Veel üks Lotte. Erich Kärstner

Чтение книги онлайн.

      Nõnda nad siis jalutavad alevikust välja metsniku juurde, istuvad sealsesse aia-einelauda, joovad limonaadi ja ajavad juttu. Nii palju on ju jutustada, küsida ja vastata, kui kaks väikest tüdrukut kord juba sõpradeks on saanud!

      Kanad patseerivad nokkides ja kaagutades laudade vahel edasi-tagasi. Vana jahikoer nuusutab mõlemat külastajat ning nõustub nende sealviibimisega.

      „On su isa juba ammu surnud?” küsib Luise.

      „Ma ei tea,” vastab Lotte. „Emme ei räägi temast kunagi – ja küsida ma ei tahaks.”

      Luise noogutab. „Mina oma ema enam ei mäleta. Varem seisis isa tiibklaveril ema suur pilt. Kord sattus isa peale, kui ma seda vaatasin. Ja järgmisel päeval oli pilt läinud. Küllap ta pani selle oma kirjutuslaua laekasse luku taha.”

      Kanad kaagutavad. Jahikoer tukub. Väike tüdruk, kellel pole enam isa, ja väike tüdruk, kellel pole enam ema, joovad limonaadi.

      „Sina oled ju ka üheksa-aastane?” küsib Luise.

      „Jah.” Lotte noogutab. „Neljateistkümnendal oktoobril saan kümme.”

      Luise ajab end tikksirgeks. „Neljateistkümnendal oktoobril?”

      „Neljateistkümnendal oktoobril.”

      Luise kummardub ettepoole ja sosistab: „Mina ka!”

      Lotte muutub kangeks nagu nukk. Jahikoer napsab mesilase järele, kes ligiduses sumiseb. Avatud köögiaknast kostab metsnikuemanda laulu.

      Mõlemad tüdrukud vahivad teineteist nagu lummatult. Lotte neelatab raskelt ja küsib ärevusest käheda: „Ja… kus sa oled sündinud?”

      Luise vaatab tasa ja kõheldes, nagu oleks tal hirm: „Linzis Doonau ääres!”

      Lotte tõmbab keelega üle kuivanud huulte. „Mina ka!”

      Aias on päris vaikne. Ainult puuladvad liiguvad. Võib-olla riivas neid oma tiibadega saatus, mis just praegu üle aia hõljus?

      Lotte ütleb aeglaselt: „Mul on kapis üks foto minu… minu emast.”

      Luise hüppab püsti. „Näita seda mulle!” Ta tirib teise toolilt maha ning aiast välja.

      „Tohoo!” hüüab keegi pahaselt. „Mis uued kombed need siis on?” See on metsnikuemand. „Limonaadi juuakse, aga raha ei maksta!”

      Luise ehmub. Värisevate sõrmedega tuhnib ta oma väikeses rahakotis, surub naisele mitmeks kokkumurtud raha pihku ja jookseb Lotte juurde tagasi.

      „Siit saate veidi tagasi!” hüüab naine. Aga lapsed ei kuule teda. Nad jooksevad, nagu oleks elu kaalul.

      „Mis neil väikestel hanedel küll sisse läks?” pomiseb naine. Siis läheb ta majja. Vana jahikoer sörgib talle järele.

      Lotte tuhnib suure kiiruga oma kapis. Pesuvirna alt toob ta nähtavale foto ja ulatab selle tervest kehast võbisevale Luisele.

      Luise vaatab pilti ujedalt ja arglikult. Siis selgineb ta pilk. Ta silmad lausa neelavad naise nägu.

      Lotte vaatab Luisele ootusrikkalt näkku. Õnnest lausa nõrkemas, laseb Luise käe pildiga alla vajuda ja noogutab õndsalt. Siis surub ta pildi tugevasti vastu rinda ja sosistab: „Minu emme!”

      Lotte paneb käsivarre ümber Luise kaela. „Meie emme!” Kaks tüdrukukest hoiavad kõvasti teineteise ümbert kinni. Saladuse taga, millelt praegu kate langes, ootavad uued mõistatused, teised saladused.

      Gong kõmiseb läbi maja. Lapsed jooksevad naerdes ja lärmates trepist alla. Luise tahab pildi kappi tagasi panna. Lotte ütleb: „Ma kingin selle sulle!”

      Preili Ulrike seisab kabinetis juhataja laua ees, endal ärevuse tõttu vähkpunased ümmargused laigud mõlemal põsel.

      „Ma ei saa seda enesele hoida!” pahvatab ta. „Ma lihtsalt pean teiega rääkima! Kui ma ainult teaksin, mis me tegema peame!”

      „Noo, noo,” ütleb proua Muthesius, „mis siis teie südant vaevab, mu kallis?”

      „Need pole üldsegi astroloogilised kaksikud!”

      „Kes?” küsib proua Muthesius naeratades. „Kas inglise kuningas ja rätsep?”

      „Ei! Luise Palfy ja Lotte Körner! Ma vaatasin registreerimisraamatust järele! Nad on sündinud ühel ja samal päeval Linzis! See ei saa olla juhus!”

      „Arvatavasti polegi see juhus, mu armas. Mul on selle kohta samuti oma arvamus kujunenud.”

      „Te siis teate?” küsib preili Ulrike ja ahmib õhku.

      „Aga muidugi! Kui ma väikeselt Lottelt tema saabumisel sünniandmeid küsisin ning need sisse olin kandnud, võrdlesin ma neid Luise sünniaja ja sünnikohaga. See oli ju teataval määral loomulik, eks ole?”

      „Ja-jaa. Ja mis nüüd saab?”

      „Mitte midagi.”

      „Mitte midagi?”

      „Mitte midagi! Juhul kui teie ei peaks suud pidama, lõikan ma teil kõrvad peast ära, mu kallis.”

      „Aga…”

      „Ei mingit aga! Lapsed ise ei aima midagi. Nad lasksid end hiljuti pildistada ja saadavad pildid koju. Kui niidid selle tõttu hargnema hakkavad, hästi! Ent teie ja mina, meie peame hoiduma saatust mängimast. Tänan teid teie taibukuse eest, mu kallis. Ja nüüd palun saatke perenaine siia.”

      Preili Ulrike ei tee just eriti vaimukat nägu, kui ta kabinetist lahkub. Muide, see oleks tema juures ka midagi täiesti uut.

      3. PEATÜKK

      Avastatakse СКАЧАТЬ