Raadio. Emil Tode

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Isa tahtis, et ma oma seekordsel Eestis viibimise ajal (see hakkab juba ületama kavatsetud piire) tingimata temaga koos tema talu maadel käiksin ja aitaksin tal lõpule viia maade väljamõõtmise. Ta isegi helistas mulle selle pärast Pariisi, mida ta teeb ainult siis, kui tal tuleb mõni “idee”. Ema ei helista mulle sinna peaaegu kunagi, sest kaugekõned on kallid. Isa rääkis mingist “jõe ülesmõõtmisest”, millest ma hästi aru ei saanud, eriti veel enda funktsioonist selles ettevõtmises. Nüüd ma olen seal ära käinud ja tean, mida see tähendab.

      Isa talu, mida ta jagab tegelikult oma kahe õe ja noorema (surnud) venna lastega, nii et talle kuulub mõtteline neljandik sellest umbes 35 hektari suurusest maavaldusest – see talu koosneb, nagu enamik Eesti ja Liivimaa talusid, paljudest nn. lahustükkidest. Lahustükkide olemasolu on tingitud traditsioonilise maakasutuse iseärasustest. Nimelt, nagu ma juba märkisin, moodustavad suure osa (u. 20 %) Eesti ja Liivimaa territooriumist sood, mida pole võimalik kultiveerida, vähemalt polnud see võimalik traditsiooniliste tehniliste vahenditega (tegelikult osutus ka nende kultiveerimise katse tehnikarevolutsiooni järgsete võimaluste joovastuses küllaltki ebaresultatiivseks ning soodesse rajatud uudismaad on tänaseks üldiselt sööti jäetud pinnase vaese koostise tõttu). Niisiis ei jätkunud harimiskõlblikku maad, kuigi tänase Eesti territooriumi elanikkond ületas poole miljoni piiri alles XIX sajandil. Saagikus oli madal ja mõisate ning kroonu (l’État, la Couronne), milline kroonu see siis ka polnud, ülalpidamine, sõdade finantseerimine neelas kogu talupoegade töövilja ülejäägi, jättes neile vaid elatusmiinimumi (minimum vital).

      Teatavasti viiakse iga saagiga põllult ära kindel hulk taimekasvuks vajalikke mineraalaineid ja need tuleb asendada, kui ei soovita põlluviljakuse langust. Ürgse (primitif) põlluharimisviisi puhul, milleks nii nagu varakeskaegsel Prantsusmaal oli ka Liivimaal alepõletamine – mis valdas siin kaugelt üle keskaja lõpu (kuna sõjad, katkud ja näljad elanikkonda perioodiliselt vähendasid, leidus pidevalt alepõletamiseks sobivaid võsastunud alasid) –, selle ürgse maaharimisviisi puhul väetab maapinda põletatud puude tuhk. Puud aga omakorda on hankinud mineraalaineid sügavatest pinnasekihtidest, samuti (näiteks lepad, Alnus) sidunud õhulämmastikku. Kuid alemaa on viljakas ainult paar esimest aastat, seejärel langeb saagikus järsult. Põhjasõjajärgsel pikal rahuperioodil, mis Vene Keisririigi Eesti ja Liivimaa kubermangu territooriumil vältas üle kahe sajandi, kasvas elanikkond pidevalt ja aleviljelus tuli asendada teistsuguse viljelussüsteemiga, s.t. põlde tuli hakata süstemaatiliselt väetama ainsa tuntud ja kättesaadava väetisega, milleks oli loomasõnnik. See pole aga midagi muud kui loomade seedetraktist läbi käinud rohttaimede osaliselt lagunenud jäänused. Neid rohttaimi ehk heina pidi aga kuskilt hankima ja kuna mineraalmaad olid kasutusel põldudena, siis tuli seda hankida soodest.

      Karjale vajaliku rohukoguse muretsemine soodest ja luhtadelt, nn. heinategu, oli talupere peamine suvine töö. Vastavast mälestus ja ilukirjandusest selgub, et veel XX sajandi alguses oli see töölõik äärmiselt kurnav. Heinategu algas jaanipäeva paiku (SaintJean d’été), kestis kuni viljakoristuseni ning jätkus isegi pärast seda, praktiliselt kuni lume tulekuni. See toimus peamiselt vikatite (faux) ja rehadega, kuna soopinnas on ebatasane ning isegi hobuniidukite kasutamine pole seal võimalik. Sootaimestik on iseenesest väga madala toiteväärtusega, kuid peamine polnudki karja produktiivsus piima ja liha osas, vaid see sõnnikuhulk, mis oli võimalik järgmisel aastal põldudele laotada. Heina hankimiseks oldi sunnitud minema tihti kilomeetrite kaugusele kodust, ja arvestades hobutranspordi liikumiskiirust ja mugavust, polnud seegi nali. Iga mõisa ja hiljem iga talu juurde oli kinnistatud mitmeid maatükke soodest ja metsadest, mida kasutati heina, aga samuti karjamaadena (kari oli “metsas”). Esialgu, keskajal, oli tegemist tavaõigusega (karjatamisõigus), hiljem formaliseeriti need tavad maakatastrites. Nagu mu isa ütles, kui me kahe maamõõtja, mehe ja naise seltsis mööda metsateed tema talu jõeäärse lahustüki poole liikusime, olnud maamõõtja tsaari ajal nii tähtis mees, et tema külasse tulekul helistatud kirikukelli.

      Naismaamõõtja märkis selle peale, et tol ajal olnud ka maamõõtja palk nii kõrge, et kuutasu eest saanud maja osta. See oli altkäemaksuahvatluse tõrjumiseks. Maamõõtja oli keisririigi ametnik. Ilmselt siiski pole ka Eesti Vabariigi maamõõtja madalamatesse tuludetsiilidesse kuuluv isik, sest maamõõtjate perefirmale kuulus minu hinnangul täiesti uus Peugeot’ universaal. Nimelt on maade restitutsiooniprotsess just tänu nende ajalooliste lahustükkide rohkusele väga töömahukas ja tööturul ületab maamõõdutöö nõudmine tunduvalt pakkumise, mis võimaldab neil oma töö eest, nagu öeldakse, väärilist tasu küsida.

      Varsti sain ma ka teada, mida tähendab “jõe ülesmõõtmine”. Nimelt on jõgi ühe lahustüki, kunagise heinamaa, nüüd kidura soometsa üheks piiriks. Õigupoolest on tegemist ojaga (ruisseau), Emajõe jõgikonda kuuluva Põltsamaa jõe alguskilomeetritega. Vesi on selles allikalist päritolu, külm ja selge, ega jäätuvat ka kõige valjema pakasega (isa andmetel, tänapäeva talved ei võimalda seda pärimust enam kontrollida). Juba mainitud nõukogude melioratsioonitööde käigus on jõge süvendatud ning tema sängi õgvendatud. Seetõttu ei vasta jõe looked enam nendele, mis on kantud 1800ndate aastate lõpu verstastele maamõõdukaartidele, mida kasutatakse restitutsiooniprotsessis alusmaterjalina. Niisiis tuleb jõe kulgemise joon uuesti üles mõõta ja uutele maamõõdukaartidele kanda. Tegelikult oleks jõesäng saja aasta jooksul ka loodusliku vooluerosiooni tulemusel tunduvalt muutunud, aga ma ei tea, kuidas sellesse suhtutakse.

      Maatüki piiriks, nagu naismaamõõtja (jutukam) selgitas, on jõe mõtteline telgjoon. Selle kindlaks määramiseks tuleb aga moodustada mõlema kalda joonest punktiir, määrates kindlaks punktiiripunktide koordinaadid. Kuna mõõdistamine peab toimuma kahel pool jõge, millel on selle koha peal ainult üks purre, siis ongi vaja kolme inimest. Mina olin siis kolmas. Punktide koordinaadid määratakse maamõõtjanaise väitel “sentimeetrise” täpsusega.

      Minu arust on tegemist küll ilmse liialdusega lubatava vea piiri määramisel, aga ma ei hakanud seda maamõõtjale ütlema. Maa ruutmeetri turuhind selles paigas jääb suurusjärku 5 eurosenti. Seda arvutasin ma statiivi kõrval jõe kaldal kuival kuluheinal pikutades. Päike soojendas. Statiivil oli aparaat, mis võttis ühendust, nagu mulle selgitati, satelliidiga (Maa tehiskaaslasega). Sideseansi jooksul, mis pidi kestma umbes 20 minutit, fikseeris see väike seade oma asukohapunkti koordinaadid.

      Veel mõtlesin ma sellele, et huvitav, kuidas on mõtteline koordinaatvõrk Maa pinnal viidud vastavusse Maa telje nihkumise jms. nähtusega. Kas koordinaat XY on alati ja igavesti just täpselt selle jänestarna (Carex leporina L., tarnad on lõikheinaliste Cyperaceae sugukonda kuuluvad taimed, tavalised soodes ja luhtadel, neid leidub Eestis üle 70 omavahel raskesti eristatava liigi; tarnad moodustasid peamise osa sooheina madala toiteväärtusega massist) mätta keskel, lugedes mätta keskpunkti pinnase suhtes liikumatuks? Seda ma ei tea.

      Päikese käes oli hea pikutada, kuulda oli ainult lindude häälitsusi, maamõõtjate lühidaid hõikeid üle jõe (jah! – aitab!). Pidin ootama, kuni sideseanss on küllalt kaua kestnud, siis aparaadi uude punkti toimetama. Fantaseerisin selle üle, kuidas oleks elada selle meesmaamõõtjaga. Ta oli nimelt noor pikk, armsa, natuke häbeliku naeratusega poiss. Kuidagi, tundub mulle nüüd, meenutas ta minu isa nooruses. Tal olid väga pikad jalad; ma ütlesin talle, et maamõõtjal on pikk samm, mille peale ta naeratas veel kohmetumalt. Pole sugugi võimatu, leidsin, et selle kohmetu naeratuse taga on teatud (väga varjatud, isegi teadvustamatud) homoseksuaalsed kalduvused. Tavalise heteroseksuaalse mehe kohta tundus ta liiga tundlik.

      Me elaksime koos ühes nendest KeskEesti suurtest kahekordsetest talumajadest (sealkandis on Eesti viljakaimad mullad, nagu isa kinnitab, ja ajalooliselt oli elanikkond jõukas; nüüd on need majad saadaval mõne tuhande euro eest). Maamõõtja mõõdaks maad, mina käiksin aegajalt Tallinnas, aegajalt Pariisis (kord läheksime sinna ka koos, aga maamõõtjale Pariis ei meeldiks ja sestsaadik ta ei lubaks, armukadedalt, mul enam sinna minna) oma filmiprojekte ajamas, et säilitada majanduslik sõltumatus. Muidu ma ootaksin СКАЧАТЬ