Elon Musk: Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku. Ashlee Vance

Чтение книги онлайн.

      „Kas sa arvad, et ma olen hull?”

      Selle küsimuse esitas Elon Musk meie ühise pikaleveninud õhtusöögi lõpetuseks kallis mereannirestoranis Silicon Valleys. Mina olin esimesena restorani jõudnud ja tellinud endale džinni toonikuga, teades, et Musk hilineb nagu alati. Musk saabuski umbes veerand tunni pärast, jalas disainerteksad ja nahkkingad ning seljas tartaanmustriga triiksärk. Musk on ligi 185 cm pikk, aga küsige ükskõik kellelt tema tuttavatest ja nad kinnitavad teile, et ta näeb palju pikem välja. Ta on absurdselt laiade õlgadega tugev ja jässakas mees. Võiks arvata, et ta kasutab oma kogukat kehaehitust enda kasuks, et alfaisase kombel ruumi siseneda. Selle asemel on tema tulek pigem tagasihoidlik ja vagur. Ta hoiab kõndides pead kergelt ettepoole, lauani jõudes surub kiiresti tervituseks kätt ja võtab siis istet. Nüüd vajab Musk mõnd minutit aega, kuni ta end kogub ja vabalt tundma hakkab.

      Musk kutsus mind õhtust sööma, et pidada läbirääkimisi. Poolteist aastat tagasi olin talle teada andnud oma plaanist temast raamatut kirjutada, ja tema oli mulle teada andnud, et tema mulle selles ettevõtmises abiks ei ole. Tema koostööst loobumine oli pettumus, aga tõi minus välja reporteri jonnaka olemuse. Kui ma pean selle raamatu kirjutama tema abita, mis siis ikka. Muski ettevõtetest Tesla Motors ja SpaceX on aja jooksul lahkunud terve hulk inimesi ning nemad on kindlasti valmis rääkima, pealegi tundsin juba paljusid tema sõpru. Mitme kuu jooksul olin jõudnud teha terve rea intervjuusid ning protsessis osales juba ligi 200 inimest, kui ma uuesti Muskist kuulsin. Ta helistas mulle koju ja teatas, et see lugu saab jätkuda kaht moodi: tema võib muuta mu elu kas äärmiselt keeruliseks või mind selles ettevõtmises kõigest hoolimata aidata. Ta teatas, et on valmis koostööd tegema, kui saab raamatu enne trükkiminekut läbi lugeda ja lisada kogu teksti ulatuses joonealuseid märkusi. Ta ei teeks minu kirjutatusse parandusi, ent tahaks, et temal võimaldataks avaldada arvamust neis kohtades, kus on faktide vastu eksitud. Ma mõistsin, mis selle soovi ajendiks oli. Musk tahtis saada oma eluloo üle vähemalt mingitki kontrolli. Kuna tal on teadlase maailmavaade, tunneb ta faktivigade ees lausa vaimset ängistust. Võib öelda, et iseäranis närib tema vaimu viga mustvalgel kirjapanduna. Kuigi ma mõistsin tema suhtumist, ei saanud ma lasta tal oma raamatut lugeda nii ametialastel, isiklikel kui ka praktilistel kaalutlustel. Muskil oli tõest oma nägemus ja see ei olnud alati tingimata see versioon, mida jagas kogu ülejäänud maailm. Ta kipub andma sõnaohtraid vastuseid ka kõige lihtsamatele küsimustele, seepärast tundus kartus 45leheküljelisest joonealuste märkuste lisast liigagi reaalne. Siiski nõustusin temaga õhtustama ja vestlema, et näha, kas me jõuame kompromissini.

      Meie vestlus algas aruteluga suhtekorraldajate (PR) üle. Musk on kurikuulus selle poolest, et tema PR-töötajad kipuvad kiiresti läbi põlema, ja Tesla jahtis parasjagu uut kommunikatsioonipealikku. „Kes on maailma parim suhtekorraldaja?” küsis ta vägagi muskilikul moel. Seejärel rääkisime ühistest tuttavatest, Howard Hughesist ja Tesla tehasest. Kui ettekandja meie laua juurde tellimust võtma tuli, palus Musk temalt soovitusi, mis roog sobiks kokku tema vähese süsivesikusisaldusega dieediga. Ta otsustas kalmaarileemes serveeritud praetud hiidmerivähipalade kasuks. Läbirääkimised ei olnud veel alanudki, aga Musk jagas juba lahkelt enda kohta infot. Ta tunnistas, milline on tema suurim hirm, mis ei lase öösiti magada: nimelt see, et Google’i kaasasutaja ja tegevjuht Larry Page võib luua tehisintellektiga varustatud robotite armee, mis suudab hävitada kogu inimkonna. „Ma olen sellepärast tõsiselt mures,” tunnistas Musk. Muski enesetunnet ei parandanud teadmine, et tema ja Page on väga lähedased sõbrad ja et ta peab Page’i üldiselt heade kavatsustega inimeseks, mitte mõneks kurjuse kehastuseks. Tegelikult oligi Muski arvates probleem just selles, et Page’i üdini heasüdamlik loomus pani teda uskuma, et masinad teevad alati seda, mida meie neil teha palume. „Mina nii optimistlik ei ole,” väitis Musk. „Ta võib kogemata midagi kurja valmis ehitada.” Kui toit saabus, pistis Musk selle nahka. See tähendab, et ta mitte niivõrd ei söönud rooga, kui lihtsalt hävitas selle paari hiiglasliku ampsuga enda eest taldrikult. Kuna mina püüdsin kõigest väest säilitada Muski heatujulisust ja vestlushimu, ulatasin talle suure tüki oma lihakäntsakast. See plaan mõjus… tervelt pooleteiseks minutiks. Liha. Amps. Otsas.

      Võttis aega, et viia Muski mõtted eemale süngetelt teemadelt ja võimalikust hukatusest tehisintellekti käe läbi ning jõuda minu jaoks põletava teemani. Kui triivisime vaikselt jutuga raamatu suunas, hakkas Musk mind küsitlema ja tundma õppima, uurides põhjalikult, miks ma tahan temast kirjutada, ja kaaludes minu kavatsusi. Kui tekkis sobiv hetk, võtsin jutujärje temalt üle ja hakkasin ise vestlust juhtima. Džinniga segunenud adrenaliinihulga mõju all valmistusin laskuma 45minutilisse jutlusse kõigist põhjustest, miks Musk peaks laskma mul sügavale oma ellu kaevuda, loobudes kogu kontrollist kirjutatu üle, mida ta vastutasuks oli tahtnud. Püüdsin rõhutada joonealuste märkuste sisemist piiratust, mille rohkus jätaks Muskist mulje kui kontrollihullust ning paneks põntsu minu ajakirjanduslikule kompetentsile. Minu suureks üllatuseks katkestas Musk mind juba paari minuti järel ja ütles lihtsalt: „Olgu.” Üks asi, mida Musk oskab väga kõrgelt hinnata, on otsusekindlus ja ta austab neid, kes jätkavad ka pärast seda, kui neile on korduvalt ära öeldud. Varem on kümned ajakirjanikud temalt elulooraamatu kirjutamisel abi palunud, ent mina olin olnud ainus tüütu sitavares, kes oli jätkanud Muski esialgsest keeldumisest hoolimata, ning see paistis talle meeldivat.

      Õhtusöök jätkus meeldiva vestlusega, mille ajal unustas Musk oma dieedi. Ettekandja ilmus laua juurde tohutusuure kollase suhkruvatist skulptuuriga ja Musk süvenes sellesse, rebides mõnuga magusa suhkruvahu ribasid. Me olime jõudnud kokkuleppele. Musk võmaldab mulle ligipääsu oma ettevõtete juhtidele, samuti sõpradele ja perele. Ta kohtub minuga kord kuus toimuvatel õhtusöökidel, kuni raamatu valmimiseni. Esimest korda oli Musk nõustunud lubama ühel ajakirjanikul siseneda oma maailma ja tutvuda selle peensustega. Kaks ja pool tundi pärast seda, kui olime alustanud, pani Musk käed lauale, tegi liigutuse, nagu hakkaks tõusma, ent peatus siis, vaatas mulle sügavalt silma ja pahvatas välja selle uskumatu küsimuse: „Kas sa arvad, et ma olen hull?” Selle hetke kummalisus muutis mind alguses sõnatuks, samal ajal kui kõik minu närvilõpmed püüdsid taibata, kas see on mingit sorti mõistatus, ja kui on, kuidas peaks sellele kunstiliselt vastama. Alles siis, kui olin Muski seltsis juba küllalt aega veetnud, mõistsin, et see küsimus oli mõeldud rohkem temale endale kui minule. Oli üsna ükskõik, mida ma sellele vastan. Musk peatus veel viimast korda ja avaldas valjult kahtlust selle üle, kas mind võib ikka usaldada, ning vaatas mulle sügavalt silma, et otsusele jõuda. Sekundi murdosa pärast jätsime juba kättpidi hüvasti ja Musk sõitis minema punases Tesla Model S sedaanis.

      Iga uurimus Elon Muskist peab algama SpaceXi peakorterist Californias, täpsemalt Hawthorne’is, Los Angelese eeslinnas, mis asub mõne miili kaugusel Los Angelese rahvusvahelisest lennujaamast. Just seal leiavad külastajad eest kaks hiiglaslikku Marsi plakatit, mis ripuvad kõrvuti seinal ja juhatavad teed Muski vaheseintega eraldatud kontoriboksini. Vasakpoolne plakat kujutab Marsi sellisena, nagu see on täna: külma ja viljatu punase hiiglasena. Ent parempoolne näitab Marsi üüratu rohelise maismaamassina, mida ümbritsevad ookeanid. Planeet on üles soojendatud ja muudetud inimasustusele sobivaks. Musk kavatseb seda kunagi ka tegelikult saavutada. Aidata inimestel saada kosmoseasukateks on tema selgelt välja öeldud elueesmärk. „Ma tahaksin surra teadmisega, et inimkonnal on helge ja kirgas tulevik,” sõnab ta. „Kui me suudame lahendada säästliku energia probleemi ja liikuda selles suunas, et saada mitut planeeti asustavaks multiplanetaarseks liigiks, millel on oma jätkusuutlik tsivilisatsioon teisel planeedil – et jääda püsima ka kõige hullema stsenaariumi teostumise ehk inimteadvuse väljasuremise korral…” ja siin teeb mees hetkelise pausi, „arvan, et see oleks väga hea saavutus.”

      Kui mõned asjad, mida Musk ütleb ja teeb, tunduvad olevat absurdsed, tuleb see sellest, et mingil tasemel need seda kindlasti ongi. Näiteks samal hetkel, kui Muski sekretär on talle just ulatanud mõned küpsised ja šokolaadihelvestega üle puistatud jäätise, räägib mees puhtsüdamlikult maailma päästmisest, endal alahuul jäätisega koos.

      Muski kindel valmisolek võtta ette uskumatuina näivaid ülesandeid, on teinud temast jumaluse Silicon Valleys, kus teised tegevjuhid СКАЧАТЬ