Võõramaalane. Reisiromaan novellides. Mare Grau

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Aga ta oli nii elav ja täis lennukaid mõtteid. Nii et Piero kadumine tegi Anna meele õige nukraks.

      Seevastu proua Fitzpatrick oli päris õide puhkenud. Ta liikus majas ringi lauldes ja kui ta välja läks, valmistus ta selleks väga hoolikalt ja kaua, lahkudes jäi tast maha raske parfüümihõng. Tagasi tuli ta hilja ning vahel alles vastu hommikut. Ühel hilisõhtul saabus ta kellegi meesterahva saatel. Anna oli siis juba voodis ja perenaise külalist ta ei näinudki, sest nad kadusid kohe proua Fitzpatricku magamistuppa ning kogu öö kostis sealt jutukõminat, voodi naginat ja perenaise oigeid. Anna polnud varem kuulnud kedagi nii valjusti oigamas. See tegi talle natuke nalja ja samas meenutas talle ta enda lõbusaid kohtumisi Pieroga, mis tegi ta meele jälle nukraks.

      Hommikuks oli proua Fitzpatricku öine külaline kadunud.

      Niisuguseid külastajaid käis Anna perenaise juures järgmiste nädalate jooksul päris mitmeid, aga võib-olla oli see üks ja seesama mees. Anna neid või teda kunagi ei näinud. Kuni äkki see külalistevool lakkas ning majja saabus öösiti taas vaikus. Proua Fitzpatrick muutus uuesti laisaks, ta vedeles voodis peaaegu keskpäevaeineni ning kui tal pärastlõunal filmivõtteid polnud, siis käis ta terve päeva majas ringi pidžaama väel.

      „Kuidas sul Pieroga asjad edenevad?“ küsis ta Annalt ühel päeval. „Kas ta armastab sind?“

      „Ma pole teda juba tükk aega näinud,“ vastas Anna ausalt. „Paistab, et ta on mu maha jätnud.“

      „Tõesti? Mehed on ikka põrsad. Aga tead, ära nuta ta pärast, ta polegi sind väärt ja ükspäev leiad sa kindlasti selle õige mehe.“

      See ei lohutanud Annat sugugi, aga ta oli perenaisele tolle osavõtlikkuse pärast siiski tänulik. Rohkem ta Pierost proua Fitzpatrickule rääkida ei tahtnud.

      X

      Piero oli igaveseks kadunud. Anna võttis lõpuks julguse kokku ja proovis talle ühel päeval helistada, aga kui keegi naisterahvas telefonile vastas ja ütles, et Piero ei tulnudki Itaaliast tagasi, siis kahetses Anna, et oli üldse helistanud. Vähemalt lootus oleks talle võinud jääda. Nüüd kuulus talle paraku lõplik teadmine, et ta on maha jäetud.

      Oma vabadel päevadel Anna majast välja minna enam eriti ei viitsinudki. Ta oli ostnud odavalt raamatute väljamüügilt peotäie klassikalisi teoseid – perenaise eksmehele kuulunud raamatud elutoa raamatukapis oli ta juba läbi lugenud – ja neelas neid oma toas isukalt.

      Proua Fitzpatrick libises aga tasapisi oma laisast meeleolust tagasi lõbusasse ning hakkas taas õhtuti väljas käima, seekord koos sõbrannadega, kuid mitte igal õhtul. Ta filmiroll olevat otsa saanud ning paari nädala pärast oli oodata ta ilmumist teleekraanidele.

      Esimese episoodi vaatasid nad koos. Proua Fitzpatrick valas Annale klaasi veini ning istus ise teisele diivanile teleri vastu, konjakiklaas näpus. Tal oli äraseletatud nägu ja ta vahtis ekraani nagu nõiutult. Proua Fitzpatricku tegelane saabus ekraanile alles episoodi lõpus. Ta nägi välja isegi vanem, kui ta tegelikult oli – kondine, kortsus ja päevitunud. Ta oli tulnud tagasi Hispaaniast, kus ta olevat veetnud palju aastaid, ning saabus nüüd oma õe juurde, kes kasvatas üksi teismelist tütart. Anna ei saanud aru, kes on kes, aga proua Fitzpatrick seletas, et see on juba õige vana seriaal, mis jooksnud Inglismaal teleris aastakümneid ning vaatajate jaoks on kõik tegelased vanad tuttavad – peale uute, kes aeg-ajalt kusagilt välja ilmusid ning tihti salapärastel asjaoludel jälle ära kadusid või surma said. Nende hulka kuulus niisiis ka proua Fitzpatrick.

      Neljanda episoodi ajal polnud proua Fitzpatrickut kodus ning Anna otsustas seda üksi vaadata, sest oli seriaaliga juba harjunud ja tahtis näha, mis edasi saab. Proua Fitzpatricku tegelase õetütar oli olnud eelnevate episoodide ajal armunud ühte noorde motokullerisse, kelle nahktagi ja must läikiv kiiver olid õetütre tõsiselt ära võlunud. Aga oh õnnetust! Neljandas episoodis jättis säravkiiver noorukese kangelanna maha. Viimane oli nii õnnetu, et nuttis tädi õla najal, kes juhtus kodus olema sel ajal, kui õetütar telefonitsi hüljati.

      „Ta jättis su tõesti maha? Mehed on ikka põrsad. Aga tead, ära nuta ta pärast, ta polegi sind väärt ja ükspäev leiad sa kindlasti selle õige mehe.“

      Ta ütles seda peaaegu samal toonil, millega ta oli öelnud täpselt samad sõnad Annale mõned nädalad tagasi!

      Anna pani teleri plõksti kinni. Mis ometi sündis? Kas ta elas ikka oma elu või elas ta seebiooperis? Kas proua Fitzpatrick oli ikka ehtne? Kas Piero oli ehtne? Kas London polnud üks suur filmistuudio?

      Ta läks kööki ja valas endale klaasi veini. Kui ta oli selle pisikeste sõõmude haaval ära joonud, oli ta otsustanud, mida teha.

      „Ma ütlen oma koha üles! Ma lahkun nädala pärast!“ teatas ta peaaegu võidukalt järgmisel hommikul proua Fitzpatrickule hommikueinet viies.

      „Kusagile sa ei lähe!“ hüüatas proua Fitzpatrick end järsu liigutusega voodis istukile ajades.

      „Jah, ma olen otsustanud,“ jäi Anna endale kindlaks.

      „Ja kuhu sa siis lähed? Kas sa tead, kui kallis on elu Londonis? Ainuüksi bedsit6 maksab vähemalt 50 naela nädalas. Ja mis tööd sa tegema hakkad?“

      „Ma midagi ikka leian. Sa oled mind nii hästi välja õpetanud, kusagil hotellis toateenijaks kindlasti saan. Seni aga elan säästudest.“

      „Mõtle hästi järele, mis sa teed. Ma ei taha, et sa tänavarentslis lõpetaksid. Oled kena tüdruk.“

      „Tänan väga, aga ma olen otsustanud. Sa annad mulle soovituskirja, eks ju?“

      „Jah, loomulikult! Mis siis ikka, sul on julgust. Mine siis, usun, et sa saad hakkama kah,“ andis ta lõpuks järele.

      Nädala pärast oligi Anna läinud. Et alustada uuesti.

London–Niort, Prantsusmaa2005–2006

      „Madame Bovaryst“ on siiski kasu ehk mis juhtus hotellis

      I

      Thierry ärkas keset ööd. Ta oli üldse kerge unega, aga seekord vaevas teda janu. Ta ajas end oma kortsus linadega poissmehevoodist üles ja suundus pimedas laua juurde, mis polnud kuigi kaugel. Seal oli tal alati paar Eviani veepudelit varuks. Ta ei pannud tuld põlema – pilve tagant ilmunud kuu valgustas tuba läbi viledate kardinate piisavalt.

      Thierry täitis hämaruses veeklaasi ning istus laua kõrval olevale toolile.

      Ta tuba oli tilluke, nii et polnud ime, et ta tundis selle geograafiat ka pimedas. Voodi, laud, kaks tooli, riidekapp – kõik odavad mööbliesemed, mis majaomanik oli raatsinud sinna muretseda. Nurgas kraanikauss ja selle kõrval väike kahe rõngaga elektripliit. Vannituba ja tualett olid koridoris korrus kõrgemal ning neid tuli jagada maja teiste tubade üürnikega. Kokku oli selles kolmekorruselises vanas majas üheksa taolist tuba nagu tema oma. Thierry meelest oli tal vedanud, et sai selle odavalt – ta maksis üüri tunduvalt vähem kui paljud teised Londoni üürnikud samalaadsete tubade eest. Majaomanik oli tegelikult täitsa hea inimene – ei visanud Thierryd välja ka siis, kui ta poolteise aasta eest mitu kuud tööta oli ega jaksanud seda natukestki üüri maksta.

      Ajad olid poolteise aasta eest olnud väga halvad. Käimas oli Lahesõda, mis pidi iraaklased välja lööma Kuveidist, kuhu nad olid tunginud. СКАЧАТЬ