Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab!. Leslie Leino

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ või narikoha lahke tuttava kaheksakohalises toas. Soov jääda ellu, mis hiinlastel on äärmiselt tugev, muudab selle narikoha elu parimaks võimaluseks. Õnnistuseks, mis aga iga hetk võib kuivanud liivalossina käest libiseda. Nii lihtne on kaotada. Aga ma olen peaaegu üks neist, hariduspõgenik, kelle keeleoskuse tööriist (nii hiinlased keeleoskuse kohta ütlevadki: gongju ehk tööriist) peab saama minu ja Hiina vahelise mõistmissilla ehitamise kelluks.

      Kuid esmalt tuli mul seda kellut kasutada infopunktis, kus küsisin leebele toonile üle läinud naisteenindajalt koordinaate oma uude kodusse jõudmiseks. Asetasin kortsunud lehe infopunkti letile, osutasin konarlikus keeles rääkides paberil laiuvale algklassiõpilase käekirjaga kirjutatud hiinakeelsele aadressile ning ütlesin: „Ma pean minema siia.” Ta kukkus itsitama, kaastöötajad kogunesid ligi, uudistasid mu aadressi ning vaatasid vaheldumisi mind ja minu käekirja. Kindlasti ei saa öelda, et oleksin võtnud kalligraafiatunde, kuid kuna nad aadressi ette lugesid, olin ma kindel, et nad mõistsid mu kirja.

      Edasi läks kõik uskumatult ladusalt. Aadress sisestati arvutisse, sealt tulid välja andmed: kui kaugel ma sihtpunktist olen, mis transpordivahendiga sinna kõige mugavamalt pääseb, palju sõit aega võtab ning palju ma pean selle eest tasuma. Ja üllatus: vajalik bussiliin number 695 saab alguse siitsamast raudteejaamast. Milline kergendus!

      Ja nüüd ma siin siis istun, vahin bussi aknast välja ega tea, kuhu ma täpselt sõidan. Kui olin liinibussis istuvale umbkeelsele piletimüüjale umbes kaheksa korda sihtpunkti nime öelnud, olin sunnitud välja võtma aadressipaberi ning seda talle näitama. Nagu ikka, oli tema vastuseks leebe naeratus ning mitmekordne korrutamine: „Nanshatar, Nanshatar.” Kirjavormis on kohanimi tegelikult Nanshatan, kuid mul polnud õrna aimugi, et kohalikus Pekingi murdes muutub lõpus olev n hoopis r-iks. Ja ma ei tea, mis siin veel r-iks muutub. Aga mul on selle üle pikalt aega mõelda, sest bussisõit rongijaamast Nanshatani kestab teenindaja sõnul poolteist tundi. Kilomeetreid tuleb kokku natuke üle 20, kuid selle sisse tundub ära mahtuvat nii palju Pekingit, et pärast paari ristmikku olen ma siia väikesesse maailma sama palju ära kadunud nagu tervesse Hiinasse.

      Bussiaknast avanev Pekingi linnapildi piiritu kolossaalsus hirmutab mind. Ma kujutan ette, kuidas lähen näiteks äsja selja taha jäänud Hiina rahvusraamatukokku, kuid oleksin eikuskil. Või läheksin ükskõik kus bussist maha ja ma oleksin ikka eikuskil. Ma liiguksin lõunasse või põhja ja ma liiguksin ikka ühte ja samasse kohta. Peking on nagu miraaž. See on linn, kuhu kõik on tulnud, kuid vähesed suutnud jääda. See on linn, kus on ajaloos kümnendi jooksul rohkem toimunud kui mõnes riigis terve sajandi vältel. Siit on läbi marssinud kitanid1, mongolid, mandžud, lääneriigid, jaapanlased, vabariiklased ja kommunistid, kes kõik on seda linna ehitanud ja rünnanud, vallutanud ja vabastanud.

      See on piirideta maailm, millest läbisõit on sama umbisikuline nagu majanduspõgenike agoonia. Kus siin küll piirid võiksid olla, kus siin küll keskus võiks olla, kust need inimesed tulevad ja kuhu nad lähevad – autodega, jalgratastega ja jala?

      Vaatan, kuidas pekinglased kilomeetrite kaupa ühes rütmis pedaale sõtkudes vasakult paremale kõiguvad. Neil on selleks ette nähtud omad kindlad rattateed, kus käivad massisõtkumised ühe valgusfoori juurest teise juurde, kodust tööle või koolist koju. Või hommikust õhtuni. Või koguni helgema tuleviku poole, sest maailmas on vähe linnu või lausa riike, mille majandus kasvab aastas umbes 10 %. See on Prantsuse velotuur, kus inimvõimete piiri armutu ületamine murrab ka kõige tugevamaid. Ja mina? Mina lähen inimtühja bussiga Nanshatani või Nanshatari poole, kus lõpeb mu pikk rännak läbi Kesk-Aasia ja põkkun lõplikult uue maailmaga.

      Minu uus kodu kuulub ühele Eestis elavale hiinlasest tuttavale, kes üürib seda eestlastele välja. Selle lähedale jõudes muretsen endale kõigepealt postimajast kohaliku SIM-kaardi ja mobiilinumbri, sest pean korterisse pääsemiseks saama ühenduse siin juba pesitsevate teiste eestlastega. Nagu Hiinas kombeks, on paljud asjad seotud ebausuga – nii ka telefoninumbrid. Näiteks halvaendelised numbrid nagu 4 või 1 ja 0 ei tohi olla kõrvuti, sest 4 ja 10 kõlavad hiina keeles nagu „surm”. Samamoodi oleks hea, kui oleks rohkelt seitsmeid või peidus mõni Hiina traditsioonilise kuukalendri heaendeline kuupäev ja nii edasi. See on nagu „Muutuste raamatu” müstiline filosoofia.

      Müüja teeb lahti ühe õhukese vihiku, kust mulle vaatab vastu mitu lehekülge erinevaid käsitsi kirjutatud telefoninumbreid, mille taga on erinevad hinnad. Minu põhiliseks nõudeks on rahvusvahelisi kõnesid võimaldav SIM-kaart. Selle peale võtab müüja leti alt uue vihiku, kust vaatab pea sama hulk mittemidagiütlevaid erinevate hindadega numbreid. Kui küsin, miks kaartidel on erinevad hinnad, saan vastuseks „heaendelisuse võimekuse erinevus”. Hea küll, mõmisen omaette, kuid palun teda anda mulle ükskõik milline number.

      Kui olukord on põnevaks muutunud, tuleb kohale ka teine müüja, sest postimajas pole ühtegi ostjahinge, ning nad hakkavad vaidlema ja arutama, milline kaart võiks mulle kõige rohkem sobida. Hea küll, mõmisen omaette. Lõpuks jõutakse otsusele ning umbes 50 erinevast numbrist leitakse mulle sobivaim. Leti alt ilmub pappkarbike, mille seest kougitakse välja tulise vaidluse tulemus ning ulatatakse see umbusklikult mõmisenud välismaalasele. Proovin. Töötab.

      Esimene kõne Hiinast on vanematele. Pekingisse jõudmine tähendab mu lähedastele kergendust, sest üksinda Kesk-Aasias reisimine ei olnud tagantjärele mõeldes kõige targem otsus, kuid ma olen rahul, et see sai tehtud ning et see mitmele väiksemale intsidendile vaatamata siiski õnnelikult lõppes. Nagu Kasahstanist Xinjiangi provintsi saabumine oli samm tsivilisatsiooni, on Xinjiangist Pekingisse jõudmine samm ula pealt koju. Ei saa öelda, et ma ei tunne end Pekingis Nanshatanis postimaja ees seistes palju turvalisemalt kui Kesk-Aasias.

      Nanshatan asub Pekingi põhjaosas neljanda ringi välimisel küljel, mille eest voolab läbi Hiina müürini viiv Badalingi kiirtee. Pekingi olümpiaküla vahetusse lähedusse jääv eakas piirkond tundub olevat muutumas: üksikute oaasidena kerkivad massiivsest madalmagalast välja kinnisvarabuumi kõrgpaised. Ühte sellisesse torni ma sissepääsu ootangi.

      Avatud meelega ja alati abivalmis kursaõde Kristi teatab telefonis, et nad on kesklinnas suure seltskonnaga söömas ning jõuavad koju alles paari tunni jooksul. Ma ei löö sellest verest välja ning sätin end trepikoja ette seljakoti peale lebama.

      Taevasse vaadates liikuvaid pilvi jälgides tekib siin Pe-kingis täpselt samasugune tunne nagu Eestiski – tunne, et hooned kukuvad pikali. Ma võtan hoopis õuna ja löön sellesse hambad sisse.

      ESIMEST KORDA KOOLITEEL

      Ma ei tea, miks ma hiina keelt õppima hakkasin ja kas mul seda üldse kunagi vaja läheb, kuid esimest korda kooliteel olles tundsin selget erutust. See tunne ongi tähtsaim.

      Meenutades pilte ja helisid möödunud päevadest, tuleb tõdeda, et Pekingis orienteerumiseks peab siin linnas veetma väga kaua aega. Koht, kus ma elan, asub näiteks kesklinnast 15 kilomeetri kaugusel põhjas; tinglikust kesklinnast, sest Pekingis on temaatilise jaotussüsteemi järgi mitu keskust. See tinglik kesklinn on endine Keisrite Linn (huang cheng), mis oli kuni 1960ndateni osaliselt veel ümbritsetud madala linnamüüriga ning mis geograafiliselt asubki Pekingi keskel. Keisrite Linna sisse jääb omakorda Keelatud Linn ning Hiina mitme struktuuri peakorter. Seega nimetame seda piirkonda geograafiliseks kesklinnaks, kuid tinglikuks keskuseks, sest tingimusteta keskuse tiitel oleks esmakülastajast välismaalasele suureks eksituseks – seal ei asu midagi peale Yuani dünastia (1271–1368) linnastruktuuril põhinevate hutong’ide ehk 13. sajandist pärit kitsaste tänavate võrgustiku ja Keelatud Linna.

      Minule on sellest aga märksa olulisem üliõpilaste piirkond nimega Wudaokou, mis on Pekingis oldud kuu aja jooksul saanud minu keskuseks. „The district that never sleeps” – nii võib vast kirjeldada Pekingi loodeosas asuvat СКАЧАТЬ