Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit. Thomas Salumets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Saksamaal ja seejärel paljudes teistes maades, mida ta ihkas näha: Norras, Rootsis, Inglismaal, Kreekas, Prantsusmaal ja isegi Hiinas.

      Mõnevõrra iroonilistel asjaoludel sai Kaplinski esimene reis üle Atlandi ookeani samuti teoks 1988. aastal – aasta pärast esimest avalikku massidemonstratsiooni Nõukogude võimu vastu Eestis. Jaan Kaplinskile saadetud kutse peamine korraldaja oli kanada kirjanik Trevor Carolan, 1988. aasta Calgary taliolümpia kirjandusfestivali koordinaator. Carolan tahtis, et Kaplinski esindaks mängudel Nõukogude Liitu. Mingis mõttes oli see vastuoluline otsus. Märksa põhjendatumaks valikuks näis olevat Jevgeni Jevtušenko, ent nõuandva grupi mõned nooremad liikmed toetasid Carolani. Saamata Kaplinskilt kutsele vastust, kirjutas Carolan isegi Kremli tollasele kommunistliku partei peasekretärile Gorbatšovile. Kanada organisaatorid, kelle käe all Carolan töötas, hakkasid kartma, et Kaplinski kutsumine mängudele seab ohtu suhted Nõukogude Liiduga ning tahtsid selle algatuse nurjata. Oli aga juba liiga hilja. 19. märtsil 1987. aastal saabus telegramm: „Saan tulla Calgary kunstifestivalile – Jaan Kaplinski.”

      Olümpiamängudel teenis Kaplinski ära publiku heakskiidu. Trevor Carolan kirjutas selle kohta: „Jaanist […] sai kogu festivali lemmik. Inimesi saabus koguni kaugelt New Yorgist ja San Franciscost, et teda kuulda ja temaga kohtuda […]. Pärast tema toimetamist Vancouverisse üsna mitteametlikul kombel, autoga ja öösel, kaasas sõbralikud luuletajad ja eestlased, luges ta oma luuletusi sealses tuntud boheemlikus Jazz-clubis […], klubi oli lõhkemiseni tulvil huvilistest, kes kõik tahtsid teda kuulata. Nüüdseks on muidugi see tema lugu ilmunud ajalehtedes rannikust rannikuni. Vancouveri Gastowni pimedatel tänavatel, klubist väljaspool, tungles samuti rahvast ja nõnda tuli üles riputada valjuhääldajad, et oma luulet lugevat Kaplinskit ka seal kuulda oleks.”33

      Kui Kaplinski koju tagasi saabus, arutlesid eestlased parajasti selle üle, kas kuulutada end sõltumatuks Nõukogude Liidust – ja see saigi tõeks 1991. aastal. Kaplinski valiti Eesti parlamendi (Riigikogu) liikmeks ning ta jäi selleks ajavahemikul 1992–1995.

      1996. aasta Nobeli kirjandusauhinna kandidaadi staatus, esitatud üks Kaplinski rahvusvahelise tuntuse mõõdupuudest. Kaplinski oli parajasti Vancouveri Briti Columbia ülikooli külalislektor, kui Nobeli komitee saatis talle kutse osaleda Stockholmi tseremoonial. Kaplinski oma värskeima kogu „Mitu suve ja kevadet” (1995).

      Kuna Kaplinski rahvusvaheline tuntus sellega veelgi kasvas, kutsus Elie Wiesel, Rumeenia päritolu kirjanik ja 1986. aasta Nobeli rahu-dusse Académie Universelle des Cultures. Ühenduse liikmed, nende seas näiteks Salman Rushdie, Margaret Atwood, Umberto Eco, Julia Kristeva ja Toni Morrison, kohtusid Pariisis Louvre’i muuseumis, et „teha ettepanekuid”, nagu oli kirjas akadeemia võrguleheküljel, „kuidas tegutseda sallimatuse, ksenofoobia, rassismi, antisemitismi, naiste diskrimineerimise vastu ning kuidas võidelda vaesuse, rumaluse ja mõnede eluvormide kavatsusliku hävitamise vastu”. Kaplinski kuulus sellesse väga tuntud ja kõrgelt austatud akadeemiasse kuni selle tegevuse lõpuni 2000. aastate keskel.

      Kui Eesti taastas 1991. aastal oma iseseisvuse, otsisid välismaised ajakirjanikud üles ka eesti „Voltaire’i” (nagu Kaplinski kohta oli öelnud üks prantsuse reporter), et pärida tema arvamust mitmesugustes eesti ajalugu, poliitikat ja kultuuri puudutavates küsimustes.34 Aastate jooksul on Kaplinski saanud mitmeid auhindu ja aumärke, nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi. Nende seas on Jenny ja Antti Wihuri Sihtasutuse auhind (Soome, 1995) ja Balti Assamblee kirjandusauhind, mis omistati Kaplinskile 1997. aastal nii tema luulekogu „Mitu suve ja kevadet” kui ka raamatu „Jää ja Titanic” (1995) eest – viimane on esseistlik mõtiskelu meie ülbusest ja antropotsentrilisest maailmavaatest. 2001. aasta Vilenica kirjandusfestivalil Ljubljanas omistati Kaplinskile Vilenica rahvusvaheline kirjandusauhind ning 2003. aastal pälvis ta oma prantsuse keelde tõlgitud luulekogumiku Le désir de la poussière (Tolmu igatsus) eest Max Jacobi auhinna. Samal aastal sai Kaplinskist tema kodulinna Tartu aukodanik. 2004. aastal autasustati teda Soome Lõvi 1. järgu rüütliristiga (Suomen Leijonan ritarikunnan 1. luokan ritarimerkki) – Eesti põhjapoolse naaberriigi kõrgeima välismaalastele antava aumärgiga. 2012. aastal, nelikümauhinna esmakordset saamist pälvis Kaplinski selle auhinna teist korda, mis on üsna erandlik.

      Ehkki Kaplinski ei reisi enam nii palju nagu 1990. aastatel, osaleb ta ikka veel regulaarselt Euroopa kultuurilistel tähtsündmustel ning teda on kutsutud paljudele kirjandusfestivalidele ja raamatulaatadele sellistes maades nagu Saksamaa, Rootsi, Suurbritannia, Soome, Ameerika Ühendriigid ja Kanada. Ta on olnud külalislektoriks mitmetes maailma ülikoolides, eriti olulised on siinkohal ehk Tampere ülikool Soomes ja Briti Columbia ülikool Vancouveris Kanadas. Kaplinski on olnud ka n-ö akadeemiline külaliskirjanik, näiteks Aberystwythi ülikooli juures Wales’is. 2003. aasta septembris avati Helsingis Kaplinski portreede fotonäitus.

      Inglise keelde tõlgituna on Kaplinskilt ilmunud mitu kogumikku: e Same Sea in Us All (1985/1990), e Wandering Border (1987/1992), I Am the Spring in Tartu (1991), rough the Forest (1996) ja Evening Brings Everything Back (2004). Tema luulet saab lugeda veel mitmes keeles, sealhulgas islandi, hollandi, vene, rootsi, tšehhi ning üsna hiljuti tõlgituna ka leedu, jaapani, prantsuse, ungari ja hispaania keeles.

      Lisaks mitmetele autobiograafilistele tekstidele, libretodele ja luulevalimikele, millest hiljutisemad on „Sõnad sõnatusse” (2005), „Vaikus saab värvideks” (2006) ja „Teiselpool järve” (2008), on Kaplinski avaldanud ka rea populaarseid lasteraamatuid. Esimene neist, „Kuhu need värvid jäävad”, ilmus 1975. aastal. Teiste seast võiks nimetada selliseid raamatuid nagu „Kes mida sööb, kes keda sööb” (1977), „Udujutt” (1977), „Jänes” (1980), „Jalgrataste talveuni” (1987), „Kaks päikest” (2005), „Põhjatuul ja lõunatuul”(2006) ja „Õhtu on õunapuu” (2007).

      Ajakirjas Estonian Literary Magazine on Kaplinski luulekogust, mis kannab pealkirja „Kirjutatud. Valitud luuletused” ja mis ilmus aastal 2004, kirjutatud nõnda: „Jaan Kaplinski on umbes nelikümmend aastat kujundanud eesti luulet. Kogu, mis ilmus veidi aega enne luuletaja 60. sünnipäeva, sisaldab peaaegu kõiki ta luuletusi […], enam kui 700 teksti.”35

      Kaplinski on samal ajal ka viljakas esseist. Tema esseed on välja antud kogumikus „Kõik on ime” ning need annavad tunnistust Kaplinski tähtsusest proosakirjanikuna ja tema laialdasest huvideringist. Kaplinskit huvitav temaatika ulatub muistsete põlisrahvaste mõtte- ja tegevusharjumustest kuni globaliseerumise ja keskkonnaprobleemideni, religioossest ja intellektuaalsest traditsioonist kuni tänapäevase tarbijamentaliteedini, ning Idale omasest maailmatajust kuni kolonialismini ja tema enese kirjatööde taustaks oleva kultuurini. Kogumik sisaldab nelikümmend viis teksti enam kui kolmekümneaastasest ajavahemikust, aastatest 1968–2002. Ent „Kõik on ime” hõlmab vaid väikese osa Kaplinski kirjutistest. Lisaks arvukatele tõlgetele ning paljudele teistele pisematele kaastöödele kunstide valdkonnas ja mujalgi on Kaplinski sulest ilmunud sadu kirjutisi ajalehtedes, enamasti eesti, soome ja rootsi, kuid mõnel korral ka saksa ja inglise väljaannetes. Ta on kirjutanud näiteks suhtest poliitika ja müstitsismi vahel, lihtsustatud hinnangutest eesti koloniaalsele minevikule kui ohvri ja ohverdatu loole, globaliseerumisest kui elimineerivast ja monopoliseerivast protsessist, kunstist kui ideoloogia instrumendist, lingvistilistest märkidest kui domineerimise vahendist ning muusikast kui keelte piire ületavast kunstivormist.

      Tänaseks on Kaplinski enam kui kolmekümne raamatu autor, tuli öö” (1990) luuletaja lapsepõlvele sõjajärgses Tartus, „Isale” (2003) jutustus Kaplinski suhetest tema väidetavalt kõige mõjukama õpetaja Uku Masinguga. Viimati mainitud raamat ilmus 2009. aastal ka tõlkes inglise keelde. Hiljuti avaldas Kaplinski koguni sissejuhatava ülevaate astronoomia ajaloost „Teispool sinist taevast” (2009), mis viitab luuletaja ammusele huvile täppisteaduste vastu – ehk „tema näiliselt küllastumatule intellektuaalsele uudishimule”.СКАЧАТЬ