Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel. Aimar Ventsel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ brigaadiga Anabari jõel praami peal ning vaatasin, kuidas nad põtru loendavad. Kodustatud põhjapõtru. Selleks aetakse mitme tuhande pealised karjad jõe äärde, brigaad ehitab selleks ajaks praamiga kaasatoodud postidest ning presendist aediku, loomad aetakse sinna sisse ja hakatakse ühekaupa välja laskma. Selle tarbeks on aedikus ehk korall’is väike värav. Värava ees on laudadest latter, kus loom saab märgistuse, veterinaar suskab vaktsiinisüstla põdrale naha alla ja siis ta kas kastreeritakse, saetakse tal sarved maha või lastakse niisama jooksma. Põdrad kihutavad tundrasse ja kogunevad seal hiljem karja. Värava lähedal seisab kolm inimest paberi ja pliiatsiga, et kirjutada üles, mitu pulli, lehma, vasikat jne läbi väravate käib. Hiljem võrreldakse arve ja võetakse neist keskmine.

      Kõlab nagu tüüpiline anekdoot juhmidest põdrakasvatajatest, kes nõutava IQ alles kolme peale kokku saavad? Kaugeltki mitte! Kolm inimest on sellepärast vajalik, et põder pole lehm. Ta on üsna peru. Mitmed loomad rabelesid latrist välja, mõni hüppas üle aia, mõni rebis ennast viimasel hetkel lahti. Et needki elukad vajalikud protseduurid kätte saaksid, seisavad latri taga lassodega mehed, kes plehkupannud kinni püüavad. Siis jookseb suure kisaga kohale veterinaar, pisikest kasvu matsakas kohalik naine, ja surub loomale süstla turja. Lisaks käivad (loomasõbra pilgu jaoks) kohutavad tapatalgud – haiged ja ebavajalikud loomad surmatakse armutult. Sutsakas pika ja terava jahinoaga kuklasse, paar tõmmet ja loom on kutu. Humaansemalt enam vist ei saa.

      Lõunaks oli korall’i ümbrus kaetud põdralaipadega. Ma tabasin ruttu ära olukorra positiivse poole. Nimelt oli mind mingil hetkel määratud vaktsineerimis- ja hiljem sarvesaagimiskomandosse ning tundide kaupa külma tuule käes rabelemine mitte ainult ei väsita, vaid ajab lõpuks jäise külma naha alla. Veel soojale põdrakerele istudes tabasin korraga kaks kärbest – oli hea pehme sohva ja vähemalt tagumik sulas üles.

      Lõunapausi veetsime kas väljas või siis eriti vilu ilmaga suures sõjaväetelgis, milles me ka magasime. Ühe sellise söögipausi ajal otsustas Igor, äsja Krasnojarski kraist Jakuutiasse kolinud ning Ürüng Haia külla abiellunud noor dolgaan, mind koolitama hakata. See oli minu esimene kokkupuude kohalike hasardiga mulle Põhja-Jäämere-äärseid eluvõtteid õpetada. Nad näisid veel enam rõõmustavat, kui ma õppisin lassot viskama, põdrarakendit ja mootorsaani juhtima, nahku parkima, põtru saani ette rakendama ja muud sellist tegema. Kusjuures kõiki töid näidati tavaliselt vaid üks kord ette ja hiljem pidid juba ise hakkama saama.

      „Tule, Aimar, hakkame põtru nülgima!” laksas ta käega vastu tunkesid.

      Minule oli asjade selline käik muidugi ootamatu.

      „Ma ei oska ju!” rehmasin vastuseks.

      Igor aga ei lasknud ennast kõigutada. „Ma näitan!” Ja juba ta püsti oligi.

      „Aga mul pole kõlblikku nuga,” üritasin olukorrast kuidagigi välja vingerdada.

      „Pole midagi, ma annan!” Igor otsiski seljakotist varunoa. Pika jämeda käepideme ning pika paksu, ent kitsa teraga jakuudi jahinoa. Mul polnud enam kuhugi taganeda – ega enam ei tahtnud ka. Läksime välja ja Igor keeras esimese põdralaiba selili. Ma olin juba mitu päeva jälginud, kuidas käib põtrade nülgimine ja olin nii-öelda teooriaga tuttav. Seega teadsin, et alustada tuleb jalgadest. Põlve kohalt tehakse lõige, siis minnakse sääre sisekülge mööda üles kubemeni, mööda kõhtu kõrini ja ümber kaela veel üks ring. Nahk tuleb maha suhteliselt lihtsalt, seal on rebimist ja muljumist rohkem kui lõikamist. Igor veel juhatas, et ma kõhtu mööda minnes liiga sügavale ei lõikaks: siis jooksvat soolikad kohe välja.

      Kui nahk on puhtalt maas, tuleb kõige vastikum osa. Ettevaatlike lõigetega avatakse kõhukoobas ja sisikond voolab välja. Mis sisse jääb, tuleb ise välja tõmmata. Selleks tuleb ajada käed looma sisse ja tõmmata kogu pundar päikesevalguse kätte. Ning sel hetkel hakkab ümbruskond haisema. Vastikult. Ent paari päevaga olin ma selle spetsiifilise sisikonna lehaga juba harjunud.

      Sain kõigi nende operatsioonidega ilusasti hakkama ja tundsin ennast juba elupõlise kütina, kui mu enneaegne uhkus hoobilt põrmustati. Nülgimise viimane etapp on kõhukoopa küljes oleva südame ja kopsude väljalõikamine. Selleks tuleb käed pimesi lihakere sisse ajada, südamest kinni võtta ja organ selja (või mis iganes koha) küljest lahti lõigata. Igori napisõnaliste juhatuste peale ma seda ka tegin. Ning lõikasin endale sügavalt kätte. Tõmbasin käe välkkiirelt looma seest välja ja … mul polnud aimugi, kuhu täpselt ma ennast žilett-terava jahinoaga olin trehvanud. Käed olid küünarnukkideni verised ja kelle veri kus parajasti oli, seda polnud küll võimalik kindlaks teha. Mõtlesin hetke … ega hakanud idiooti mängima. Ootasin, kuni valu alanes, ja surasin käed jälle kõhukoopasse. Pärast kolme-nelja looma oli mul asi enam-vähem käpas ja küttide umbusklikud pilgud muutusid sõbralikumaks.

      Õhtul pesin käed ära ja avastasin nimetissõrme peal kitsa, ent sügava haava. Natukene valutas, aga eriti ei seganud. Pärast õhtusööki hakkasid mehed põdrakeresid kokku vedama ja ladusid neist suure virna. Siis hakati sööma. Oli parasjagu tuulevaikne ja me istusime väljas, jõest paari meetri kaugusel. Äkki hüppas üks neist püsti. Tal oli seljas nahkpintsak, jalas nailondressid ning vööl rippus kohustuslik jahinuga. Mees oli noor ja energiliste liigutustega. Ta tõi telgist kaheraudse ning läks jõe kaldale. Vaatasin teda huviga. Mees laadis püssi ning hakkas kajakate pihta tulistama. Alles siis märkasin, et laagri kohal hõljus kajakaparv.

      Nagu ma hiljem kindlaks tegin, vihkavad dolgaanid lausa fanaatiliselt kajakaid ja tulistavad neid alati, kui saavad. Ise seletavad nad seda mitut moodi. Küll levitavad kajakad haigusi. Küll on nad räpased. Küll söövad nad teiste lindude mune. On kuidas on, tapetakse neid igal võimalikul juhul.

      Mehe tegemised pakkusid huvi vaid mulle. Teised ei pööranud sellele erilist tähelepanu, lesisid maas ja ajasid suitsu kiskudes juttu. Olles isu täis tulistanud, tuli mees minu juurde ja pistis mulle püssi pihku: „Näh, tulista ka!”

      Hoidsin vist kolmandat korda elus jahipüssi käes ja paistsin kindlasti hästi kohmetu. Hea, et keskkooli ajal oli klassivenna isal jahipüss ja klassivend oli mulle salaja näidanud, kuidas püssi vinnastatakse ja kõike muud sinna juurde. Kraamisin selle teadmise ajusopist välja ja sain esimese kahe lasuga enamvähem hakkama. Kajakate õnneks ma ühelegi neist pihta ei saanud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus (vene keeles Федеральная служба безопасности Российской Федерации).

      2

СКАЧАТЬ