süstikud kooksid ise ja plektron lööks kitarat, ei vajaks ehitusmeistrid abilisi ja isandad orje.” (1253b38)*

      „On õige, et selle eest, mis kuulub enamusele ühiselt, muretsetakse kõige vähem, sest nad hoolitsevad omaenese asjade eest kõigepealt ja ühiste pärast vähem.” (1261b34)*

      „Nagu öeldud, on kahesugust teenimiskunsti: ühel juhul on tegemist kauplemisega, teisel juhul majapidamisega ning viimane on loomupärane ja kiitmist väärt, aga vahetamisega tegelemine õigusega halvas kuulsuses. Seetõttu vihatakse liigkasuvõtmist igati loogiliselt. Sest kasu tuleb siis rahast endast ja mitte sellest, milleks see tekkis, nimelt vahetamise tarbeks. Intress sünnitab rahast raha, seega on see kõikidest rikkuse asjaoludest kõige loomuvastasem.” (1258a39-b9)*

      Tootmine tarbe, mitte omandamise pärast

      Lisaks sellele on Aristotelese jaoks olemas liialdatud omandamisiha, nn krematistika. Loomulik oleks õige kesktee otsimine. Loomulik on see majapidamine, mis annab inimesele hea elu. Heale elule saab vaid see pühenduda, kes ei ole nii vaene, et peab end piinama, ega nii rikas, et muretsemine rikkuse pärast võtab temalt kogu aja, mis peaks kuluma heale elule. Nii paistab Aristotelesele head elu teeniv omandamine peremajapidamises loomulikuna, kuivõrd see on määratletud piiratud vajadusega. Piire mittetundev rikkuse omandamine rikub seevastu loomust.

      Kodanike majapidamiste vahel toimub СКАЧАТЬ