Võõramaalane. Reisiromaan novellides. Mare Grau

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ töökoha, kuna oli viimane, kes oli sinna palgatud. Personalijuht oli kutsunud ta oma kabinetti ja ütelnud: „Meil ei ole midagi teie vastu. Vastupidi, te olete tubli baarmen, aga hotell ei saa endale kahjuks praegusel raskel ajal nii palju personali lubada. Teie tulite viimasena ja reegel on kahjuks selline, et kes viimasena tuli, see esimesena välja. Aitäh teie tööpanuse eest! Lõpparve saadame teile panka.“

      Kunagi varem polnud keegi Thierryd niimoodi vallandanud. Ikka oli ta ise ära tulnud, kui miski ei meeldinud või kui ta lootis vaheldust. Kuigi personalijuht oli rõhutanud, et temaga oldi väga rahul, jättis see talle ikkagi halva maitse suhu, nagu oleks teda alusetult süüdistatud mingis pahateos.

      Praeguseks oli aga olukord tunduvalt paranenud. Iraaklased olid ammu Kuveidist välja löödud ja inimesed, eriti ameeriklased, taas reisima hakanud ning Thierry vahepeal ühes teises luksushotellis ülemkelneriks tõusnud. Kui hotellil läks hästi ja olid hea töötaja koos vastavate omadustega ning püsisid seal piisavalt kaua, siis võisid kaunis kiiret karjääri teha, nagu ta oli avastanud. Esiteks, enamik inimesi ei jäänud hotelli tööle kuigi kauaks – Thierry alluvuses töötas mitmeid tudengeid, maailmarändureid ja põgenikke igast ilmakaarest, kes otsisid vaid ajutist rahateenimisvõimalust. Suur osa neist ei olnud hotellitööst vaimustuses. Thierry pani seda imeks: seal, kust tema tuli, Prantsusmaal, peeti hotellitööst lugu ja hinnati seda kui tõelist ametit, mida tuli kaua õppida. Selleks ta Inglismaale oli tulnudki – mõned aastad varem, et inglise keelt õppida ja kelneriametis edasi jõuda. Inglismaal aga koges ta, et kelneriametit ei peetudki nagu tõsiseks ametiks ning inglased ise selle tööga oma käsi eriti ei määrinud. See jäeti enamasti võõramaalaste hooleks.

      Thierry pani veeklaasi lauale ja läks voodisse tagasi. Hommikul tuli vara ärgata.

      II

      „Great Victoria Hall“ – luksushotell, kus Thierry töötas – asus Piccadilly läheduses. Pimlico linnaosast, kus ta elas, polnud sinna kuigi pikk maa minna. Hommikul vara olid metroorongid pooltühjad, tänavad olid veel pärast pühkijate äsjast koristamist puhtad ning liiklus polnud veel täistuure peale võtnud. Sügishommikuses karguses lõhnas London värskuse järele.

      Hotell laiutas kitsa kõrvaltänava ääres majesteetlikult, uhkeldades oma lippude ja kiiskavate trepikäsipuudega. Aga see oli klientide sissekäik. Hotellitöötajad pidid sisenema väikesest külguksest keldritasandil – rahakate külastajate silma alt eemal.

      Mulgustanud tööaja arvestuskaardi selleks ette nähtud masinas ning jõudnud riietusruumi, ei kohanud Thierry oma teel ühtegi hingelist. Talle meeldis saabuda varakult, kui töötas veel öine vahetus ning uus polnud veel kohale jõudnud.

      Ta ajas oma kapikesest selga vesti ja musta kuue, äigas pabertaskurätikuga üle kinganinade, et need veidigi läigiksid, kammis peegli ees juukseid ning, koukinud kuuetaskust rullikeeratud halli lipsu, sättis ta selle kaela. Seejärel sõitis ta personaliliftiga kuuendale korrusele, kus asus kelnerite kontor.

      „Aa, tere, prantslane!“ tervitas teda öise vahetuse juhataja, kes ise oli pärit Itaaliast. „Sa jäid paljustki ilma. Number 203 hoidis meid peaaegu terve öö üleval.“

      Toas number 203 peatus üks rikas Ameerika ärimees oma armukesega. Üldiselt kelneritel ameeriklaste vastu midagi ei olnud – nad andsid alati rohkesti jootraha ja nendega juhtus sageli midagi, mis pani hotellitöötajate oskused proovile.

      Luigi oli uudistest pakatamas ning ta jutt tuli nagu kuulipildujast. Thierry sai kõigepealt teada, et härra X number 203-st oli tellinud kell kaks öösel neljakäigulise lõuna. Šampanjaga ja puha. Aga veelgi põnevamaks läks, kui kell neli hommikul saabus ootamatult proua X. Jumal teab, kust ta välja ilmus, aga üks rohkete sõrmustega ja kallis mantlis daam oli ilmunud vestibüüli ja teatanud, et tema on härra X-i abikaasa ning nõudnud, et juhatatagu teda jalamaid härra tuppa. Öövahetuse vastuvõtuülem polnud julgenud kahelda ta leti ette ilmunud daami isikus. Härra X oli nende hotellis sagedane külaline ja alati oli tal kaasas keegi daam, keda ta oli esitlenud oma abikaasana, milles hotellitöötajad salamisi kahtlesid. Äsjailmunud naisterahvas tundus aga kohe ehtne. Niisiis oli öövahetuse vastuvõtuülem helistanud Luigile, teeseldes, et kutsub portjeed proua X-ile teed juhatama, ning andnud tasasel häälel edasi, milles on asi. Luigi jooksis seepeale ameeriklase toa juurde ning, koputanud tungivalt uksele, andis uudise proua saabumisest edasi. Armuke, kes polnud uudisest sugugi vaimustatud, pani siiski kiiresti midagi õlgadele, haaras oma asjad ning järgnes Luigile rõdule. Luigil oli kõrvaltoa rõduukse võti, tuba oli parasjagu tühi. Ning kui vastuvõtuülem koos proua X-iga lõpuks number 203 ukse taha saabus, olles sõitnud ühe korra üles vale liftiga, tulnud välja valel korrusel ja eksinud koridorides ning proua X-ile muudkui vabandanud, et portjee on mingi teise asjatoimetusega hõivatud ja et öösel on raske personali leida ning et ta pole selle hotellitiivaga pärast viimast remonti enam tuttav jne, jne, oli härra X-i armuke juba ammu kõrvaltoas ja härra X ise tohutusuures voodis „sügavas“ unes.

      Thierry naeris Luigi juttu kuulates, aga samas tabas end mõttelt, et miks nad ikkagi viitsivad klientide heaolu jaoks nii hirmsasti pingutada. Kuigi – ilmselt oleks ta ise samamoodi teinud. „Ah jaa, hotellikülastajad on meie leib,“ tuletas ta endale meelde.

      Luigil oli hommikuti peaaegu alati mingi lugu varuks. Thierry ise polnud tegelikult halvem jutumees. Neist oleksid võinud sõbradki saada, kui esimene poleks alati töötanud öösel ja teine päeval, nii et neil polnud peaaegu kunagi võimalik väljaspool tööaega kokku saada.

      Hotellindus Londonis oli juba oma iseloomult selline, kus polnud võimalik püsivamaid kontakte luua. Inimesed tulid ja läksid nagu kliendidki ning Thierry isegi ei jäänud kusagile kauemaks kui vaja, otsekui nakatunult samast lühiajalisuse pisikust. Tema suhted koosnesid peamiselt kelnerite kontoris kolleegidega lõõpimisest ja aeg-ajalt naiskaastöötajate hulgast armukese leidmisest. Varem või hiljem läks Lola või Nadia tagasi oma kodumaale või edasi mõnda teise hotelli, mispeale nende side tavaliselt katkes, või lahkus Thierry ise, mille peale Nadia või Lola samuti õhku haihtus. Mõne aasta eest, kui ta polnud Inglismaal veel kuigi kaua viibinud, oli tal pikem suhe kaasmaalannaga, kellega ta oli tutvunud õhtukolledžis, kus ta inglise keelt õppis. Aga seegi lõppes lahkuminekuga. Hélène oli avastanud endas kutsumuse fotograafiks saada ning sõitis Prantsusmaale tagasi.

      Mitte et Thierry tüdrukute meelest eemalepeletav oleks olnud. Vastupidi, tal oli võluv nägu – suured pruunid silmad, tundlik nina ja meelad huuled. Ta oli keskmist kasvu, loomupäraselt tüsedusele kalduv, aga sportlikus vormis ning tervisest pakatav vaevu kolmekümnendates aastates mees. Ta lühikeseks pöetud mustadesse juustesse oli ilmunud juba üksikuid halle niite. Ta tänas õnne, et polnud läinud selles osas isasse, kes temaealiselt olla olnud juba peaaegu kiilas. Aga hallid niidid juustes lisasid ta välimusele soliidsust.

      Ka ei pidanud Thierry ennast rumalaks. Sõjaväes aega teenides oli ta intelligentsustestis kõrgeid punkte saanud. Ta oli veidike maailma näinud, orienteerus poliitikas, oli enesekindla olekuga ja terava keelega ning tundis inimesi hästi. Ta teadis, et Nadiad ja Lolad seltsisid temaga teadlikult lühiajaliselt ning leidis, et nendesse emotsionaalselt investeerida ei tasu. Nadiad ja Lolad otsisid meest paksu rahakotiga, aga temal seda ei olnud. Pärit vaesest töölisperekonnast, tuli tal elus edasi jõuda vaid selle abil, mis ta jõudis oma kelneriametiga teenida. Seni oli ta pidanud huvitavaks reisida ja tegelda oma hootiste hobidega – mägimatkamise ja purjetamisega. Need olid ainsad asjad, mille jaoks ta raha kogus, selle asemel, et seda vanaduspäeviks kõrvale panna. Siiski, pärast Lahesõja-aegset mõnekuist töötaolekut, mis mõjus talle külma dušina, oli ta hakanud rohkem säästmisele mõtlema, aga rikkaks ei lootnud ta kunagi saada ning see teda ei huvitanudki. Niisiis oli ta oma vanapoisiseisusega peaaegu leppinud.

      III

      Anna Lepa päevikust:

      „23. november. СКАЧАТЬ