Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit. Thomas Salumets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõne aastaga omandas ta maine kui üks paljulubavamaid viimase aja noori eesti luuletajaid.16

      1967. aastaks oli Kaplinski avaldanud veel kaks luulekogu, „Kalad punuvad pesi” (1966) ning „Tolmust ja värvidest” (1967). Viimati nimetatu on pidanud vastu ajaproovile ning jäänud Eestis Kaplinski kõige populaarsemaks luuleraamatuks. Kogu nimiluuletusest on saanud kahekümnenda sajandi eesti kirjandusklassika ning just selle luuletuse eest teenis Kaplinski mõningatest vaidlustest hoolimata maineka Juhan Liivi luuleauhinna. Vaidlusi tekitas ühe Nõukogude Eesti ajalehe veergudel ilmunud artikli sõnul luuletaja suhteline noorus.17 Kaplinski oli vaid paar kuud enne seda saanud kahekümne seitsme aastaseks. Sellise kriitika taga aimusid looritatult poliitilised kaalutlused. Kogu „Tolmust ja värvidest” tavatu vormikeerukus pani kriitikud kulme kergitama, nii nagu ka selle sürrealistlikud kujundid, religioossed allusioonid ning osutused kaugetele paikadele, ajaloolistele isikutele ja sündmustele. Viimati mainitud tekitasid kommunistliku partei tõsimeelsetes ideoloogides ja ametnikes erilist hämmeldust. Nad oleksid soovinud näha tihedamat seost kohaliku nõukogude eluga, nagu ka sotsialistliku realismi õpetuse järgimist, mis määratles kultuuriilminguid kommunistliku partei tööriistadena. Nende arusaamade järgi oli kirjanduse eesmärk marksistlik-leninliku õpetuse juurutamine, seda eriti noore põlvkonna puhul. Sellise ülalt juhitud poliitilise suunitluse puudumist peeti nõukogude inimestele ohtlikuks ning see ei olnud riigi huvides.

      Tegelikult oli Kaplinski juba 1950. aastate lõpust peale kirjutanud KGB valvsa pilgu all. Et ta oli küüditatu poeg, käis läbi inimestega, keda ametnikud pidasid kahtlasteks, oli suhteliselt avameelne, et tal oli eriti noorema põlvkonna seas järgijaid ja ka kontakte Läänes – kõik see muutis Kaplinskile luulepreemia andmise vastuoluliseks. Samal ajal ei soovinud partei tõrjuda põranda alla sellist paljutõotavat ja populaarset noort autorit ja intellektuaali nagu Kaplinski.18

      Kuna Kaplinski hakkas luuletajana esile kerkima Eesti nn kuldsetel kuuekümnendatel, siis hakati teda märkama ka Läänes; esmalt tegid seda peamiselt pagulaseestlased Rootsis, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. 1968. aastal kirjutas väljapaistva ameerika rahvusvahelise ajakirja World Literature Today (tollal Books Abroad) peatoimetaja Ivar Ivask: „Oma teise luulekoguga [„Tolmust ja värvidest”] on Jaan Kaplinski end selgelt kinnistanud kõige originaalsema ja põnevama noore luuletajana […], kes tänapäeva Nõukogude Eestis kirjutab. Tema huvitav luule ärataks kahtlemata laialdast rahvusvahelist tähelepanu, kui seda tõlgitaks mõnda tähtsamasse Lääne keelde.”19

      Tänu kriitikute heakskiidule ja eriti kaaskirjanike õhutusele järgnes peagi veel mitu luulekogu. 1972. aastal ilmus „Valge joon Võrumaa kohale: 54 luuletust 1967–1968”, mille varasem pealkiri oli olnud „Konkreetsed maastikud”. Käies sammu oma kasvava huviga hiina ja jaapani luule vastu, on Kaplinski seda kogu nimetanud ka oma esimeseks „idamaiseks” luulekoguks.20 Oma märksa tihkema, tegelikult üsna minimalistliku vormiga erines see märgatavalt Kaplinski varasemast luulest. Kirjutatud ka vähem assotsiatiivses stiilis, keskendub see kogu palju enam just lihtsatele konkreetsetele igapäevastele asjadele.

      Kaplinski järgmised tähtsamad raamatud ilmuvad tema Tallinnaperioodil. 1973. aastal, varsti pärast seda, kui tema naine võeti üliõpilasena vastu Tallinnas asuvasse Eesti (Riiklikku) Kunstiinstituuti, otsustas pere kolida pealinna, Tiia Toometi kodulinna. Maarja, Kaplinski füüsilise puudega tütar esimesest abielust, jäi Tartusse vanaema juurde. Nora Kaplinski jäigi oma pojatütre põhiliseks hooldajaks, kuni tütarlaps sai viieteistkümneaastaseks. Mõlemad pojad, Ott-Siim (kes sündis 1970. aastal) ja Lauris (sündinud 1971), kolisid koos vanematega Tallinna. Seal sai Kaplinskist vaevatud „kirjanik-lapsehoidja” – nagu ta seda ise kirjeldab –, kes vaatas laste järele, sellal kui Tiia Toomet viibis õpingutel kunstiinstituudis.21 Et pere sissetulekut suurendada, töötas Kaplinski samal ajal Tallinna botaanikaaias ning avaldas esseesid ja muud proosat, sealhulgas lasteraamatuid, ja kaks luulekogu: „Ma vaatasin päikese aknasse: luulet [1958–1972]” (1976) ning aasta hiljem, 1977. aastal „Uute kivide kasvamine [luuletused 1956–1974]”, mis sai inspiratsiooni leedu kirjaniku Jonas Mekase luulest.22

      Selleks ajaks oli ka poeemi „Hinge tagasitulek” käsikiri trükivalmis. „Hinge tagasitulekus” saavad Kaplinski enese sõnul kokku mitu teemat: šamanistlik teekond leidmaks kaotsiläinud hinge, siis Tallinna kolimisega seotud isiklik kriis, mis äärepealt oleks lõpetanud tema abielu, ja ka eesti koloniaalajaloo vari ning soov põgeneda üksindusse.23 Ajavahemikus 1972–1975 loodud poeem ilmus trükis alles 1990. aastal, sest Kaplinski keeldus vastu tulemast tsensuuri nõudmistele kõrvaldada poeemist religioossed viited.

      Kaplinski ise peab oma luuleloomingu tipuks kogu „Õhtu toob tagasi kõik” (1985).24See on omamoodi poeetilises vormis päevik, mis sisaldab ka Li Bo, Bo Carpelani ja Sappho luule tõlkeid, samuti vanade eesti rahvalaulude tekste.25 Kogus „Õhtu toob tagasi kõik” jätkab Kaplinski rõhutatult minimalistlikus ja aina rohkem metafoorideta stiilis, mis sai omaseks ka tema hilisemale luulele.26

      Luuleraamatule „Õhtu toob tagasi kõik” eelnesid kogud „Raske on kergeks saada” (1982), mida autor ise on nimetanud „väga isiklikuks”, ja „Tule tagasi helmemänd” (1984).27 Jaanuarist 1983 kuni novembrini 1988 töötas Kaplinski Tartu Ülikooli väliskirjanduse kateedri juures, pidades loenguid Euroopa kultuuriloost. Sel perioodil avaldas ta 1986. aastal valikkogu „Käoraamat”. Kogu sisaldab valikut luuletustest, mis on kirjutatud kahekümne viie aasta jooksul – ajavahemikul 1956–1980.

      Umbkaudu samal ajal, 1980ndate hakul, algasid Kaplinski jaoks ka laiema rahvusvahelise tuntuse aastad, alul Põhja-Euroopas, seejärel Põhja-Ameerikas ja mujalgi. Soomes ilmus tema loomingust kaks tõlget: varem avaldamata esseekogu Olemisen avara hiljaisuus: Esseitä ihmisesta, luonnosta, runoudesta (Olemise avar vaikus: esseid inimesest, loodusest, luulest) ning seejärel 1984. aastal luuleraamat Sama meri kaikissa meissä (Seesama meri meis kõigis). Soome kirjanikke paelus Kaplinski loomingus ning sillutas teed tema populaarsusele ennekõike kirjaniku huvi looduse ning hiina ja jaapani luule vastu, aga samuti tema kriitiline suhtumine Lääne-Euroopa üldtunnustatud kultuurikeskustesse.28 1982. aastal kirjutas Kaplinski ühele oma pikaajalistest kirjasõpradest Ameerika Ühendriikides: „Olen kuidagi üle ilma levinud – raamat tuleb Rootsis, teine Soomes, kolmas Tšehhis.”29

      Kui Kaplinski sai 30. detsembril 1984. aastal kätte eksemplari oma esimesest inglise keeles ilmunud luuleraamatust e Same Sea in Us All (Seesama meri meis kõigis), ütles ta oma kaastõlkijale Sam Hamillile: „Väheke ebaameerikalik, korralik ja täis väärikust. Mõtlen selle kujunduslikku külge. Parem on vaid minu luuletuste suur soomekeelne väljaanne. Kui raamat mul viimaks käes, tundsin suurt rahuldust. Olin õnnelik.”30 Kirjutades kogumikust e Same Sea in Us All, mis sisaldab luuletusi ajavahemikus 1967–1982 ilmunud viiest originaalkogust, märgib kirjandusajakiri Bloomsbury Review: „Igal leheküljel leidub mõni üllatus, mõni särav pilguheit maailma igapäevaelule, mida me kõik jagame.”31Small Press’i arvustuses kirjutab Doris Grumbach: „See on kogu, mida südames kanda, ikka ja jälle lugeda, ning need lihtsad, ent peenekoelised luuletused tungivad teile tasapisi hinge.”32

      1986. aastal kutsuti Kaplinski СКАЧАТЬ