Võõramaalane. Reisiromaan novellides. Mare Grau

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see pole tore?“ rõõmustas proua Fitzpatrick. Annale jäi natuke arusaamatuks, kas tore pidi olema see, et proua rolli sai või see, et ta mängitud tegelane lõpuks surma saab. Aga igal juhul oli perenaine nüüd iga päev ülevas meeleolus. Hommikul oli ta tihti juba enne Annat üleval ning kui viimane kööki jõudis, leidis ta perenaise neile mõlemale hommikusööki valmistamast. Ka veetis ta nüüd palju aega kodust väljas ning tundus, et majapidamisasjad teda enam eriti ei huvitanudki. Õhtuti käis ta tihti sõpradel külas ning hilja, juba Anna magades koju saabudes läks suure kolina saatel oma tuppa ning jäi norsates magama. Teistel õhtutel, kui proua kodus oli, võttis ta harrastada kuumi lõhnavanne ning teda oli näha vannitoa ja magamistoa vahet lõhnavas udupilves kõndimas, vahel saunalina ümber, vahel aga täiesti alasti. Tal oli veel võrdlemisi noor keha: sile kergelt päevitunud nahk hästi vormitud kehaosade ümber. Kord oli ta vannitoa ukse lahti unustanud ja kui Anna juhtus sealt mööduma, võis ta näha perenaist jalgu raseerimas. Anna mõte läks kohe omaenda jalgadele, mis olid karvased nagu metselaja tagajalad, ning ta otsustas need siledaks teha kohe järgmine kord, kui ta vannivõtmiseks mahti saab. Mitte et keegi dressipükste alla tema jalgu näeks, aga siiski. Igaks juhuks.

      Kuna proua Fitzpatrick oli nüüd tihti kodust ära filmivõtetel, hakkas Anna üksinduse leevendamiseks Dixie-Lou-Louga pikemaid jalutuskäike tegema. Ta istus oma pargipingil kauem kui tavaliselt ja võttis vahel kaasa raamatu – seda muidugi vaid siis, kui ilm oli ilus. Teisi koerajalutajaid ta tavaliselt ignoreeris – peale tüseda keskealise retuusides ja kampsunis naisterahva, kes Dixie-Lou-Loule kareda häälega hõikas: „Kas oleme jälle jalutamas, eh?“ Ta enda Yorkshire’i terjer paterdas rõõmsalt perenaise järel.

      Mõni nädal hiljem, kui Anna oma raamatuga taas pargipingil istus, Dixie-Lou-Lou jalge juures lebamas, võttis samal pargipingil istet tudengi välimusega noormees. Kui viimane Annat kõnetas, märkas too kohe, et noormees pole inglane.

      Piero oli itaallane, Annast paar aastat noorem ning üldsegi mitte üliõpilane, vaid ühes lähedalasuvas pitsarestoranis kokaabiline. Ta oli tulnud hiljuti Londonisse inglise keelt õppima ja töökogemusi saama. Ta üüris tuba ühes neist parki ääristavatest villataolistest majadest, proua Fitzpatricku majast mitte väga kaugel. Kõike seda sai Anna teada esimese kümne minuti jooksul. Järgmiste minutite jooksul sai Anna Piero elust veel palju asju teada: too tundis puudust Itaalia päikesest, London tundus talle kohutav, ilm oli kole, kuigi sel hetkel oli päike täiesti väljas, ja elu Londonis oli kallis, ja tal oli Itaalias ka koer olnud… Kui Anna lõpuks kojuminekuks pingilt tõusis, küsis Piero viimaks ta nime ning kas neiu järgmisel hommikupoolikul ka parki tuleb. Piero töötas õhtupoolikuti, nii et hommikuti oli ta alati vaba.

      Nad kohtusidki veel mitmel korral samal pargipingil, kuni Piero küsis, kas ta ei tahaks temaga järgmisel õhtul ööklubisse minna. Juhtumisi oli see õhtu Annal vaba – iga esmaspäev oli tal vaba päev, mida ta kasutas Oxford Streetil poodides kolamiseks või mõne muuseumi külastamiseks. Kutse kõlas Anna jaoks päris ahvatlevalt, ta polnudki kunagi varem ööklubis käinud. Nõukogudeaegsed diskoteegid, mida ta kooliajal vahel klassikaaslastega oli külastanud, vist päris sama asi polnud, mõtles ta.

      Tantsusaal Piccadilly Circusi lähedal oli rahvast paksult täis – kõik umbes vanuses 16 kuni 30. Rütmikas muusika oli vali, saalis oli hämar, vaid värvilised valgustid heitsid kummastavat valgust tantsijate nägudele. Anna imestuseks tantsisid kõik läbisegi – tüdrukud mitte ainult poistega, vaid ka teiste tüdrukutega, poisid ka omavahel ning mõned lausa omaette. Keegi kedagi tantsima ei kutsunud, vaid igaüks kargas põrandale, millal selleks soov tuli. Piero keerles ühel hetkel Anna ümber ning järgmisel hetkel kadus tantsides teiste sekka. Ta paistis paljusid tantsijaid tundvat, aga ei teinud mingit katset neid Annale tutvustada.

      Anna oli veetnud terve tunni end selleks õhtuks ette valmistades. Ta oli pannud jalga teksased, mis proua Fitzpatrick talle oli andnud, ning rohelise džempri, mille oli saanud perenaiselt jõuludeks. Ta tundis end päris hästi, mis riietusse puutub, aga Piero karglemine tantsupõrandal oli ta meelest natuke veider. Kui mõne aja pärast Piero jälle ta ümber oli ja neiut suudelda püüdis, oli Anna isegi ehmunud. Suudlemine iseenesest polnud talle küll midagi uut, oli seda ju varem kodumaalgi ette tulnud, aga see muretu, valju tümpsumisse ja valgusmängu sumbuv elamus, mis ta ümbert haaras ja Piero huulte kujul ta suud otsis, oli ta äkitselt tundmatuseni joovastanud ja ta avastas endas rõõmu, mis oli talle endalegi üllatuseks.

      „Come on, let’s go!“ õhutas teda Piero ja vastu puiklemata järgneski Anna talle tänavale, kus nad istusid bussi peale. Anna laskis Pierol end terve tee suudelda. Ta mäletas vaid läbi udu, kuidas nad bussist maha tulid ja kusagile kõndisid, kuni Anna avastas end korraga Piero toast.

      Tuba oli väike ja halvasti valgustatud. Nad istusid põgusalt noormehe voodi serval ja jõid punast veini. See pani Anna veelgi rohkem purju, seda enam, et ta polnud keskpäevast saati midagi söönud. Kui Piero nobedad kokaabilise sõrmed neiu lahti riietasid, ei hakanud ta vastu, vaid andus päris hea meelega. Piero keha oli kondine ja läks iga liigutusega järjest higisemaks. Ta tumedad tolknevad juuksed kleepusid Anna näo külge.

      „Sa oled hea!“ õhkas Piero. See oli pärast, kui ta oli kondoominartsaka prügikasti visanud. Siis jõid nad veel veini ja jäid teineteise kõrval magama.

      Kui Anna võpatades üles ärkas ja kella otsides ehmunult enda ümber vaatas, taipas ta, et kell on kaks öösel. Ta kargas võõrast voodist välja ning hakkas kiiruga riidesse panema. Mida ta küll proua Fitzpatrickule ütleb? Too on kindlasti juba ammu kodus ja muretseb, kus Anna võiks olla. Ta polnud oma kohtumistest Pieroga perenaisele sõnagi lausunud.

      Andnud unisele Pierole lubaduse varsti taas kohtuda, hiilis ta majast välja ning sammus kiiresti kodu poole. Proua Fitzpatricku kodu oli ju tema kodu ka? Selle aknad olid pimedad. Annal õnnestus ilma kärata välisuksest sisse hiilida. Proua Fitzpatricku magamistoast kuuldus vaid ühtlast nohinat.

      IX

      Hommikul oli proua Fitzpatrick enne teda köögis.

      „Kus sa olid eile õhtul? Ma muretsesin su pärast.“

      „Ma magasin ühe mehega.“ Annal lipsas see suust pooleldi võidukalt, pooleldi endalegi üllatuseks.

      „Anna!“ hüüatas proua Fitzpatrick. „Tõesti?“ Ta silmad olid läinud suureks ja ta vahtis Annat mõne hetke vaikides. Siis küsis ta: „Kas sa kasutasid kondoomi?“

      „Ta kasutas jah!“

      „Sa tead, et alati peab kondoomi kasutama! Tänapäeval on igal pool aids ja muud haigused. Üks mu tuttav näitleja suri mõni aeg tagasi aidsi. Nii et ole ettevaatlik, Anna!“

      Anna noogutas – perenaise hoolitsus liigutas teda, ehkki tal oli veidi piinlik sellistest üksikasjadest oma tööandjaga vestelda.

      „Tule, ma näitan sulle!“ kutsus proua siis ja avas oma magamistoas ühe kummuti laeka. „Näed, kui vaja on, siis võta siit.“ Ta osutas virnale läikivatele karbikestele, millel ilutsesid stiliseeritud pildid armatsejatest.

      „Võta üks karp endaga kaasa, kui järgmine kord välja lähed,“ pani ta Annale veel kord südamele.

      Järgmistel päevadel ja nädalatel kohtus Anna Pieroga veel mõned korrad. Nad käisid kas ööklubis või pitsarestoranis. Piero seletas Annale, et Inglismaal saab harva õiget pitsat, ainult Itaalias osatakse seda korralikult teha. Kui Anna jutustas, kuidas ta oli koos perenaisega ühel õhtul pitsa koju tellinud, sai Piero lausa pahaseks ja korrutas: „Ära kunagi telli pitsat koju!“

      Umbes kuu aja pärast teatas Piero, et peab ootamatult Itaaliasse sõitma. Üks ta vanatädi olla surnud ja ta peab minema matustele. „Ma helistan СКАЧАТЬ