Veel üks Lotte. Erich Kärstner

Чтение книги онлайн.

      Tõsi küll, mõnikord õhtuti istub magamissaalis hall päkapikk. Kojuigatsus voodiserval, tõmbab taskust oma halli vihiku ja halli pliiatsi ning loeb tõsise näoga kokku kõik lapsepisarad enda ümber, nii need, mis valatud, kui ka need, mis tagasi hoitud.

      Aga hommikul – kas sa pole märganud? – on ta kadunud! Siis kõlksuvad piimatassid, siis vatravad väikesed suud jälle üksteise võidu. Siis jooksevad jälle pisikesed suplejad salgaviisi jahedasse pudelrohelisse järve, pladistavad, kilkavad, hõiskavad, kädistavad, ujuvad – või vähemalt teevad, nagu ujuksid.

      Nii on see ka Seebühlis Bühlsee ääres, kus algab lugu, mida tahan teile jutustada. See on keerulisevõitu lugu. Ja mõnikord peate kole tähelepanelikult jälgima, et te kõigest täpselt ja põhjalikult aru saaksite. Alguses läheb kõik küll veel päris ladusalt. Keeruliseks muutub asi alles edasistes peatükkides. Keeruliseks ja üsnagi põnevaks.

      Esialgu suplevad nad kõik alles järves ja kõige ülemeelikumalt möllab, nagu alati, väike üheksa-aastane tüdruk, kelle pea on täis lokke ja ootamatuid mõttevälgatusi ja kelle nimi on Luise, Luise Palfy. Viinist.

      Majast kostab gongilöök. Veel teine ja kolmas. Lapsed ja kasvatajad, kes veel suplevad, ronivad kaldale.

      „Gong käib kõigi kohta!” hüüab preili Ulrike. „Isegi Luise kohta!”

      „Ma tulengi juba!” karjub Luise. „Ega vana mees ei ole ometi kiirrong!” Ja siis ta tulebki tõepoolest.

      Preili Ulrike ajab oma vadistava karja täies koosseisus talli – ah ei, hoopis majja. Punktipealt kell kaksteist süüakse lõunat. Ja siis hakatakse uudishimulikult pärastlõunat passima. Miks?

      Pärastlõunal oodatakse kahtkümmend „uut”. Kahtkümmend väikest tüdrukut Lõuna-Saksamaalt. Vahest on nende hulgas paar ülesmukitud ahvikest? Paar lobamokka? Võib-olla paar kolmeteistkümne- või isegi neljateistkümneaastast igivana daami? Kas uued toovad kaasa huvitavaid mänguasju? Loodetavasti on seal hulgas mõni suur kummipall! Trude pall ei pea enam õhku. Ja Brigitte enda oma ei luba. Ta on palli ära kappi pannud. Päris luku taha kohe. Et palliga midagi ei juhtuks. Niisuguseid asju tuleb ka ette.

      Nüüd, pärastlõunal, seisavad niisiis Luise, Trude, Brigitte ja teised lapsed suure, pärani avatud raudvärava juures ja ootavad põnevusega bussi, mis peab uued ligemast raudteejaamast kohale tooma. Kui rong saabus täpselt, peaksid nad õigupoolest…

      Tuututab! „Tulevad!” Buss veereb mööda teed, pöörab ettevaatlikult väravasse ja peatub. Juht hüppab välja ja tõstab agaralt ühe väikese tüdruku teise järel bussist välja. Kuid mitte ainult tüdrukud, vaid ka kohvrid ja kandekotid ja nukud ja korvid ja paberituutud ja mängukoerad ja tõukerattad ja päikesevarjud ja termospudelid ja vihmamantlid ja seljakotid ja rullikeeratud villased tekid ja pildiraamatud ja taimekogumiskarbid ja liblikavõrgud – terve kirev-kirju laadungi.

      Lõpuks ilmub koos oma varanatukesega bussiuksele kahekümnes tüdrukutirts. Tõsiselt maailma uudistav lapsuke. Bussijuht sirutab käed abivalmilt talle vastu.

      Väike raputab pead, nii ei mõlemad patsid vibavad. „Tänan, ei!” lausub ta viisakalt ja otsustavalt ning ronib, ise rahulik ja kindel, astmetest alla. Maha jõudnud, vaatab ta areldi naeratades ringi. Äkki lähevad ta silmad imestusest suureks. Ta vahib üksisilmi Luiset. Nüüd ajab ka Luise silmad pärani. Ehmunult vaatab ta uuele otsa.

      Teised lapsed ja preili Ulrike vaatavad hämmeldunult ühelt teisele. Bussijuht lükkab mütsi kuklasse, kratsib pead ja unustab suu lahti. Mispärast siis?

      Luise ja uustulnuk on teineteisega äravahetamiseni sarnased! Tõsi küll, ühel on pikad lokid ja teisel kõvasti palmitud patsid – aga see on ka tõepoolest ainus erinevus!

      Siis pöörab Luise ümber ja tormab aeda, nagu oleksid tal lõvid ja tiigrid kannul.

      „Luise!” hüüab preili Ulrike. „Luise!” Siis kehitab ta õlgu ja viib kõigepealt kakskümmend uustulnukat majja. Viimasena, viivitades ja lõpmata imestunult, kõnnib väike patsikandja.

      Proua Muthesius, suvekodu juhataja, istub oma kabinetis ning arutab sõnaka kokatädiga järgmiste päevade söögisedelit.

      Koputatakse. Preili Ulrike astub sisse ja teatab, et uued on kõik tervelt ja rõõmsalt kohale jõudnud.

      „Väga rõõmustav. Tänan teid!”

      „Siis oleks veel…”

      „Jah?” Oma toimetustega seotud juhataja tõstab korraks pilgu.

      „Asi puudutab Luise Palfyt,” alustab preili Ulrike veidi kõheldes. „Ta ootab väljas ukse taga…”

      „Tulgu sisse see üleannetu!” proua Muthesius peab tahtmatult naeratama. „Millega ta siis nüüd jälle hakkama on saanud?”

      „Seekord mitte millegagi,” ütleb kasvataja. „Lihtsalt…”

      Ta avab tasakesi ukse ja hüüab: „Tulge sisse, teie mõlemad! Ärge kartke!”

      Nüüd astuvad kaks väikest tüdrukut tuppa. Võimalikult kaugel teineteisest jäävad nad seisma.

      „Oi sa pühade pirukas!” pomiseb kokatädi.

      Sel ajal kui proua Muthesius üllatunult lapsi silmitseb, ütleb preili Ulrike: „Uue nimi on Lotte Körner ja ta tuleb Münchenist.”

      „Olete te sugulased?”

      Tüdrukud raputavad vaevu märgatavalt, kuid veendunult pead.

      „Nad pole teineteist kuni tänase päevani iial varem näinud!” nendib preili Ulrike. „Imelik, kas pole?”

      „Mis siin imelikku?” küsib kokatädi. „Kuda nad saidki teineteist ennemalt näha? Üks ju pärit Münchenist ja teine Viinist!”

      Proua Muthesius ütleb sõbralikult: „Kahest tüdrukust, kes on teineteisega nii sarnased, saavad kindlasti head sõbrad. Ärge’nd seiske nagu võõrad, lapsed! Tulge andke teineteisele kätt!”

      „Ei!” hüüab Luise ja paneb käed seljale vaheliti.

      Proua Muthesius kehitab õlgu, mõtleb järele ja ütleb jutu lõpetamiseks: „Võite minna.”

      Luise jookseb ukse juurde, rebib СКАЧАТЬ