Harold Fry uskumatu palverännak. Rachel Joyce

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ valgus Haroldile pähe ja kätele nagu soe vedelik. Ta võttis laua all, kus keegi neid näha ega nende lõhna tunda ei saanud, kingad ja sokid ära ning uuris oma jalgu. Varbad olid niisked ja punetasid vihaselt. Seal, kus king kannaga kokku sai, oli nahk põletikuline; vill oli kui tihke kupp. Harold sõudis jalavõlvidega pehmes rohus ja pani silmad kinni, tundis väsimust, ent teadis, et ei tohi magama jääda. Kui ta liiga kauaks pidama jääb, on raske liikuma saada.

      „Nautige, kuni saate.”

      Harold keeras ringi, kartes leida kedagi, keda ta tunneb. See, kes päikese osaliselt varjas, oli kõigest peremees. Ta oli niisama pikk nagu Harold, kuid tugevama kehaehitusega, seljas ragbisärk, jalas põlvpüksid ja sellised sandaalid, mis nägid Maureeni sõnul välja nagu Cornwalli pirukad. Harold pistis jalad kähku purjetajakingadesse.

      „Ärge laske end segada,” ütles peremees üsna valjusti ega liikunud paigast. Haroldi kogemuse kohaselt käitusid kõrtsmikud tihtipeale nii, nagu oleks nende kohus näidata, et vesteldakse, olgu või vaikuses, ja nagu oleks see väga lõbus. „Ilusa ilmaga tahavad inimesed midagi teha. Võtke või minu naine. Esimesel päikesepaistelisel päeval hakkab ta köögikappe koristama.”

      Tundus, nagu koristaks Maureen aasta ringi. Maja ise puhtaks ei lähe, pomises naine. Mõnikord puhastas ta seda, mille oli äsja puhtaks teinud. See ei sarnanenud majas elamise, vaid pigem pindade kohal hõljumisega. Harold seda siiski välja ei öelnud. Ta vaid mõtles nii.

      „Ma pole teid varem näinud,” ütles peremees. „Kas te olete siin külas?”

      Harold selgitas, et ta peatus vaid einestamiseks. Ütles, et jäi pool aastat tagasi õllevabrikust pensionile. Ta kuulus endistesse aegadesse, kui müügiesindajad igal hommikul välja sõitsid ja tehnoloogiat oli vähem.

      „Niisiis tundsite ilmselt Napieri?”

      Küsimus tabas teda ootamatult. Harold köhatas ja ütles, et Napier oli tema ülemus, kuni viis aastat tagasi autoõnnetuses surma sai.

      „Ma tean, et surnutest ei tohiks halba rääkida,” ütles peremees, „aga ta oli vastik jõhkard. Ükskord nägin, kuidas ta ühe mehe peaaegu ära tappis. Me pidime ta eemale tirima.”

      Harold tundis, kuidas sees keerama hakkas. Napierist oli parem mitte juttu teha. Selle asemel seletas ta, kuidas oli Queenie kirjaga teele asunud ja taibanud, et sellest ei piisa. Enne kui peremees jõudis sellele tähelepanu juhtida, tunnistas Harold, et tal ei ole telefoni, matkasaapaid ega kaarti ja ilmselt mõjub ta naeruväärselt.

      „Queenie pole nimi, mida sageli kuuleks,” ütles peremees. „See on vanamoodne.”

      Harold oli nõus ja lisas, et Queenie on vanamoodne inimene. Vaikne, alati pruuni villase kostüümiga, isegi suvekuudel.

      Peremees pani käed vaheliti, toetas need oma kõhu pehmele riiulile ning ajas jalad harki, nagu oleks tal midagi rääkida ja nagu võtaks see kaua aega. Harold lootis, et see ei puuduta Devoni ja Berwick-upon-Tweedi vahemaad. „Ma tundsin kord ühte noort naist. Ilus tüdruk oli. Elas Tunbridge Wellsis. Ta oli esimene tüdruk, keda ma suudlesin, ja ta laskis mul veel üht-teist teha, kui te taipate, mida ma silmas pean. See noor daam oleks minu heaks ükskõik mida teinud. Mina lihtsalt ei saanud sellest aru. Mul oli kange kiire elus edasi jõuda. Alles mitu aastat hiljem, kui mind pulma kutsuti, taipasin, milline õnneseen on mees, kes temaga abiellub.”

      Harold tundis, nagu peaks ütlema, et ta pole kunagi Queenie’sse armunud olnud, mitte nõnda, aga näis, et on matslik teise juttu katkestada.

      „Ma olin omadega läbi. Kukkusin jooma. Keerasin paraja käki kokku, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.” Harold noogutas.

      „Lõpuks istusin kuus aastat vangis. Mu naine naerab, aga praegu teen käsitööd. Lauakaunistusi. Tellin kulinad ja korvid internetist. Asi on nii,” ja siinkohal koukis mees sõrmega kõrva, „et meil kõigil on minevik. Meil kõigil on hinge peal midagi, mida oleksime tahtnud teha või tegemata jätta. Õnn kaasa. Ma loodan, et leiate selle daami.” Peremees võttis sõrme kõrvast ja uuris seda, kulm kortsus. „Kui teil veab, jõuate täna õhtul sinna.”

      Polnud mingit mõtet teda parandada. Ei saanud loota, et inimesed Haroldi rännaku iseloomu mõistaksid või isegi Berwick-upon-Tweedi täpset asukohta teaksid. Harold tänas peremeest ja jätkas teekonda. Talle meenus, et Queenie’l oli käekotis märkmik, milles ta nende läbitud miilid kokku rehkendas. Valetamine polnud Queenie loomuses, vähemasti mitte tahtlik valetamine. Süütunde vihvatus tõukas Haroldit tagant.

      Pärastlõunal läks vill valusamaks. Harold hakkas varbaid kinganina poole suruma, et kinga nahkserv pahkluud ei nüüstaks. Harold ei mõelnud Queenie’le ja ta ei mõelnud Maureenile. Ta ei näinud isegi hekke, silmapiiri ega mööduvaid autosid. Ta oli muutunud sõnadeks „sa ei sure”, ja nendeks olid muutunud ka tema jalad. Ainult et aeg-ajalt kõndisid sõnad teises järjekorras ja Harold taipas kohkumusega, et tema peas kõlab „ei sure sa” või „ei sa sure” või isegi lihtsalt „ei, ei, ei”. Taevas tema pea kohal oli seesama, mis kummus Queenie Hennessy kohal, ja ta teadis üha kindlamalt, et naine on kuulnud, mida ta teeb, ning ootab. Harold teadis, et ta jõuab Berwickisse, ja et tuleb vaid jalg jala ette asetada. Ettevõtmise lihtsus tegi rõõmu. Kui Harold edasi astub, jõuab ta mõistagi kohale.

      Maastik püsis vagusi, seda katkestas vaid liiklus, mis mööda vuhisedes lehed kahisema pani. See heli suutis Haroldit peaaegu veenda, nagu oleks ta jälle mere ääres. Harold tabas end meenutamast mälestust, mille esilemanamist ta polnud tähele pannud.

      Kui David oli kuueaastane, olid nad Banthami randa läinud ja poiss oli hakanud mere poole ujuma. Maureen oli hüüdnud: „David! Tule tagasi! Tule kohe tagasi!” Ent mida tungivamalt ta hüüdis, seda väiksemaks jäi poisikese pea. Harold oli naisele veepiirini järgnenud ja seisatanud, et kingapaelad lahti teha. Ta pidi just kingad jalast võtma, kui rannavalvur T-särki seljast rebides ja seda järelmõtte ajel selja taha visates mööda tormas. Mees oli vööni merre kahlanud ja siis üleni vette viskunud, laineid lõigates, kuni jõudis lapseni. Ta oli Davidi süles kaldale kandnud. Poisi ribid tungisid esile nagu sõrmed ja tema huuled olid sinakad. „Tal vedas,” ütles rannavalvur. Ta pöördus Maureeni, mitte tema mehe poole. Harold taganes paar sammu. „Seal on tugev hoovus.” Mehe valged puldankingad läikisid päikesevalguses märjalt.

      Ja Maureen polnud seda kunagi öelnud, aga Harold teadis, mida ta mõtleb, sest tema mõtles sedasama: miks oli ta kingapaeltega jännanud, kui tema ainus poeg oli uppumisohus?

      Aastaid hiljem oli Harold Davidilt küsinud: „Miks sa edasi ujusid? Sel päeval rannas. Kas sa ei kuulnud meie hüüdeid?”

      Küllap oli David siis nooruke teismeline. Ta oli Haroldile otsa vaadanud oma ilusate pruunide silmadega, mis kuulusid pooleldi poisile, pooleldi mehele, ja õlgu kehitanud. „Ma ei tea. Ma olin juba omadega perses. Paistis, et sinna jääda on lihtsam kui tagasi tulla. Harold oli öelnud, et oleks kena mitte ropendada, iseäranis ema kuuldes, ja David oli öelnud midagi sellist nagu „tõmba uttu”.

      Harold juurdles, miks ta seda kõike meenutab. Tema ainus laps pageb ujudes vette ja käsib tal aastaid hiljem uttu tõmmata. Pildid ilmusid vaimusilma ette ühtse tervikuna, nagu kuuluksid ühte ja samasse hetke; valgustäpid langesid merre nagu vihm, sellal kui David silmitses Haroldit pineva pilguga, mis näis hävitav. Harold oli kartnud; selline oli tõde. Ta oli kingapaelad lahti teinud hirmu pärast, et kui ettekäändeid enam pole, ei suuda ta poega päästa. Ja mis veelgi hullem – seda teadsid nad kõik: Harold, Maureen, rannavalvur, isegi David. Harold sundis jalgu edasi liikuma.

      Ta kartis, et tuleb veel midagi. Kujutlused ja mõtted, mis öösiti tema vaimu koormasid ning teda ärkvel hoidsid. Aastaid hiljem СКАЧАТЬ