Minu Reykjavík. Kõik on kaasas. Tui Hirv
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Reykjavík. Kõik on kaasas - Tui Hirv страница 8
Название: Minu Reykjavík. Kõik on kaasas
Автор: Tui Hirv
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949556090
isbn:
Et naised ei sulgu lapsega pikalt koju ja ka mehed on pereeluga hõivatud, kajastub ka soolise palgalõhe diagrammides: 2014. aastal oli see näitaja 8,4 %. Dagmamma’d ehk päevaemad võtavad viie kaupa vastu juba üheksakuuseid lapsi. Mitte et mul oleks olnud vähimatki huvi oma üheksakuust last kollektiivi saata, aga hea, et selline võimalus olemas on.
Ühel pühapäeval sattusime mänguväljakul kokku Palli kunagise kooliõega. Tal oli kaasas kolm last, noorim neist kärus. Tuli välja, et kooliõde töötab Alþingi ehk Islandi parlamendi juures, meie mõistes riigikogu kantseleis. Rääkis, et „meie kollektiivis on juba aastaid nii ja nii“. Ei tundunud, nagu oleks pikalt eemal olnud.
Eestis elades oli mul teinekord raske kõrvalt vaadata, kui ruineerivalt mõjub äkiline pikaajaline kõrvalejäämine tööst ja seega suuresti ka erialaringkonnast, mida ümbritsevad tajuvad makstud puhkuse ja privileegina, noorte aktiivsete ja haritud naiste eneseusule, ja kui raske on neil tööle naasta. Kui sul on laps, kaod sa otsekui radari pealt ära. Ümbritsevatel läheb üldse meelest ära, et sa oled edasi spetsialist. Siis oled sa lihtsalt ema. See ongi siis kogu su identiteet.
Üks põhjusi, miks Eestis on tööd ja pereelu raskem ühitada, kui võiks, on see, et Eesti tööandjad on tihti üsna hoolimatud aja suhtes, mida inimesel on õigus veeta oma perega. Inimene on justkui „töökoha oma“ ja temalt oodatakse, et ta jätaks isikliku elu tagaplaanile.
Islandil ei minda inimese isikliku aja kallale ilma mõjuva põhjuseta, ja kui minnakse, käib see rohkete vabanduste saatel. Siin on paljudest kirikupühadest tehtud riigipühad, kus rohi ka ei kasva ja isad ja emad söövad lastega linnaväljakul suhkruvatti. Tööaja austamine on ühiskondlik kokkulepe, mitte iga töötaja enesekehtestamise küsimus.
Tööturg on Islandil tervikuna nii paindlik, et saab kergesti rongi peale ja rongilt maha. Tihti tähendab see esialgu ka kehvemaid töötingimusi, aga väga lihtne on töötaja koormust tema vajaduse järgi kasvatada ja kahandada, olgu need erilised vajadused tingitud perest, õpingutest või hoopis kutsumusest. Perel on õigus olla ka lihtsalt pere, mitte lõpmatult töötava inimese tugistruktuur. Ükskõik, kumma vanema töö siis nii tähtis on.
Käru lükkavad mehed pole Islandi ainuke eksootika. Islandil on sooneutraalne sambúð – registreeritud kooselu, mis võtab ka lapsed oma kaitse alla ning võimaldab ühiselt tulu deklareerida ja muid garantiisid. Kiriku institutsioon on samasooliste abielu kui sellise heaks kiitnud, aga vaimulikud võivad tegutseda oma südametunnistuse järgi. Niisiis on vaimulikke, kes homosid laulatavad, ja neid, kes seda ei tee. Ka avalikus elus oma orientatsiooni esile tõsta ei ole mingi tabu. Mina, idaeurooplane, olen ilmselt ainus, kelle tähelepanu see ajakirjanduses üldse köidab.
Sirvin ajakirju, mis ma endale islandi keele õppimiseks kokku olen ostnud, loen intervjuusid intrigeerivate kunstnikunatuuridega ja vaatan ilusaid värvilisi pilte. Sisustusajakirja Hús og híbýli keskel on kümme lehekülge pühendatud islandi juuksuripoisile, kes tegutseb Kopenhaagenis. Kõigepealt fotod tema ja ta elukaaslase René valgusküllasest korterist Christianshavnis. Rõdu, naabermaja kivikatus, kunst, klaaspurgid kuivainetega, lakitud puitpõrand, valged seinad, mustrilised tekstiilid. Kallid meesteparfüümid, riiul 24 paari meestekingadega.
Edasi pildid juuksurisalongist. Minimalistlik orgia: piklikud valged kahlid seinas, üledisainitud, tööstusliku väljanägemisega juuksevärvituubid, ilma kuplita säästupirnid laes, riidepuud rippumas keti küljes, mis on naeltega seina löödud. Olen Eestis korra midagi sellist näinud, kui Ekspressis avaldati lugu ühe geipaari suvekodust kuskil laiu peal, mille nad olid tuletornist ümber ehitanud. Siis ma tundsin küll värske õhu puhangut. Aga see siinne portreteering pole kohalikus kontekstis muidugi üldse esiletõstmist väärt.
Ükspäev kirjutasin mamma põhjatust retseptivarasalvest maha tervislike kookide retsepte. Siin on praegu hästi moes sellised toored koogid, mis koosnevad kookosõlist, datlitest ja kaerahelvestest. Mamma lõikab retseptid ajalehest välja ja süstematiseerib liikide kaupa. Ühe retsepti alla oli kirjutatud (see oli ilmselt kuskilt portreeloo juurest): selle sai härra see ja see stjuuard selle ja selle käest. Pidavat olema kuulus stjuuard. Katsusin selle nüansi mõttes korraks Eesti konteksti tõsta. Et Estonian Airil oleks stjuuard, kes oleks avalikult homo, kohaliku tähtsusega kuulsus, kellele meeldib küpsetada ja kes oma retsepte meelsasti jagaks, nii et teised homod saaksid lasta neid nädalalõpulehes oma portreeloo kõrvale trükkida? Utoopia! Aga Eesti ühiskond areneb praegu väga kiiresti ja viie aasta pärast tunnevad vähemused ennast kindlasti vabamalt kui praegu.
Islandi pereväärtustekeskset avalikku elu, olenemata pere soolisest koosseisust, on suurel määral kujundanud popiikoon ja homoaktivist Páll Óskar. Ta on mõjukas igas mõttes. Pärast seda, kui Páll Óskar esindas Islandi Eurovisioni lauluvõistlusel 1997. aastal, polnud Eurovision enam endine.
Páll Óskar võttis ühes hiljutises intervjuus hästi kokku, milleks samasooliste demonstratsiooni vaja on: „Eranditult igal aastal, kui Gay Pride ligineb, pöördutakse minu poole kahe küsimusega. Esiteks: „Miks te peate oma seksuaalsust eksponeerima?“ ja teiseks: „Miks me hetero-demonstratsioone ei võiks korraldada?“. Ma vastan tavaliselt ka samamoodi: mina eksponeerin oma seksuaalsust samamoodi, nagu heterod eksponeerivad enda oma, sest ma mäletan aega, kui see oli täielik tabu. Inimesed küsivad: miks on seda vaja tänavatele tuua? Kas see ei ole teie isiklik asi, mida te magamistoas teete? Jah, mis minu magamistoa ukse taga toimub, on tõesti minu isiklik asi, aga kui ma kõnnin mööda tänavat ja näen, kuidas heteropaar jalutab, käest kinni, oma abielusõrmuste ja lapsevankriga, ja mina ei ole vaba tegema sedasama sellelsamal kõnniteel, mis on ka minu vaevaga teenitud maksuraha eest ehitatud, ilma et seda nimetataks eksponeerimiseks? See ei ole isiklik asi. See puutub teisse ja puutub minusse ka.“
Kui Reykjavíkis viimati Gay Pride oli, sain mina sellest osa ainult vihjamisi, sest ma ei tahtnud kesklinna minna. Esiteks oli kiire, teiseks on mind raske sundida Eiríkuga massiüritustele trügima ja kolmandaks ma ei armasta eriti demonstratsioone. Asja õige olemus avaldub teistes kohtades kristalliseeritumal kujul. Minu silmale on palju kenam vaadata, kuidas kaks noort meest kõnnivad sundimatult käest kinni, leivakott näpus, mööda tavalist elamurajooni, musitavad kohvikulaua taga diskreetselt, või ütlevad kokatädile, et nad söövad suppi hea meelega ühest kausist. Aga eks ole osalt ka paraadi teene, et nad julgevad.
TÕUARETUS LASTEASUTUSTES
Me kolisime Islandile suvel ja augustis läks Eiríkur Grandaborgi lasteaeda, kus ta oli juba vana kala.
2013. aasta alguses veetsime Islandil pika jõulupuhkuse, mis vältas märtsini välja. Ja et just seal lasteaias, vanaema-vanaisa majast kaks sammu, suure jalgpallistaadioni ja mere vahel, juhtus kolmeaastaste rühmas olema vaba koht, panime Eiríku sinna Islandi pedagoogikaga harjuma.
Harjumist oli kõvasti. Kolmeaastane laps peab olema iseseisev, aktiivne ja kuulekas ning tajuma hästi oma kohta teiste hulgas. Kes seda kaheaastasest peale harjutanud on, saavad ilusti hakkama. Sõimerühmade ruumid on lihtsalt pisemad, neil on natuke teistsugune mööbel ja õues omaette aiake, ja nagu suurematelgi, on parematel päevadel iga kuue lapse kohta üks kasvataja.
Eiríkule aga oli süsteem täiesti uus. Juba see, et on süsteem, ja et kõik üheksakümmend last sellele alluvad. Kuulsime tagantjärele lasteaia tollaselt juhatajalt, kes juhtus olema Palli õe Þóra lapsepõlvesõbranna, et esimestel nädalatel oli üks rühma neljast kasvatajast olnud katkematult СКАЧАТЬ