Minu Inglismaa. Ann Alari

Чтение книги онлайн.

      Õige varsti jõuamegi Rogeri poolt lubatud Inglismaa kõige väiksemasse pubisse, kus serveeritakse teed kõige ilusamatest valgetest tassidest, mida sellistes asutustes kunagi varem näinud olen. Hotelli pidava perekonna pubiks muudetud tagatoas on juba kohad sisse võtnud kaks meest ja šokolaadipruun koer, kes ootavad laeva, et sõita Glenriddingisse – järve sellesse otsa, kust meie parajasti tuleme. Meeste ees laual on kohalik Conistoni õlu – üsna tuntud Bluebird. Suure leegiga põlev väike kamin on toa soojaks kütnud ja kõik veidi uniseks muutnud. Pruun labrador, muidu igati viisakas koer, hakkab peagi norskama.

      Kohalikest uudistest on meie jaoks kõige olulisemad need, mis puudutavad ilma, pubisid, külapoode ja järvel kurseerivate laevade talvegraafikut. Ullswateri aurulaevad (mis tänapäeval muidugi ei tööta enam auru jõul) on omaette vaatamisväärsus. Vanim neist, madalalt vees istuv Lady of the Lake, on järvel liuelnud juba aastast 1877. Arvatavasti on Lady kõige vanem töös olev reisilaev kogu maailmas.

      Peremehelt kuuleme kummalistest õnnetustest, mis on viimasel ajal mägedes juhtunud. Uppumisest kärestikulises ojakeses, millest on vabalt võimalik üle hüpata, varingutest, mis viivad tee jalge alt. Eksimisest udus, kus hüüdva kaaslase hääl kostab hoopis vastassuunast. Ohtudest, mis varitsevad neid, kes söandavad Mustaks Järveks kutsutud Ullswaterisse ujuma minna. Keskajast on pärit legendid koletisest, kes elavat järve põhjatus sügavuses, milleks tänapäeval on mõõdetud 62 meetrit. Ja veel. Jälle olevat vist nähtud seda vanemas eas paarikest, kes juba enne Teist maailmasõda kaljulõhesse kukkus ja õnnetult surma sai. Kas tõesti vaimud?

      Trükipildid õlletoa seintel kujutavad jahipidamist. Rebased on siinkandis alati olnud suureks nuhtluseks lambakasvatajatele. Kohe kuulen ka lugu legendaarsest jahimehest Joe Bowmanist, kes sada aastat tagasi oli oma ala meister sel karmil maastikul. Kord Martindale’i orus rebasejahi edukalt lõpetanud, tahtis ta Howtownis koos koertega laeva astuda. Olge lahke, öeldi talle, ainult et iga koera eest tuleb eraldi maksta. Selline asi Joe’le ei meeldinud. Ta käsutas koerad tagasi kaldale. Ja kui laev liikuma hakkas, tõstis mees jahisarve suule ning hakkas seda puhuma. Koerad sörkisid kuulekalt piki järveäärset rada ning kohtusid peremehega Patterdale’is.

      See jutt on nagu märguandeks Glenriddingi poole mineva laeva ootajaile. Kaks unist meest ja õigel ajal virgunud koer tõusevad püsti, et teekonda jätkata. Nendega on otsustanud ühineda ka Roger, kelle arvates on sissejuhatuseks juba tublisti käidud ja nähtud. Pealegi tahab ta Glenriddingi väiksesse aga heasse matkavarustust müüvasse poodi sisse põigata.

      Muide, ka poepidajanna on meie klubi liige. Temalt kuulen hiljem, et varustus, mida ta müüb, on matkajate hulgas väga hinnas. Ei ühtegi kaebust. Kaebusi tuleb aga õige sageli talupidajailt, kes kurdavad, et esiotsa küll head ja tugevad matkasaapad ei pea virtsases mudas kuigi kaua vastu. Ärgu üldse reklaamitagu neid käimasid kui välioludes kasutamiseks parimaid!

      Esimene pikem tõus järveäärsesse mäkke jääb mulle alatiseks meelde. Juba sellepärast, et ilmselt polnud mul vaim taas kord päris valmis selleks, mida ju tegelikult varemgi kogenud olin – kui ronides silme ees terendavale kõrgusele jõuad, selgub hoopis, et mäetipp on ikka tublisti kõrgemal. Seda lihtsalt madalamal olles ei näe. Ning veel. Vanad käitumisõpikud soovitavad tantsimise ajal mitte rääkida. Sama soovitaksin mina mäkketõusul. Muidu võib hing rinnus kinni jääda.

      Esiotsa püüan ma kõige kiirem olla, sest rada on üsna hästi sisse tallatud ja seda ei pea kaardilt lugema. Siis aga tunnen, et targem on hoida mingit oma isiklikku keskmist tempot. Nii peab kindlasti kauem vastu. Tagasilöögid võivad tulla veel sellestki, et ilm on muutlik. Nüüd, mil päike on välja tulnud, on arukam ülearused riided kohe seljast võtta ja seljakotti toppida – muidu teeb palavus sammu aeglaseks. Place Felli tippu jõuame lühema ajaga, kui olime arvestanud. Ometi sunnib tuuline, kõle avarus kiiresti laskumisrada otsima. Tagasi orgu ja George Starkeysse saabudes on mu ainsaks sooviks kähku kuuma duši alla saada.

      Minult küsitakse, kas hakkan endale ise George Starkey köögis õhtusööki valmistama või tulen pubisse. Meie kodupubi, mille nimeks White Lion, tahaks ma muidugi lähemalt näha. Ka menüü, mille eelmisel õhtul keegi sealt kaasa tõi, on päris ahvatlev. Ullswateri forell või kohalik lambapraad Lamb Henry oleks kindlasti hea valik. Ent pigem järgmine kord!

      Kui pubisse läinud seltskond tagasi jõuab, magan mina juba õiglase und. Seekord ilma kuumaveepudelita, kuna keha on niigi soe ja päevasest käimisest väga-väga väsinud.

      Hommikul äratab mind vastu katuseakent trummeldav vihm. Kuulen ka seda, kuidas korrus allpool paugub pesemisruumi uks. Köögist ja elutoast kostab jutuvada – ilmselt on juba söögiaeg käes. Tõstan pead ja vaatan ringi – olen naiste poolel viimane magaja. See teadmine teeb mu korrapealt virgeks. Riided selga, pesuruumist läbi ja otse kööki!

      Kärmelt süües teen samal ajal endale päevaks võileibu. Tegelikult vrappe, milles on ohtrasti jääsalatit, punase piprakauna ribad, singilõik tugevamaitselise inglise sinepiga ja cheddari juustu liistukesed, mida liidab asendamatu magushapu Branstoni marineeritud köögiviljasegu, mille parim osa on porganditükikesed.

      Meele teeb rõõmsaks, et ma polegi see päris viimane, kes kööki ilmub. Joogaõpetaja Gordon alustab päeva harjutustega. Õnneks teeb ta neid pikalt ja põhjalikult.

      „Kas High Street on sulle juba tuttav?” küsib Maggie.

      Kuna High Street on iga väiksema linnakese ja küla peatänava nimi, siis tundub mulle, et ta tahab teada, kas ma olen juba kohalikes poodides käinud.

      Vastan: „Ei, aga mul pole ka praegu midagi vaja.” Mille peale Maggie hakkab laginal naerma.

      „Ma mõtlesin hoopis seda roomlaste ajast jäänud High Streeti, mis on mäeseljandikel. Oled sa seal varem käinud?”

      „Ei, ei ole. Ma olen siin tõesti esimest korda.”

      Mitte nii, nagu üks mu tuttav Londonis, kes kunagi rääkis, kuidas ta arvas, et on esimest korda mingis Walesi mägikülas, ent siis hakkasid äkki kõik kohad tuttavad tunduma. Tuli välja, et lapsepõlves olid vanemad teda sinna viinud. Mina pole siin kindla peale varem käinud, ei vanematega ega ilma.

      „Kas tuled meiega kaasa?”

      „Rõõmuga!”

      „Siis pead veidi ootama. Gordon saab varsti seljakoti pakkimisega ühele poole.”

      „Ehk läheb sadugi selleks ajaks üle.”

      „Läheb üle ja hakkab jälle.”

      Enam ei saja. Aga õhk on niiskusest lausa paks. Või järsku ikkagi sajab? Sellist peenikest vihma, mille piisku silm ei seleta. Igatahes sead, kellest me parajasti mööda läheme, on märjad ja vesi pärlendab harjastel, mis katavad nende ilusaid kehi. Järvepiirkonnas kasvatatakse igasuguseid erilisi tõuloomi. Need sead siin on lapilised: šokolaadipruunid ja iirisebeežid laigud muudavad loomad lausa elegantseks. Püüan neist pilti teha. Hiljem muidugi selgub, et piltidele on jäänud vaid mingid tumedad udukogud.

      Mäenõlva pidi ülespoole rühkides märkan peagi rõõmuga, et ilm muutub üha heledamaks ja taevas on kohati juba sinine. СКАЧАТЬ