Harold Fry uskumatu palverännak. Rachel Joyce
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Harold Fry uskumatu palverännak - Rachel Joyce страница 4
Название: Harold Fry uskumatu palverännak
Автор: Rachel Joyce
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985334249
isbn:
Üks kaubik peatus pidurite kriisates ja põikas siis mööda. „Loll jopski!” karjus juht.
Harold ei kuulnudki õieti. Ta ei näinud õieti ka postkasti. Queenie kiri oli tal pihus enne, kui telefoniputka uks tema selja taga sulgus.
Harold leidis aadressi ja telefoninumbri, aga tema sõrmed värisesid nii hullusti, et ta suutis hädavaevu PINkoodi sisse lüüa. Ta ootas, et telefon kutsuma hakkaks, ning õhk oli liikumatu ja raske. Haroldi abaluude vahelt valgus alla higinire.
Kui telefon oli kümme korda kutsunud, kõlas viimaks klõps ja keegi vastas tugeva aktsendiga: „Püha Bernardino hospiits. Tere õhtust.”
„Palun, kas ma saaksin ühe patsiendiga rääkida? Tema nimi on Queenie Hennessy.”
Sugenes paus.
Harold lisas: „Asi on väga pakiline. Ma tahan teada, kas temaga on kõik korras.”
Naise suust kostis häälitsus, nagu oleks ta pikalt ohates välja hinganud. Haroldil läks selg külmaks. Queenie oli surnud; Harold oli hiljaks jäänud. Ta surus sõrmenuki suule.
Hääl vastas: „Kahjuks preili Hennessy magab. Kas ma võin midagi edasi öelda?”
Väikesed pilved saatsid maapinnale tõtakaid varje. Kaugete küngaste kohal oli valgus suitsjas, mitte hämaruse, vaid vahemaa tõttu. Harold kujutles Queenie’t Inglismaa ühes otsas tukkumas ja ennast teises otsas telefoniputkas seismas, nende vahel asjad, millest ta midagi ei teadnud ning mida võis vaid ette kujutada: teed, põllud, jõed, metsad, rabad, mäetipud ja orud ja nii palju inimesi. Ta kohtub nende kõigiga ja möödub neist. Polnud mingit arupidamist, mitte mingit kaalumist. Otsus sündis selsamal hetkel kui mõtegi. See oli nii lihtne, et ajas Haroldi naerma.
„Öelge talle, et Harold Fry on teel. Temal pole vaja muud teha kui oodata. Sest teate, ma päästan ta. Mina kõnnin ja tema peab elama. Kas ütlete edasi?”
Hääl vastas, et ütleb. Kas veel midagi? Kas Harold näiteks külastusaegu teab? Parkimistingimusi?
Harold rõhutas: „Ma pole autoga. Ma tahan, et ta elus püsiks.”
„Vabandust. Kas te rääkisite midagi autost?”
„Ma tulen jala. Terve tee Lõuna-Devonist Berwickupon-Tweedi.”
Hääl tõi kuuldavale ärritatud ohke. „Kuuldavus on kohutavalt halb. Mida te teete?”
„Ma kõnnin jala,” karjus Harold.
„Saan aru,” sõnas hääl pikkamisi, nagu oleks naine pliiatsi võtnud ja kirjutaks üles. „Kõnnite. Ma ütlen talle. Kas ma peaksin veel midagi ütlema?”
„Ma asun kohe teele. Ta peab elama seni, kuni ma rändan. Palun öelge talle, et seekord ma teda alt ei vea.”
Kui Harold toru ära pani ja telefoniputkast välja astus, peksis tema süda nii kiiresti, et tundus, nagu ei tahaks see rinda ära mahtuda. Värisevate sõrmedega kooris Harold omaenda kirja ümbrikulapatsi lahti ja võttis vastuse välja. Ta surus selle vastu putka akent ja kirjutas postskriptumi: Oota mind. H. Ta pani kirja posti, selle kadumist tähele panemata.
Harold silmitses teelinti enda ees, Dartmoori sünget kõrgendikku ja seejärel purjetajakingi, mis tal jalas olid. Ta küsis endalt, mida paganat ta just äsja oli teinud.
Pea kohal lehvitas kajakas tiibu ja naeris.
3
MAUREEN JA TELEFONIKÕNE
PÄIKESEPAISTELINE PÄEV oli selle poolest hea, et tõi tolmu esile ja kuivatas pesu vaat et lühema ajaga kui tsentrifuug. Maureen oli pritsinud, valgendanud, küürinud ja hävitanud peaaegu kõik tööpindadel elutsevad organismid. Ta oli linu pesnud ja tuulutanud, pressinud ning enda ja Haroldi voodi uuesti üles teinud. Oli kergendus, kui Haroldit jalus polnud; selle poole aastaga, mis mees oli pensionil olnud, polnud ta õieti kodunt väljas käinudki. Kuid nüüd, kui Maureenil polnud enam midagi saavutada, läks ta korraga murelikuks ja see tegi omakorda kärsituks. Ta helistas Haroldi mobiilile, ent kuulis, et marimbaviis kostab ülemiselt korruselt. Maureen kuulas mehe kogelevat teadet: „Te helistasite Harold Fry telefonile. Mul on väga kahju, aga – teda pole siin.” Pika pausi järgi, mille mees jutu keskel pidas, võinuks arvata, et ta on läinud iseennast otsima.
Kell oli viis läbi. Harold ei teinud kunagi midagi ootamatut. Isegi tavalised helid – esikukella tiksumine, külmkapi surin – olid valjemad kui pidanuksid. Kus mees oli?
Maureen püüdis mõtteid kõrvale juhtida Telegraphi ristsõnaga, kuid avastas vaid, et Harold oli kõik kerged vastused ruutudesse kirja pannud. Maureenile tuli pähe kohutav mõte. Ta kujutles meest teel lamamas, suu lahti. Selliseid asju juhtus. Inimesed said infarkti ja neid ei leitud mitu päeva. Vahest leiavad tema salakahtlused kinnitust. Võib-olla saab Harold viimaks Alzheimeri tõve nagu tema isa? See mees suri enne kuuekümnendat eluaastat. Maureen läks autovõtmeid ja sõidukingi tooma.
Ja siis turgatas talle pähe, et mees on ilmselt Rexi juures. Tõenäoliselt räägivad nad muruniitmisest ja ilmast. Naljakas mees. Maureen asetas kingad eesukse juurde ja pani autovõtmed nagisse.
Maureen hiilis tuppa, mida oli aastate vältel hakatud nimetama suureks toaks. Ta ei saanud iial sinna siseneda tundeta, et tal oleks kampsunit vaja. Kunagi olid neil olnud mahagonist söögilaud ja neli polsterdatud tooli; nad olid selles toas igal õhtul söönud ja klaasi veini joonud. Kuid see oli kakskümmend aastat tagasi. Nüüd oli laud kadunud ja raamaturiiulitel olid fotoalbumid, mida keegi lahti ei teinud.
„Kus sa oled?” küsis Maureen. Võrkkardinad rippusid tema ja välismaailma vahel, röövides sellelt värvi ja tekstuuri, ning Maureenil oli selle üle hea meel. Päike hakkas juba loojuma. Varsti süüdatakse tänavalaternad.
Kui telefon helises, tormas Maureen eeskotta ja haaras toru. „Harold?”
Tihke paus. „Siin Rex, Maureen. Naabrimees.”
Maureen vaatas abitult ringi. Vastama kiirustades oli ta jala ära löönud mingi nurgelise eseme vastu, mille Harold oli arvatavasti põrandale vedelema jätnud. „Kas kõik on korras, Rex? Kas sul sai jälle piim otsa?”
„Kas Harold on kodus?”
„Harold?” Maureen tajus, kuidas hääl kõrgemale sööstis. Kui mees polnud Rexi juures, kus ta siis oli? „Jah. Muidugi on ta siin.” Toon, mille Maureeni hääl oli omandanud, polnud kaugeltki tema tavapärane hääletoon. See kõlas ühtaegu kuninglikult ja summutatult. Just nagu tema emal.
„Ma olin ainult mures, et midagi on juhtunud. Ma ei näinud teda jalutuskäigult tagasi СКАЧАТЬ