Minu Inglismaa. Ann Alari

Чтение книги онлайн.

      Järsku lõhestab vaikust koera heledahäälne võidukas klähvimine, veepladin, pardipoegade vilet meenutav hädakisa ning pardiema hüüd „appi, elud ohus!”, mis toob kaldaäärsete soiste mätaste vahelt välja teisigi sinikaelu. Nii lihtsalt juba alla ei anta!

      „Rosie, siia!” hüüab heitunult noore punakaspruuni setteri saatja. Paarikümneaastase neiu hääletoonist saab kohe aru, et koera omanik ta pole. Koera oleks tulnud veelindude pesitsuskohtade läheduses rihma otsas hoida, sest looduse kutset kuulnud Rosie ei tee nüüd enam hüüdmisest väljagi. Kohe on vees möllaval setteril kindlasti pardipoeg hammaste vahel.

      Aga ei. Pardiema ründab Rosie’t. Pojad pagevad kaldaäärsete mätaste vahele. Ja nüüd hakkavad vanad pardid Rosie’t narrima. Lasevad tal igas suunas ujuda. Annavad end peaaegu kätte. Ja lendavad siis veidi kaugemale. Rosie klähvib ärritunult ning hakkab väsima. Vaesekese pea vajub korraks isegi vee alla. Iga kord, kui koer on juba peaaegu kaldal ja tahaks kangesti välja ronida, meelitab kättemaksuhimuline emapart ta tiigi keskele tagasi. Ise parastavalt prääksudes.

      Tiigi sellesse äärde, kus lookleb kruusane tee, on hulk rattamehi ja – naisi kogunenud etendust jälgima. Üks neist hakkab kõva häälega pragama, et omanik peaks ju ometi teadma, et koera ei tohi tiiki lasta.

      Vaatemäng on kestnud 15 minutit.

      Koeraga tüdruku kaaslane, tumesinises T-särgis poiss, käib kaldal ühe juurest teise juurde vabandades ja selgitades, et Rosie polegi tegelikult nende oma. Nad läksid tüdruku tädile külla ning lubasid koeraga parki jalutama minna, et vanainimene saaks sel ajal muud teha.

      „Rosie!” hüüab eskimosaabastes pikajuukseline tüdruk, nüüd juba väga nutuselt.

      Isegi pragav isehakanud politseinik on selle aja peale aru saanud, et ohus ei ole mitte pardid, vaid noor ja sõnakuulmatu Rosie, kelles instinktid pole uinunud. Loodetavasti ikka ka ellujäämisinstinkt. Kruusateele kogunenud jalutajad arutavadki juba seda, kas on võimalik, et koer võib uppuda. Kaalutakse päästeorganisatsioonile helistamist. Loomakaitse on ju Inglismaal tunduvalt vanem nähtus kui lastekaitse. Otsitakse internetist vajalikku telefoninumbrit, mõned teevad mobiiltelefoniga pilte.

      Pardid aga jätkavad Rosie narrimist. Mitte enam raevukalt, ent ometi järjekindlalt. Rosie tume läikiv pea vajub järjest sagedamini vee alla. Ta ei tee enam häält. Ükskõikselt prääksudes jätkavad pardid oma julma mängu.

      Kõik kokku on kestnud 25 minutit.

      Nutune tüdruk liigub, selg ees, sammhaaval väravate poole. Poiss palub kruusateele kogunenud jalutajaid, et nemadki keelitaksid Rosie’t kaldale tulema.

      „Rosie! Rosie! Siia, Rosie!” hüüab kümmekond inimest üheskoos. Tundub, et Rosie saab sellest jõudu. Vähemalt püsib ta pea nüüd vee peal.

      Möödas on 30 minutit.

      Õnneks saab pardiema siiani toetanud pardipaaril lõpuks mängust villand. Nad lendavad kõrvaltiigile. Pardiema „prääks-prääks” jääb võistlema nüüd juba paarikümne inimese suust kostva kutsega:

      „Rosie, siia! Rosie! Rosie. Rosie, siia!”

      Tundub aga, et Rosie, kes on tiigis tiirutamisest täielikus segaduses, ei saa enam üldse aru, millisele kaldale tuleks välja ronida.

      „Rosie, siia! Siia!”

      Rosie seabki end lõpuks õiges suunas ujuma. Ja pardiema ei lenda enam talle nina alla, et teda eksitada. Vaene väike Rosie komberdab jalgade värisedes kaldale, vajub mätaste vahel korraks kurguni mutta ja ongi lõpuks kaldal.

      Ta on pargis „jalutanud” 35 minutit.

      Rosie on täielikus segaduses. Püüab joosta, komistab. Kalpsab siis meieni ning – loomulikult! – raputab end kuivaks. Ajalehed šotiruudulisel tekil oleks nagu mudavihma kätte jäänud. Nutune tüdruk viskab poisi suunas koera kaelarihma. Poiss rabab selle maast, ning selleks ajaks on ka värisev ja vaaruv Rosie kuulekalt tema kõrvale jõudnud. Poiss võtab koera sülle ja läheb tüdruku juurde, kes on neile raske raudvärava juba lahti lükanud.

      Veel natuke rahulikku lugemist. Päike on juba madalale vajunud, õhk jahedamaks muutunud. Tiigikaldal olemine on veidi ebamugavaks läinud. Otsustamegi asjad kokku panna ja ära minna. Ning mida ma näen värava juures, puude varjus, sellel teisel, peaaegu kinnikasvanud tiigil? Seal on pardipaar, keda kaldamätaste vahelt seirab suur rebane. Müksan Derekit ja sosistan:

      „Vaata!”

      Näeme, kuidas kaval linnarebane rohu sisse libiseb. Täna söögiks part, homme pitsa.

      KUNINGANNA EMA SURM EHK LÄBIMÄNGITUD, ENT OOTAMATU SÜNDMUS KUNINGANNA EMA SURM

      Kuninganna ema surm 30. märtsil 2002 on ootamatu ja isegi uskumatu – vaatamata sellele, et kuninglik perekond on juba paarkümmend aastat tema matust põhjalikult planeerinud. Riik ja BBC on viimased seitse aastat seda ka regulaarselt teoorias läbi mänginud.

      Laupäeval, kui BBC uudistes hakatakse edastama kuninganna ema, Elizabeth Bowes-Lyoni surmateadet, olen ma parajasti Põhja-Inglismaal mägedes. Olen mägimatkajatest klubikaaslastega just orgu tagasi jõudnud ja Ullswateri järve ääres Glenriddingi külapoes piima ostmas, kui raadiost kostavad uudised, milles on juttu kuninganna emast. Kuna aga tema kehva tervist kajastavad teated on viimasel ajal olnud ikka niiöelda taustuudiseks, ei pööra ma sellele erilist tähelepanu.

      Alles hiljem, autoraadiot kuulates, jõuab minuni, et ligi 102-aastane kuninganna ema, eelmise kuninga, George VI abikaasa ja praeguse monarhi, Elizabeth II ema, on surnud. Loogikavastaseltki tundub see veidi uskumatu. Pikk ja lõpuni väga aktiivne elu on kuninganna ema muutnud legendiks juba tema eluajal. Tema puhul tavalised reeglid nagu enam ei kehtiks – kui vältida siin sõna surematu kasutamist. Asjale annab muidugi veidi koomilise varjundi see, et juba aastakümneid on kuninglik perekond põhjalikult planeerinud vana daami matust, mida riik ja BBC on teoorias palju kordi läbi mänginud.

      Kui oma George Starkey nimelisse mägionni tagasi jõuame ja kaminas tule süütame, et selle ümber tavapärast kellaviieteed juua, on üks juba ette teada jututeemadest kahtlemata surma-uudis. Mu klubikaaslaste hulgas on riigi- ja pangaametnikke, ärimehi ja teadlasi. Kõik nad on väga kaasaegsed inimesed, kelle suhtumine kuninglikku perekonda ja vanamoeliselt kristlikku kuninganna СКАЧАТЬ