Minu Inglismaa. Ann Alari
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Inglismaa - Ann Alari страница 8
Название: Minu Inglismaa
Автор: Ann Alari
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479801
isbn:
Chrisi lapiku viskipudeli saan ma endale. See muutub hiljem vaat et talismaniks mu talvistel käikudel Põhja-Inglismaa ja Walesi mägedesse. Klaasist teine ja teeb koti raskeks, aga külmal ajal ilma selleta enamasti ka ei saa. Ja igasugused peened kuumaveekotid – loomanahka imiteeriva tekstiilkattega, kummaliselt kootud kangast ja aplikatsioonidega, ning isegi need supermoodsad, mida kasutatakse kõrgmägedes – tunduvad kuidagi kohatud. Vastupidiselt mu pisikesele lapikule, millel toretseb rabapüü. Tõtt-öelda on värvikirev lind ajapikku juba ühtlaselt heledaks kulunud.
Hommikul annab ilm endast märku läbi magala katuseakende. George Starkeys on traditsioon, et raadiot ja televiisorit majja ei tooda. Vahel harva tullakse arvutiga – aga selleks peab ikka väga mõjuv põhjus olema. Muidugi, naaberkülas Glenriddingis, mis viimase viiekümne aasta jooksul on muutunud kaevanduskeskusest turismikeskuseks, on ka internetikohvik. Sealt ja naabertalust saamegi me andmed ilma kohta, mis Järvepiirkonnas on alati väga eriline, sageli ettearvamatult muutlik.
Mobiiltelefonidega on aga nii, et Vodafone on ainus võrk, mis katab ka orgu, milles me elame. Minu Orange-võrgus töötava telefoniga saab enamasti helistada vaid mäetippudelt. Aga kaasas tuleb seda ikkagi kanda – selline on üks ohutusnõuetest.
Ning kui juba jutt ohutusnõuetele läheb, palun ma mägede pojal Gordonil – kelle esivanemad on šotlased – demonstreerida, mis tema tohutus seljakotis lisaks pika säilimisajaga varutoidule, mittevettivatele tikkudele, vilele, heale taskulambile, erilistele kinnastele, soojadele varuriietele, vihmakeebile ja kilepükstele veel on. Mees tõmbabki välja hõbedase paki ning hakkab seda lahti harutama. Ohhoo! On see mingi jõuluvanik? Milleks seda veel vaja? Et ohu korral tuju ülal hoida? Kõik naeravad ohjeldamatult.
Tuleb välja, et Gordon pole oma ülihead ilma- ja külmakindlat päästekilet, millesse (mõõtusid arvestades) võiksid mähkuda isegi kolm inimest korraga, juba vähemalt kümme aastat lahti lapanud. Nüüd on see niiskunud ja kokku kleepunud, ning pakike avaneb murdekohtadelt nagu hõbedane jõuluvanik. „Hea, et seda pole tegelikus olukorras vaja läinud,” ohkab muigel Gordon mõrult.
Hommikusöök tehtud ja söödud, lahkutakse majast väikeste seltskondadena. Muide, mägedesse minnes söön ka mina inglise hommikusööki. Tavalistes oludes tundub see liiga raskepärane, ent mägedes käies kulub kogu energia, mida saab praetud munadest ja peekonilõikudest, grillitud seentest ja tomatitest, marjaks ära. Seda aga, kuhu suunda keegi läheb, ei küsita teistelt uudishimust või viisakusest. Pigem ikka selleks, et õhtul kaaslasi tagasi oodates teada oleks, kuhu keegi on läinud või halvemal juhul kadunud.
Grupid moodustuvad vastavalt sellele, mida keegi plaanib ette võtta. Kes läheb järskudele kaljuseintele mägironimist tegema, kes matkab Hevellynile või teistele tippudele, mis on Järvepiirkonnas kõik nii alla tuhande meetri merepinnast. Mõni teeb treeningu mõttes esimesel päeval alati matka piki kergete tõusude ja langustega järvekallast.
Ullswater on pikk, veidi kaarjas ja suhteliselt kitsas järv. Lõunakallas on küll kaljune, ent rada on väga hästi hooldatud. Sellele vaatamata juhtub enamik õnnetusi just seal – väänatakse jalg välja või saadakse infarkt. Seda kõike kuulen kohalikult päästeteenistuse mehelt vastuseks oma küsimusele nende võimsa kiirkaatri kohta. Kaatrit minevat tööd tehes tunduvalt rohkem vaja kui helikopterit.
Arutlen endamisi, et kuhu siis päris esimesel päeval minna. Arukas oleks vist alustada järveäärse poolringiga, tagasiteel tõusta mäetippudele, ning lõpuks laskuda rada pidi, mis toob otse me kodumajja. Roger ütleb kavalalt muiates, et ehk õnnestub mul Howtownis näha ka Inglismaa kõige väiksemat pubi – kui see ikka lahti on – ses talve tulekul peaaegu väljasurevas järveäärses külakeses.
Me rada viib üle vesiste rohumaade, kus on hästi palju lambaid, kel veider, millegipärast dinosaurust meenutav nägu. Ja mine sa neid tea! Nick Parki filmidest tuttav Shaun pole ju mingi vaga voonakene.
Suurbritannia on suurima lambakarjaga riik Euroopas. Järvepiirkond on aga eriliselt kuulus põnevate tõugude poolest. Kõige tavalisem on kindlasti Herdwick – valge pea ja hämuselt tumehalli kehaga loom. Talled on neil, vastupidi, musta peaga. Tundub, et nende loomade erakordselt karedast villast – mida üldiselt majade ehitamisel soojustamiseks kasutatakse – ongi tehtud kõik kohalikud vaibad, pleedid ja tekid. Ka need, mis öösiti George Starkey nimelises majakeses mu nägu ja kaela kriipima kipuvad. Eriti naljakad on aga Wensleydale’i lammaste pikakõrvalised talled, kes näevad välja nagu jänesed. Igal kevadel, poegimise aegu, lammaste arv riigis korraks peaaegu kahekordistub, tõustes ligi 40 miljonini. Ning tallede elu ja mäng – on see vast eriline vaatepilt! Linnainimesteni jõuavad sellest vaid võluvad fotod päevalehtede esikülgedel.
Paar sajandit tagasi oli Järvepiirkond inimestest ja jumalatest mahajäetud koht. Daniel Defoe – kes küll Robinson Crusoe karakteri esiletoomiseks valis kõhklematult asustamata saare – on reisist siiakanti kirjutanud, et maastik, mille rüpes rändaja end leiab, on kõige metsikum ja vaenulikum, mida Inglismaal võimalik kogeda. Talumatu nii inimesele kui ka loomale, kui lambad välja arvata.
18. sajandi lõpupoole aga suhtumine muutus. Mäed, metsik loodus ja lihtne talupojaelu, mille karmi külge hakati pidama eksootikaks, läksid äkki moodi. Poeet Thomas Gray oli tõenäoliselt esimene, kes Järvepiirkonda Inglismaa Alpideks nimetas. Peagi ilmus ka esimene reisijuht, mis tutvustas matkaradu ja kohti, kust avanesid hingematvalt ilusad vaated, ka need, mis on tuttavad Thomas Girtini piltidelt. Turneri maal „Vikerkaar Buttermere järve kohal” on praegugi aukohal Tate Britaini galeriis.
Järvepiirkonna maailmale tutvustamises on aga kõige suuremad teened poeetidel. William Wordsworth, kes 1770. aastal siin sündis, tuli kodukanti tagasi pärast Cambridge’i Ülikooli lõpetamist ja eksirännakuid Euroopas. Koos Coleridge’i ja Southeyga kuulus ta Järvepoeetide koolkonda. Nende loodust ülistavas luules peitus õige sügav alltekst.
Wordsworth’i ja tema õe Dorothy koduks olnud Dove Cottage’it Grasmere külakeses ümbritses aed, mis läks sujuvalt üle metsikuks looduseks. Sahvrist voolas läbi oja, mis hoidis ruumi alati jahedana. Voolab praegugi. Õde-venda elasid kokkuhoidlikult, nad arvestasid ümbritseva looduse ning neist palju viletsamal järjel elavate inimestega. Rikkuse nautijad tööstusrevolutsiooni aegses Londonis kutsusid neid põlglikult vabatahtlikeks vaesuses virelejaiks.
Dorothy päevikuis on kirjas, kuidas ta oma käikudel mägedesse, orgudesse ja metsasaludesse valis hoolega taimi – lilli, sõnajalgu ja põõsaid –, et need siis aeda ümber istutada. Nii tema päevikud kui ka venna luule peegeldavad aukartust looduse ees ja soovi sellesse sulanduda. Kui Dorothyle tundus, et mõnel metsmaasikataimel oli endises kohas ikkagi parem, läks ta ja istutas selle vanasse kohta tagasi. Küllap võib nii teda kui ka tema venda pidada moraali kujundajaiks, mis tänapäeval tähendab keskkonnakaitset.
Kõigist neist asjust rääkides oleme jõudnud sammaldunud kividega metsasalusse, kus nõtkub puusild, mille alt voolab läbi vulisev oja. Kõik tundub kuidagi tuttav. No muidugi! See meenutab ju pilti Lumivalgekese-raamatust. Teeme peatuse, et termosemaitselist kuuma teed juua ja oma võileivad ära süüa.
Tunnen, et olen üsna väsinud. Oh ei, sugugi mitte käimisest. Seda olen СКАЧАТЬ