Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab!. Leslie Leino

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui pool aastat või aasta aega tehtud Hiina õpingute ettevalmistused jooksevad Pekingis liiva esimese kahe kuuga, sest koolist puudutud tundide arvu pärast ei lasta sind eksamile ning kursuste läbimist tõendav dokument jääb saamata. Tagajärg on seda hullem neil üle maailma kokku tulnud välismaalastel, kes tulevad siia kohale vahetusüliõpilasena või stipendiumiga ning peavad kodukülla külakostiks viima kuhjaga krabatud akadeemilist nartsissismi – diplomi.

      Kool, kus mina hakkan hiina keelt õppima, on Pekingi kultuuri- ja keelteülikool ehk hiinakeelses versioonis lühendatult lihtsalt Põhjakeel (Beiyu). Uuema versiooni kohaselt on ametlik nimekuju Pekingi keelteülikool (Beijing yuyan daxue). See asub mu kodust kolme kilomeetri kaugusel lääne pool.

      „Sa siis ei tule meiega täna kooli?” küsin ma teises toas olevalt Kristilt, ise köögis kiiruga kiirnuudlite kaussi külma vee all loputades. Sooja veega meil eriti hõisata ei ole, sest majas tundub puuduvat üldine soojaveevarustus ning korteritesse on installeeritud väike gaasimasin, mis külma vett lahti keerates hakkab soojendama läbivoolavat vett. See tähendab, et sooja vett tuleb iga kord oodata, kuid ühe kausi pesuks oleks tobe nii palju vett raisata.

      Liigun otsekontakti saamiseks teise tuppa. Kristi pusib midagi Pekingi linnakaardi kallal ning otsib samal ajal Lonely Planeti reisiraamatust õhtusöögilaua kinnipanekuks restorani telefoninumbrit. Ta istub kammimata juustega, toasoojale vastavas napis, kuid diskreetses ja mugavas riietuses laua taga ning tema olekust ei paista kavatsust kohe uksest väljuda.

      „Ei. Ma pean täna õhtul minema Guijie tänavale huoguo’d sööma. Te saate kolmekesi minna. Väljas on nii külm ka, et mul ei ole suuremat isu seal ülikoolilinnakus patseerida.” Ta manab ette tuttava laia naeratuse, justkui lepituseks, ning ootab mu mõistvat pilku. On selge, et ülikooli minek on tema jaoks hetkel natuke tüütu asjaolu, millelt aitab tähelepanu kõrvale juhtida minu lepitamine tema tänaste plaanidega.

      „Jah, ei, loomulikult. Täitsa arusaadav. Me saame ju Mirjami ja Liinaga kolmekesi suurepäraselt hakkama. Liina teab niikuinii kõiki meile olulisemaid kohti ning nende tutvustus ülikoolilinnakus on tema esituses täitsa suurepärane,” ütlen.

      Mirjam, kes on kannatlikult juba pikemat aega ukse juures oma silmatorkavalt lilla mantliga oodanud, on viimased kaks päeva nõudnud, et me võiksime ülikoolis koos ühe tiiru teha. Tema emalikult hoolitsev ja kohusetundlik viis asjadega varakult valmis saada on mind alati võlunud. Kui tema on kaasatud mingisse ettevõtmisse, siis võib alati kindel olla, et asi ka realiseerub. Ta on projektide selgroog, tugiisik, kelle erimeelsusi mõistmatult vaatavad silmad on kindluse kehastus. Ei ole liialdus öelda, et tänane väljaminek on tema põikpäisuse triumf.

      Aga selle langetatud otsusega kaasaminek on mulle igati meelepärane, sest Pekingi keelteülikoolist algab mu uus elu, mu ümbersünd, mu hiinlaseks saamine, Hiina hinge otsingutee suur pauk ja…

      Pekingi keelteülikoolist on saanud alguse paljude sinoloogide rajaleid. Mitu eestlast on just siin alustanud hiina keele õpinguid. Tegemist on Hiina ja välismaailma kokkupuutekohana legendaarse institutsiooniga, mille klassides vorbitakse esimesed kellud, esimesed tööriistad, millega ehitada sild Hiina mõistmise maailma. Siin toimub paljude viimne õhtusöök, enne kui ületatakse ukselävi. Viimane kokkupuude oma senise maailmaga, mille otsas ootab tabula rasa algus.

      Kursuseõde Liina laotab kooli tehtud tutvumistuuri ajal oma pooleaastase kohalolekupagasi talviselt jäiste ja külmunud tulnukate nägude ees lahti ning mina ja Mirjam ahmime kogu seda valgustavat infot, mille osaliseks on meile määratud saada. See on „Ultima Cena”, mis on sama mürgine kui esimene armastus. Armastus Hiina vastu? See algab siit.

      Ma ei tea, kas mind võlub Liina või tema lugudest tekkiv elav ettekujutus mu edasisest elust, kuid ma tunnen end täna Pekingis temaga patseerides täiesti päästmatuna. Turvaliselt, aga päästmatuna. Liina on mind alati võlunud. Tema pähklivõikollaste juuste lähedus on kui koit mu hommikuses aknas, ta on mu Pekingi tõusev päike, kelle sarkastilised märkused ja lihtsad, kuid tagamõttega vastused erutavad mind. Ta on alati sõbralik ning erinevalt minust mitte kunagi üleolev.

      Võõraste maade võõrad lood kostavad Liina suust sama võluvalt kui sireenide laul kaljude taga. Ja mis mul selle vastu saakski olla, kui ma Liina ja tema elavate koolielukirjelduste kannul karile sõidan? Liina jagab meile õpetusi, kus bussi peale minna, kus maha tulla, kus söömas käia, kus peol käia, kus arst asub, kus sporti saab teha…

      Ja mina? Õpin, kuidas Põhjakeele kooli viivast bussist Liina näpunäidete järgi bussipiletit osta. Kuulan ta kommentaare Hiina bussielu kohta ning kadestan, et ta seda kõike teab ja mina pean vaid järgima tema näpunäiteid. Ka mina tahaksin osta bussist piletit ilma juhtnööre saamata, iseseisvalt, sõltumatult, teadjalikult. Hiinlaste moodi.

      Hiina bussielu ei ole teps mitte nii lihtne, kui kõrvalseisjale tunduda võib. Välismaalased sõidavad Pekingis enamasti taksoga, sest see on odav – sisseistumine maksab 10 jüaani, mille eest saab sõita kolm kilomeetrit, iga järgmine kilomeeter on lisaks 1,20–1,60 jüaani.

      Kuid peale odavuse mängib olulist rolli Hiina bussimaailma keerulisus. Nimelt pole siin peaaegu mitte miski kirjutatud inglise keeles. Kohanimed on valdavalt hiina märkides ning neid mõistmata ei aita ka Euroopas aktiivselt kasutatav tuletusmäng ehk nimede sarnasus emakeelsete sõnatüvedega. Teiseks ei oska bussides istuvad piletimüüjad inglise keelt ning välismaalane ei oska korralikku hiina keelt. Tagajärjeks on kaardil sõrmega osutades tundmatut kohta lootusrikkalt vaatavad silmad, kuid võimetus end arusaadavaks teha.

      „Siia! Siia!” hüütakse kaardil mingile kohale näpuga osutades. Kuid soov jääda ellu, soov jõuda edasi saab võitu ning peopesas lahtirulluvad jüaaninätsakad libisevad välismaalase sõrmede vahelt jõulisena tunduva pekinglasest piletimüüja kätte. Jah, pekinglase, sest Pekingis on piletimüüjana lubatud töötada ainult nendel, kellel on ette näidata Pekingi sissekirjutus. Ta tõmme on otsustav, sest ta teab, et välismaalane ei mõista teda, kuid tollel ei jää muud üle, kui usaldada näppude vahelt minema libisenud rahatäht piletimüüja kätte.

      Liina häälekas monoloog kestab katkematult. Bussis istuvatest hiinlastest ülerääkimine on omaette võime. Istekohta leidmata seisame me bussis keskmise ukse juures, sest kahe peatuse pärast peame maha minema. Aga ega meil istuda lastakski, sest Pekingi bussid on alatasa ülerahvastatud, kärarikkad – peamiselt konduktori range ja distsiplineeritud viisi tõttu käske jagada ja peatusi karjuda – ning trügimine viib jalgade tallamiseni.

      Liina enesekindlus meie kooli juurest bussist väljudes on kuidagi imepärane. Nii imepärane, et ma tahan seda enesekindlust katsuda ja veenduda selle ehtsuses. Liina kindlameelne käitumine on usaldusväärne, aga hirmutav. Ta tuleb kooli sama muretult, nagu pöörduks koju.

      Ta ei ilmuta ühtegi kõhklust suuna valikul. Tema orienteerumine Pekingi linnas ja Hiina kultuuriruumis on nii silmapaistvalt kogenud, et ma tahan pidevalt selle ehtsuses füüsiliselt veenduda.

      Tegelikult Liina nii kogenud ja kindlameelne käitumine häirib mind. Ma tunnen, kuidas mu teadmised Pekingist on nii haprad, et piisab vaid piletimüüjal mu käest küsida, kuhu ma lähen, ja ma olengi paljastatud. Ma ei tea, kuhu ma lähen. Ma võtaksin kaardi ja suruksin sellele näpuga ja ütleksin piletimüüjale „siia”. Ma oleksin ikka täielik algaja ning nii piletimüüja, Liina kui ka Mirjam saaksid sellest aru. Ma oleksin siis alasti välismaalane pekinglase ees. Alasti Liina ees. Aga ma ei reeda seda, vaid kuulan Liina õpetusi ja teen näo, et ma juba tean seda kõike. Mis see näo tegemine siis ära ei ole?

      Mu Pekingi kohta tehtud ettevalmistused on olnud ebapiisavad. Kõik, mis ma olen lugenud enne Pekingisse jõudmist oma reisiraamatust, on nii vale, nii tühi ja läbipaistev. Mu ettevalmistused ei aita reaalselt ellu jääda. Sõita bussiga, osta süüa, suhelda taksojuhiga. Mööduda hiinlastest СКАЧАТЬ