Veel üks Lotte. Erich Kärstner

Чтение книги онлайн.

      Lotte söandab kriipsuvõrra naeratada, vaevu-vaevu märgatavalt. Õigupoolest on see ainult luubiga nähtav.

      Luise naeratab kergendatult vastu.

      Lotte tõstab äsjapunutud pärja ja küsib arglikult: „Kas tahad?”

      Luise laskub põlvili ja ütleb innukalt: „Jah, aga ainult nii, et sina ta mulle pähe paned!”

      Lotte surub pärja ta lokkidele. Siis noogutab ja lisab: „Ilus!”

      Nüüd istuvadki kaks sarnast tüdrukut kõrvuti aasal, on ihuüksi, vaikivad ja naeratavad teineteisele ujedalt.

      Siis tõmbab Luise sügavasti hinge ja küsib: „Oled sa minu peale veel vihane?”

      Lotte raputab pead.

      Luise vaatab maha ja pahvatab: „See tuli nii äkki! See buss! Ja siis sina! Sihuke ehmatus!”

      Lotte noogutab. „Tõesti ehmatus,” kordab ta.

      Luise kummardub ettepoole. „Õieti on see ju hiigla lõbus, kas pole?”

      Lotte vaatab imestusega teise ülemeelikult säravaisse silmadesse.

      „Lõbus?” Siis küsib ta tasa: „On sul õdesid või vendi?”

      „Ei.”

      „Minul ka mitte,” ütleb Lotte.

      Mõlemad on pesemisruumi hiilinud ja seisavad suure peegli ees. Lotte on Luise lokkide kallal kammi ja harjaga õhinal ametis.

      Luise karjub „ai!” ja „oi!”.

      „Kas sa seisad paigal!” pragab Lotte teeseldud karmusega. „Kui ema sul patse teeb, ei tohi karjuda!”

      „Mul polegi ju üldse ema!” nuriseb Luise. „Sellepärast – ai! – sellepärast ma olengi nii lärmakas laps, ütleb mu isa.”

      „Kas ta sulle siis kunagi naha peale ei anna?” uurib Lotte huvitatult, sel ajal kui ta patsipunumist alustab.

      „Või veel! Selleks olen ma talle liiga kallis!”

      „Üks ei sega ju põrmugi teist!” märgib Lotte elutargalt.

      „Ja pealegi on tal pea mõtteid täis.”

      „Aitab, kui tal üks käsigi vaba on!” Nad naeravad.

      Siis saavad Luise patsid valmis ja nüüd vaatavad lapsed põlevi silmi peeglisse. Nende näod säravad nagu jõulupuud. Kaks täiesti sarnast tüdrukut vaatavad peeglisse! Kaks täiesti sarnast tüdrukut vaatavad peeglist vastu!

      „Nagu kaks õde!” sosistab Lotte vaimustuses.

      Kõlab lõunagong.

      „Nüüd saab nalja!” hüüab Luise. „Tule!” Nad jooksevad pesemisruumist välja. Ja hoiavad teineteisel käest kinni.

      Teised lapsed istuvad juba ammu. Ainult Luise ja Lotta taburetid on veel tühjad.

      Siis avaneb uks ning Lotte ilmub. Ta istub kõhklemata Luise taburetile.

      „Kuule, sina!” hoiatab Monika. „See on Luise koht! Mõtle oma säärtele!”

      Tüdruk kehitab ainult õlgu ja hakkab sööma. Jälle avaneb uks, ja – vaat kus tükk! – Lotte tuleb elusuuruses veel kord sisse! Ta läheb silmagi pilgutamata viimase tühja koha juurde ja võtab istet.

      Teised tüdrukud laua taga ajavad suud-silmad pärani. Nüüd vaatavad ka naaberlaudade lapsed siiapoole. Nad tõusevad püsti ja trügivad mõlema Lotte ümber.

      Pinevus laheneb alles siis, kui mõlemad naerma hakkavad. Ei möödu minutitki, kui terve saal laste paljuhäälsest naerust kajab.

      Proua Muthesius kortsutab laupa. „Mis lärm see siin on?” Ta tõuseb püsti ja sammub, kuninglik-karistav pilk silmis, otse meeletu juubeldamise keskele. Kui ta aga kahte patsikandjat näeb, sulab ta viha nagu lumi päikese käes. Lõbusal meelel küsib ta: „Noh, ja kumb teist on siis nüüd Luise Palfy ja kumb Lotte Körner?”

      „Seda me ei ütle!” sõnab üks Lotte silma pilgutades ja jälle kõlab hele naer.

      „Taeva pärast!” hüüab proua Muthesius naljatleva meeleheitega. „Mis me siis nüüd tegema peame?”

      „Võib-olla arvab mõni siiski ära?” õhutab teine Lotte lõbusalt.

      Steffie viibutab ülestõstetud kätt. Nagu tüdruk, kes kangesti tahab luuletust üles ütelda. „Mina tean, СКАЧАТЬ