.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ külast härra Eipeldaueri juurest ära toonud? Juba ammu! Kas preili Ulrike päris uudishimulikult, ons pildid koju saadetud? Ammugi! Kas Luise ja Lotte noogutasid pead ja ütlesid „jah”? Juba kaua aega tagasi!

      Ja just niisama kaua lebavad needsamad fotod pisitillukesteks tükikesteks rebitult Seebühli pudelrohelise Bühlsee põhjas. Lapsed valetasid preili Ulrikele! Nad tahavad oma saladust endale hoida! Tahavad seda kahekesi varjata ning, kes teab, võib-olla kahekesi avalikkuse ette tuua! Ja kes nende salasepitsustele liiga ligidale tuleb, sellele luisatakse armutult. Teisiti ei saa. Isegi Lotte ei tunne südametunnistuse piinu. Ja see juba tähendab midagi.

      Viimasel ajal ripuvad nad nagu takjad teineteise küljes. Trude, Steffie, Monika, Christine ja teised on mõnikord Luise peale vihased ja Lotte peale armukadedad. Aga mis see kõik aitab? Midagi ei aita!

      Kuhu nad nüüd jälle on peitu pugenud? Nad on riietusruumis. Lotte võtab kapist välja kaks ühesugust põlle, annab ühe neist õele, ja endale samaaegselt teist ette sidudes ütleb: „Need põlled ostis ema Oberpollingeri juurest.”

      „Ahaa,” arutab Luise, „see on kaubamaja Neuhauseri tänaval, selle värava juures… kuidas selle värava nimi oligi?”

      „Karli värav.”

      „Õige jah, Karli värava juures!”

      Nad tunnevad juba üsna hästi teineteise koduseid harjumusi, kortereid, kooliõdesid, naabreid ja õpetajaid. Luisele on ju kõik emasse puutuv nii tohutult tähtis! Ja Lotte ihkab kuulda isa kohta kõike, võimalikult kõike, mida õde teab! Päevast päeva räägivad nad ainult sellest. Ja veel õhtuti voodiski sosistavad nad tundide kaupa. Kumbki avastab teise, uue maailmajao. See, mida nende lapsetaevas senini ümbritses, oli ju, nagu nüüd äkki selgus, ainult üks pool nende maailmast!

      Ja kui nad juhtumisi tõepoolest ei ole õhinal ametis sellega, et tervikust ülevaate saamiseks neid kahte poolt kokku sobitada, siis erutab neid teine küsimus, vaevab teine saladus: miks ei ela nende vanemad enam koos?

      „Kõigepealt nad muidugi abiellusid,” seletab Luise sajandat korda. „Siis said nad kaks väikest tüdrukukest. Ja kuna ema nimi on Luiselotte, siis ristisid nad ühe lapse Luiseks ja teise Lotteks. See oli neist ju väga kena! Sellal pidid nad teineteisest ometi veel hoolima, eks ju?”

      „Muidugi!” ütleb Lotte. „Aga siis läksid nad kindlasti riidu. Ja nüüd on nad lahus. Ja meid jagasid niisamuti pooleks, nagu nad enne tegid ema nimega.”

      „Õieti oleksid nad pidanud meie käest luba küsima, kas nad tohivad meid poolitada!”

      „Siis ei osanud me ju üldse veel rääkida!”

      Mõlemad õed naeratavad nõutult. Siis võtavad nad teineteisel käe alt kinni ja lähevad aeda.

      On saabunud post. Kõikjal – rohus, müüril ja aiapinkidel – kükitavad väikesed tüdrukud ja uurivad kirju.

      Lotte hoiab käes umbes kolmekümne viie aastase mehe fotot. Ta vaatab õrna pilguga oma isa. Niimoodi näeb ta siis välja! Ja niisugune tunne tekib südamesse, kui inimesel on tõeline, elus isa!

      Luise loeb ette, mida isa kirjutab: „„Mu armas, ainus lapsuke!” – Küll on luiskaja!” ütleb ta üles vaadates. „Ise teab ometi täpselt, et tal on kaksikud!” Siis loeb ta edasi: „„Oled Sa tõesti sootuks unustanud, kuidas Sinu „majapidamisülem” välja näeb, et Sa nüüd, veel vaheaja lõpuks, ilmtingimata tahad saada tema fotot? Esialgu mõtlesin Sulle saata ühe oma lapsepõlvepildi, sellise, kus ma alasti beebina laman jääkarunahal. Aga Sa kirjutasid, et see peab ilmtingimata olema uhiuus pilt! Niisiis jooksin kohe fotograafi juurde, olgugi, et mul polnud õieti üldse aega, ja seletasin talle täpselt, miks ma seda pilti nii kiiresti vajan. Muidu, ütlesin talle, ei tunne mu Luise mind enam ära, kui ma talle jaama vastu lähen! Seda ta õnneks taipas. Ja nii saad Sa pildi veel õigeaegselt kätte. Loodetavasti ei pane Sa suvekodus oma kasvatajatädisid nii oma pilli järele tantsima, nagu Sa seda teed oma isaga, kes tervitab sind tuhat korda ja tunneb Sinu järele suurt igatsust!””

      „Ilus!” ütleb Lotte. „Ja lõbus! Ise ta paistab pildil nii tõsine.”

      „Arvatavasti häbenes ta fotograafi ees naerda,” oletab Luise. „Teiste inimeste juuresolekul teeb ta alati range näo. Aga kui me omavahel oleme, võib ta vahel vägagi naljakas olla.”

      Lotte surub pildi kõvasti enese vastu. „Ja mina võin selle tõesti endale jätta?”

      „Muidugi võid,” vastab Luise. „Selleks ma ju lasksingi ta endale saata!”

      Paksupõseline Steffie istub pingil, kiri käes, ja nutab. Ta teeb seda hääletult. Lakkamatult voolavad pisarad üle ümara liikumatu lapsenäo. Trude longib mööda, jääb uudishimulikult seisma, istub siis Steffie kõrvale ja vaatab talle ootavalt otsa. Ka Christine astub juurde ja võtab istet teisel pool Steffie’ t. Lähenevad Luise ja Lotte ning seisatavad. „On sul midagi viga?” küsib Luise.

      Steffie nutab hääletult edasi. Äkki lööb ta silmad maha ja lausub kõlatult: „Mu vanemad lasevad end lahutada!”

      „Missugune alatus!” hüüab Trude. „Enne saadavad sinu veetma suvevaheaega ja siis saavad hakkama sellise teoga! Sinu seljataga!”

      „Ma arvan, et paps armastab teist naist,” nuuksub Steffie.

      Luise ja Lotte eemalduvad kiiresti. See, mida nad praegu kuulsid, erutab neid väga.

      „Meie isal ei ole ju ometi uut naist, ega?” küsib Lotte.

      „Ei,” vastab Luise. „Siis ma teaksin seda.”

      „Võib-olla on niisugune, kellega ta pole abielus?” küsib Lotte kõheldes.

      Luise raputab oma lokke. „Tuttavaid tal muidugi on. Ka naisi. Aga „sina” ei ütle ta kellelegi. Ja kuidas on lood emaga? Kas emal on mõni… mõni hea sõber?”

      „Ei,” ütleb Lotte veendunult. „Emal olen mina ja on ta töö, ning ta ütleb, et ta ei taha elult rohkem midagi.”

      Luise vaatab õele üsna nõutult otsa. „Jah, aga miks nad siis lahku läksid?”

      Lotte mõtleb järele. „Aga võib-olla nad ei käinudki kohtus? Nii, nagu seda tahavad teha Steffie vanemad?”

      „Miks on isa Viinis ja ema Münchenis?” küsib Luise. „Miks nad meid poolitasid?”

      „Miks nad siis meile kunagi ei rääkinud,” juurdleb Lotte edasi, „et me pole tegelikult üldse mitte üksikud, vaid kaksikud? Ja miks ei ole isa sulle midagi rääkinud sellest, et ema elab?”

      „Ja ema on sinu ees vaikinud sellest, et isa elab!” Luise paneb käed puusa. „Toredad vanemad on meil küll, ah? No oodaku nad! Kui me neile ükskord selgeks teeme, mis meie neist arvame, küll nad siis veel imestavad!”

      „Aga seda me ju ei tohi teha,” arvab Lotte arglikult. „Me oleme ju ainult lapsed!”

      „Ainult?” küsib Luise ja viskab pea selga.

      4. PEATÜKK

      Täidisega munakook, kui kohutav! – Salapärased СКАЧАТЬ