Harold Fry uskumatu palverännak. Rachel Joyce
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Harold Fry uskumatu palverännak - Rachel Joyce страница 5
Название: Harold Fry uskumatu palverännak
Автор: Rachel Joyce
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985334249
isbn:
„See olen mina.”
Naise rahulik hääl kerkis kõrgustesse. „Harold? Kus sa oled?”
„Ma olen B3196-l. Loddiswelli kõrtsi ees.” Mehe hääl kõlas lausa rõõmsalt.
Eesukse ja Loddiswelli vahel oli peaaegu viis miili. Niisiis polnud mees infarkti saanud ega teele kukkunud. Ta polnud unustanud, kes ta on. Maureen tundis pigem nördimust kui kergendust. Siis koitis talle järjekordne kohutav aimus. „Ega sa joonud ole?”
„Ma jõin limonaadi, aga tunnen end väga hästi. Ma pole ennast mitu aastat nii hästi tundnud. Tutvusin ühe kena meesterahvaga, kes müüb satelliiditaldrikuid.” Harold vakatas, nagu asutaks tähtsat uudist teatama. „Ma tõotasin rännata, Maureen. Berwickini välja.”
Maureen arvas, et ta kuulis valesti. „Rännata? Berwickupon-Tweedi? Sina?”
Tundus, et mehe arust oli see väga naljakas. „Jah! Jah!” putras ta.
Maureen neelatas. Ta tundis, et hääl ning jalad veavad alt. Maureen ütles: „Teeme selle asja selgeks. Sa lähed jala Queenie Hennessyt vaatama?”
„Mina kavatsen rännata ja tema jääb ellu. Ma päästan ta.”
Maureenil läksid põlved nõrgaks. Ta sirutas käe, et seinast tuge otsida. „Vaevalt küll. Inimesi ei saa vähi käest päästa, Harold. Kui sa just kirurg ei ole. Ja sina ei suuda segadust tekitamata isegi leiba lõigata. See on naeruväärne.”
Harold naeris jälle, nagu oleks inimene, kellest nad rääkisid, võõras, mitte tema ise. „Ma rääkisin tanklas ühe tüdrukuga ja tema andis mulle selle idee. Ta päästis oma tädi vähist, kuna uskus, et suudab seda. Ta näitas mulle seda ka, kuidas burgerit soojendada. Täidises oli isegi salatikurke.”
Mees tundus nii enesekindel. See lausa jahmatas naist. Maureenis süttis vihasäde. „Harold, sa oled kuuekümne viie aastane. Tavaliselt kõnnid ainult autoni. Ja juhuks, kui sa pole märganud: sa jätsid oma mobiiltelefoni koju.” Mees püüdis vastata, aga naine sõitis temast otsekui teerulliga üle. „Ja kus sa oma arust ööbida kavatsed?”
„Ma ei tea.” Naer oli lakanud ja mehe hääl kõlas laastatult. „Aga kirja postipanekust ei piisa. Palun. Ma pean seda tegema, Maureen.”
See, kuidas Harold Maureeni palus ning lõppu lapselikult tema nime lisas, nagu oleks valik naise teha, ehkki mees oli juba ilmselgelt otsustanud, oli liig. Vihasäde lahvatas leegiks. Naine ütles: „Olgu, Harold, mine pealegi Berwickisse. Kui see on sinu soov. Ma tahan näha, kas sa Dartmoorist kaugemale jõuad …” Telefonist kostis katkendlikku piibitamist. Maureen haaras toru kõvemini pihku, nagu oleks see tükike mehest, mille külge ta klammerdub. „Harold? Kas sa oled ikka veel kõrtsis?”
„Ei, selle ees telefoniputkas. See lehkab üsna ebameeldivalt. Keegi on võib-olla …” Mehe hääl katkes. Ta oli läinud.
Maureen leidis kobamisi eeskoja tooli. Vaikus polnuks nii vali, kui mees ei oleks helistanud. Tundus, nagu neelaks see kõik muu. Esikukell ei tiksunud, külmkapp ei surisenud ja aiast ei kostnud linnulaulu. Sõnad „Harold”, „burger”, „rännak” keerlesid naise peas, ja nende keskele ilmus veel kaks sõna: Queenie Hennessy. Pärast kõiki neid aastaid. Sügaval naise sisimas hubises ammu maetud sündmuste mälestus.
Maureen istus üksi, kui saabus pimedus ning küngaste taga süttisid neoontuled, mis valasid öhe merevaigukarva valguslaike.
4
HAROLD JA HOTELLIKÜLASTAJAD
HAROLD FRY OLI pikka kasvu mees, kes liikus läbi elu, selg kühmus, nagu ootaks, et ei tea kust ilmub madal laetala või kokkukägardatud paberkuul. Päeval, mil ta sündis, oli ema vaadanud kohkunult pampu oma süles. Ema oli noor, tal oli suu nagu õienupp ning mees, kes oli enne sõda paistnud hea ja pärast sõda halva partiina. Laps oli viimane asi, mida ema soovis või vajas. Poiss sai kiiresti selgeks, et parim viis elus hakkama saada on varju hoida, jääda silmatorkamatuks ka kohal olles. Ta mängis naabrilastega või vähemasti jälgis neid eemalt. Koolis vältis ta tähelepanu sedavõrd, et jättis rumala õpilase mulje. Kuueteistkümneaastaselt kodust lahkunud, asus Harold omaette elama, kuni tabas ühel õhtul tantsusaali teisest otsast Maureeni pilgu ja armus pööraselt. Õllevabrik oli see, mis noorpaari Kingsbridge’i tõi.
Harold oli nelikümmend viis aastat ühte ja sedasama müügiesindaja tööd teinud. Ta hoidis omaette, töötas tagasihoidlikult ja tõhusalt, ihkamata ei ametikõrgendust ega tähelepanu. Teised mehed reisisid ja lasksid end edutada kõrgema juhtkonna ametikohtadele, kuid Harold polnud kumbagi himustanud. Ta ei soetanud sõpru ega vaenlasi. Haroldi palvel ei korraldatud tema pensionilemineku puhul lahkumispidu. Ja ehkki üks haldusosakonna neiu oli korraldanud kiire korjanduse, oli müügiosakonnas vähe neid, kes Haroldist midagi teadsid. Keegi ütles, et oli kord kuulnud, nagu oleks Haroldiga seotud mingi lugu, kuid ei teadnud, milline. Harold lõpetas töö reedesel päeval ja naasis koju, eluaegse töö eest ette näidata üksnes „Suurbritannia reisijuht autoturistile” ning Thresheri2 kinkekaart. Raamat pandi suurde tuppa kõigi teiste asjade juurde, mida keegi ei vaadanud. Kinkekaart jäi ümbrikusse. Harold oli täiskarsklane.
Näpistav näljatunne sundis teda võpatades ärkama. Madrats oli öö jooksul kõvemaks läinud ja nihkunud ning vaibale langes harjumatu valgusetriip. Mida oli Maureen magamistoaga teinud, et selle aknad valele poole sattusid? Mida oli ta teinud seintega, et need olid nüüd väikeste lilledega kirjatud? Alles siis meenus Haroldile: ta on Loddiswellist veidi põhja pool hotellis. Ta kõnnib jala Berwickisse, sest Queenie Hennessy ei tohi surra.
Harold oli esimene tunnistama, et tema plaani kõik üksikasjad polnud päris hästi läbi mõeldud. Tal ei olnud matkasaapaid ega kompassi, rääkimata kaardist või vahetusrõivastest. Rännaku kõige planeerimatum osa oli siiski rännak ise. Harold ei teadnud, et hakkab jalgsi Berwickisse minema, enne kui teele asus. Tühja sest üksikasjade läbimõtlemisest; plaani ei olnudki. Harold tundis Devoni teid üsna hästi ning hiljem suundub ta lihtsalt põhja.
Harold kloppis oma kaks patja kohevaks ning tõusis istukile. Tema vasak õlg valutas, aga muidu tundis ta end reipana. Ta polnud aastaid nii hästi maganud; teda polnud kummitanud ükski neist kujutluspiltidest, mis talle pimeduses ikka ja jälle vaimusilma ette kerkisid. Tema keha kattev tekk sobis lilleliste kardinatega ja toas oli vanamoeline värvimata männipuust kapp, mille all seisid Haroldi purjetajakingad. Kaugemas nurgas peegli all oli valamu. Haroldi särk, lips ja püksid olid pleekinud sinise sametkattega toolil väikeseks kokku volditud otsekui vabanduseks.
Vaimusilma ette kerkis pilt ema laialipillutatud kleitidest lapsepõlvekodus. Harold ei teadnud, kust see tuli. Ta heitis pilgu aknale, püüdes esile manada mõnd mõtet, mis mälestuse summutaks. Ta küsis endalt, kas Queenie teab, et ta rändab. Vahest mõtleb naine sellele isegi praegu.
Pärast telefonikõnet hospiitsi oli Harold järginud B3196 tõuse ja käänakuid. Suuna õigsuses veendunud, oli ta möödunud põldudest, majadest, puudest, Avoni jõe sillast, ja temast oli möödunud lõputu liiklusvoog. Ükski neist ei avaldanud talle muud muljet kui et jälle üks asi tema ja Berwicki vahel СКАЧАТЬ
Alkoholipoodide kett Suurbritannias.