Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel. Aimar Ventsel
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel - Aimar Ventsel страница 6
Название: Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel
Автор: Aimar Ventsel
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949511334
isbn:
Avastasin, et mulle oli reserveeritud terve kahekohaline tuba ehk ma maksin mõlema voodikoha eest. Läksin siis kohe administratsiooni ja nõudsin topelthommikusööki. Mäletan, et millalgi saabus hotelli seltskond Ameerika jahituriste. Nood tulid hommikusööki saama ja vaatasid hämmastunud pilguga minu mäekõrgust topeltportsjonit. Mina ei hakanud midagi seletama ja jätsin nad arutama teema üle, kas venelased on neid julmalt püganud või ei.
Duši all käinuna suundusin linna ja siis ühel hetkel tundsin, et ajutine värskus hakkab vaikselt kaduma. Võimust võttis jet lag. See on äraseletatuna keha harjumine ajavahega, mis on Moskva ja Jakutski vahel kuus tundi. Jet lag tähendab suure ajavahe puhul seda, et päeval oled väga väsinud ning öösel ei saa magada. Olin esimest korda reisinud nii kaugele, et ajatsoonide vahe oli suhteliselt soliidne. Ning mu organism reageeris sellele väga valuliselt. Mu esimene jet lag kestis nädala, nüüd saan umbes kolme päevaga hakkama. Et teised inimesed su ümber elavad ikkagi kohaliku aja järgi, pead paratamatult selle elutempoga kaasa minema. Kui kõik kohad öösel kinni pannakse, sul aga ei ole und, pead unetult hotellivoodis vähkrema. Vähkresingi, tavaliselt kuni kolmeni. Hiljemalt kell üheksa hakati hotellis juba kolistama ning mingil hetkel ajas see müra mu üles. Juulikuine öö on Jakutskis sama valge kui Tallinnas ja päikesevalgus (hoolimata kardinatest) teeb lõpu ka viimasele uneraasule. Peale selle olin ma tähtis teadlane välismaalt ja juba teisest päevast tekkisid mulle varahommikused kohtumised, kuhu pidin ka jõudma. Nii ma siis tuikusin poolunisena päeva ajal ringi, et öösel küljelt küljele väherda. Selle eest sain aga osa kohalikust ööelust. Oli juulikuu, mil ööd on peaaegu olematud. Mu toa aknad avanesid hotelliesisele Ordzonikidze väljakule, mille keskel oli tol ajal veel ringtee. Vastas kõrgus Leena Jõelaevanduse mitmekordne hoone, kus asus väga pasliku nõukogudeaegse nimega restoran Fregatt, kuhu ma muide kunagi pole sisse saanud, ehkki olen aastate jooksul korduvalt üritanud.
Vist juba teisel ööl pälvis mu tähelepanu väljast sisse tungiv lärm. Mõnda aega üritasin seda ignoreerida ja ennast veenda, et vaja oleks ikkagi uinuda. Müra – peamiselt hõikumine – väljast valjenes. Kuna ma magada niikuinii ei saanud, siis tõusin üles. Tõmbasin kardina eest ja nägin, et terve Ordzonikidze väljaku ringtee oli täis moodsalt ja pidulikult riietatud noorte salku, kes voolasid siselinnast Jakutski magalarajoonide poole. Klubid ja diskoteegid olid selleks kellaajaks lõpetanud oma tegevuse ning lärmakad pidutsejad suundusid koju mati peale. Ja kui ma ütlen lärmakas, siis ma ka mõtlen seda. Kogu see seltskond suhtles omavahel valjude hõigetega, et kontakteeruda väljaku teises servas olevate tuttavatega. Kulgeva noortemassi vahel laveerisid autod, andes signaali nendele, kes liiga kauaks sõiduteele koperdama jäid.
Tegin akna lahti, panin suitsu ette ja jälgisin seda vaatemängu. Mõnekümne minuti pärast oli põhimass ringtee pealt juba läbi voolanud, rahvast jäi vähemaks ja kisa hakkas vaibuma. Lõpetasin suitsu ja plaanisin haigutades juba voodisse heita, kui uuesti kasvav kisa väljakul mu pilgu jälle sinnapoole sundis. Keset ringteed käis karm lööma. „Welcome to Yakutia”13, mõtlesin endamisi ja panin uue suitsu põlema. Kaks noormeest kaklesid nelja vastu, kõik nad olid jakuudid. Tüüpiline peokaklus: šikilt riides, heades särkides ning vingetes teksades kutid äsasid karjudes üksteisele ning taganesid pärast lööki hoovõtuks. Autodevool ringteel peaaegu peatus. Vaikselt ja kuidagi hiilivalt liikus paar Volgat ning Jaapani käulat ringteel, jälgides samal ajal kakluse käiku. Kusjuures ma ei saanudki aru, kas autojuhid plaanisid vahele segada, kui lööma liiga julmaks ja ebavõrdseks läheb, või vahtisid nad seda mängu niisama? Tont teab!
Mis aga pälvis kohe mu tähelepanu, oli see, kui hästi nood tüübid kaklesid. See ei olnud lihtne purjus inimese lahmimine, vaid enamik kaklejatest (ehkki kogu aeg kisades) lõi lühidalt, konkreetselt ja plaanitult, et siis kohe vastase löögi eest samm tagasi astuda. Mõni aeg hiljem sain teada, et Jakuutia noorte lemmikspordialad on kickboxing, poks ja maadlus. Kusjuures peale ametlike klubide eksisteeris hulgaliselt põrandaaluseid treeningukohti. Vaatemängulisi reegliteta kaklusi korraldati Jakuutia eeslinna urgastes ammu enne, kui keegi filmist „Kaklusklubi”14 kuulnudki oli. Vaatasin seda lühidat ja intensiivset löömat ning mõtlesin iseenda šanssidele, kui ma oleks nende kuttidega kokku sattunud. Khm, mõnus see mõtisklus ei olnud.
Kaklus lõppes niisama äkki, kui algas, autod andsid gaasi ning kadusid ringilt. Kustutasin viimase sigareti ja keerasin voodisse, lootuses veel undki saada.
Kui mul ei olnud hommikul mingeid kokkusaamisi, suundusin ma Jakutskit avastama. Linn oli täis elevust, sest varsti pidid seal hakkama Aasia laste olümpiamängud ja igal pool vuntsiti midagi ilusaks. Olümpiateemaliste vormisärkidega noortesalgad värvisid aedu, tänavatele tõmmati värskeid triipe ja teede äärde istutati puid.
Jakutsk on ääretult nõukogulik, kuid kontraste täis Siberi linn. Selle arhitektuuris ja infrastruktuuris seguneb Nõukogude Liidu nostalgiline baas harmooniliselt varakapitalismi ja uusrikkusega. Majad on kas puust lobudikud, Stalini-aegsed kasarmud, hilisemad viie- ja üheksakordsed hruštšovkad või siis viimase ehituskunsti sõna järgi ehitatud klaasbetoonist hooned. Kõik need on läbisegi ning neid ühendavad suhteliselt viletsad kõnniteed ja üha praguneva asfaldiga sõiduteed. Johtuvalt igikeltsast on majad ehitatud enamasti vaiadele umbes kahe meetri kõrgusele – maapinnale rajatud maja kiirgab soojust, igikelts võib sulama hakata ja maja lihtsalt pooleks vajuda. Plastmasslaudadega välikohvikud, kus müüdi lahustuvat kohvi, kanget teed, pilaffi ja šašlõkki, olid pigem sellised, mida kohtas Tallinnas 1980ndate lõpus. Väga vinge roosat värvi Puškini-nimeline Vene teater kõrgus peatänava – muidugi Lenini prospekti – ääres. Ka linna keskväljak kandis Lenini nime, selle ühes servas kõrgus suure revolutsioonijuhi kuju. Väljakut palistasid kaks suurt kivihoonet, millest ühes istus valitsus ja president ning teises parlament koos ministeeriumitega. Venemaal üldlevinud tava järgi olid nende hoonete nimed Дом № 1 ja Дом № 215. Väljaku teises servas laiutas aga vinge Manhattani stiilis klaasbetoonist koloss, millest osa oli Sahha Vabariigi kõige moodsam hotell Dõgõn Tarhan (tegelase järgi, kes on midagi Jakuutia Kalevipoja ja Robin Hoodi vahepealset), teine osa aga megasuper spordikompleks. Linnavaate tegid eriti sürrealistlikuks majade vahel jooksvad suured veetrassid. Nii meetrise läbimõõduga ning tavaliselt kahekaupa jooksvad torud, mida igikeltsa pärast ei panda mitte maa sisse, vaid jäetakse maa peale, kus nad siis omasoodu kulgevad, ületades tänavaid ja moodustades nende kohal kõrgeid väravaid, mille külge tavaliselt riputatakse eufoorilisi plakateid, nagu näiteks „Koos muudame meie linna ilusaks!”
Mulle sai suhteliselt ruttu selgeks, et tavaliikumise loogika Jakutskis ei kehti. Ühelt suurelt tänavalt teisele minnes on läbi mikrorajooni lõikamine võimalik vaid siis, kui sa tead, kuhu lähed. Maju on erinevatel ajajärkudel selles linnas ehitatud väga omapärase ning ebaloogilise paigutusega, majade vahel on veetrassid, garaažid ja kraavid ning valitud teekond võib vabalt lõppeda tupikus traataia, garaažiseina või prügikastide vahel. Hiljem mu uurimisretkede raadius suurenes ja ma jõudsin oma käikudega linnaserva. Ühelt poolt ümbritseb Jakutskit СКАЧАТЬ
Tere tulemast Jakuutiasse! (inglise k)
Chuck Palahniuki samanimelise romaani järgi 1999. aastal vändatud film.
Maja number 1 ja Maja number 2. (vene k)