Raadio. Emil Tode

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aastatel põlevkivikaevandus. Põlevkivi (eestiprantsuse sõnaraamat annab sellele vasteks ainult kummalise geoloogiatermini schiste bitumineux) on üsna madala energiasisaldusega fossiilne kütus, mida kaevandatakse Eesti kirdeosas. Nagu muudki fossiilsed kütused, on ta tekkinud aastamiljonite eest väga soojadel ja niisketel kliimaperioodidel maakeral vohanud taimestiku jäänustest. Põhimõtteliselt on see Maa geoloogilises (või peaks ütlema astronoomilises?) minevikus talletunud päikesekiirgus, Päikesel toimuvate tuumaprotsesside energia. Inimene on Maal oleva elu ajaloos esimene liik, kes on õppinud seda maapõue salvestatud energiat enda huvides kasutama. Kuni XIX sajandini oli inimkonna nagu teistegi loomaliikide peamine energiaallikas nende elupaiga taimkate, s.t. inimene tarvitas põhiliselt jooksva aasta jooksul (põllukultuurid) või veidi pikema aja jooksul (puud) taimede poolt fotosünteesi protsessis orgaaniliseks aineks muundatud valgusenergiat. Taimed vajavad kasvamiseks maad ja seetõttu oligi kogu inimese nn. majandustegevus ja üldse eluvõimalused väga tihedalt seotud maapinnaga. Mida rohkem taimekasvuks sobivat (niiskus, valgus, soojus, pinnase keemiline koostis) maapinda mõni inimene või kogukond enda valduses suutis pidada, seda rikkamaks ja potentsiaalselt sigivamaks ta ennast võis lugeda. Inimkogukondade vahel peetud nn. sõdade peamine ajend ja eesmärk oli pikka aega seesama viljakas maapind.

      XIX sajandi avastused ja tööstuslik pööre muutsid seda ürgset energeetilist olukorda radikaalselt. Kivisöe, nafta ja paremate puudumisel sellisegi vaese kivimi nagu põlevkivi kasutuselevõtt muutis inimesed aina sõltumatumaks maapinnast. Minu vanemad olid juba enne minu sündimist asunud maalt linna. Konkreetselt olid sellel ümberasumisel mitmesugused, osalt traagilised põhjused (näiteks isapoolse vanaisa teadmata kadumine, tegelikult deporteerimine ja tapmine nõukogude võimu poolt 1941. aastal). Aga üldiselt järgis nende trajektoor inimkonna ajaloo loogikat, kui selline olemas on. Mingit joonist, ütleme.

      Ema oli maalt lahkunud, linna kooli läinud (sest tema ema oli nii otsustanud) juba ammu enne, kui nende külla tuli kaevandus ja see maapind sealt hoopis minema veeti. Kaevandatavast põlevkivist põletatakse suurem osa KirdeEesti soojuselektrijaamades. Kuna põlevkivi energiasisaldus on väike, moodustub selle põlemisel rohkesti aherainet. Seda kuhjatakse hunnikutesse, väikestesse mägedesse, mis on täielikult ümber kujundanud KirdeEesti maastiku panoraami. Kuid mu ema ei läinud talust mitte vabrikusse, näiteks põlevkivi sorteerima, mis oleks olnud loogiline esimene aste industrialiseerumise ja linnastumise teel, vaid hüppas niiöelda kohe kolmandasse sektorisse, õppides raamatupidajaks ja töötades sel alal kuni pensionile minekuni (kokku umbes 45 aastat). Oma professionaalse tegevusega ei tootnud ta otseselt mingeid materiaalseid väärtusi, kuid süsteemi osana osales siiski nende tootmises, ja isegi põllumajanduses, kuivõrd see riigiasutus, mille raamatupidaja ta oli, tegeles põllumaade parandamise ehk melioratsiooniga (amélioration).

      Industriaalne Nõukogude Liit nimelt pürgis toiduimpordist sõltumatuse, täieliku alimentaarse enesevarustamise poole (autosuffisance alimentaire), milleni ta küll kunagi ei jõudnud, sest sotsialistlik põllumajandus oli olemuselt, süsteemselt ebaefektiivne. Eesti liigniiskete maade (soode) kuivendamine, väikeste ajalooliste põllulappide massiivistamine jms. kuulusid NLKP (PC Soviètique) poolt ette võetud toitlusprogrammide arsenali. Ka mu isa, kes vanema pojana oli koolitatud taluperemeheks, töötas terve elu sotsialistlikus põllumajanduses, kuid samuti kolmanda sektori töötajana, nn. spetsialistina.

      Me elasime Tallinna ääres, aedlinnas, väikeses, aga mugavas majas, mille ema ja isa 1956. aastal ehitasid. See oli tehnilise ja sotsiaalse optimismi ajastu. Minu lapsepõlves saime me külmkapi Riga (valmistatud sellenimelises linnas, kunagises Liivimaa pealinnas) ja radioola, mille marki ma ei mäleta, aga mille disain aimas järele, tean ma nüüd ühe Artes näidatud dokumentaalfilmi põhjal, kuulsate Brauni raadiote viiekuuekümnendate kerget ja reibast disaini. Radioolaks nimetati tol ajal sellist raadiot, millel oli peal ka plaadimängija. Sellest radioolast kuulsin ma esimest korda Liz Franzi häält.

      Perekonna majandusliku toimetuleku kindlustamiseks tegelesid minu vanemad siiski vähesel määral ka põllumajandusega, kasvatades neile eraldatud linnaäärsel maalapil köögivilja, mida me tarvitasime toiduks ja mille ülejäägid realiseeriti nn. kolhoositurul, kus hinnad oli vabad ja seetõttu suhteliselt kõrged. Tänu sellele vaba ja turumajanduse kimäärsele ühendusele, mida kujutas endast kolhoositurg, oli väikepõllupidamine nõukogude perioodi lõpukümnenditel tasuvam kui iial varem selle maa ajaloos. Vana Liivimaa territooriumi talurahvas pole kunagi kogenud sellist jõukust, nii absoluutset kui suhtelist (maaelanike sissetulek ületas linnaelanike oma), nagu XX sajandi seitsme ja kaheksakümnendatel aastatel.

      See oli muidugi majanduslik anakronism. Põllumajandusel on tänapäeva arenenud riikides rikkuse loomisel vaid marginaalne tähtsus. Inimesed elavad peamiselt linnades ja nende isiklik jõukus ei väljendu tavaliselt maaomandis ja selle suuruses. Liz Franzil, näiteks, pole minu teada kunagi olnud mitte mingit kinnisvara. Ometi ei saa teda lugeda vaeseks inimeseks. Just tema kaudu õppisin ma tundma, mis asi on rikkus, mis asi on raha. Aga traditsioonilises mõttes pole talle kunagi kuulunud peaaegu mitte mingit vara, isegi mitte liikuvat (mõned raamatud, plaadid, riided, mida ta oma rännakul ühest kohast teise on kaasas kandnud, kuuluvad ametlikus jaotuses pigem kategooriasse “isiklikud asjad”). Mis siis oli (või on) Liz Franzi rikkuse aluseks? Kas tema hääl (mis pole ju lõpuks kuigi ebatavaline), tema oskus luua inimsuhteid, miski veel?

      Aga neile XIX sajandi malmristidele, millest ma rääkima hakkasin, oli ühele poole kirjutatud surnute nimed ja eludaatumid: Tõnno T. (sünniaastat ei mäleta, surnud 1880) ja An T. (surnud 1881). Teisele küljele oli naise soovil (oletan, et soovil) risti malmvalusse pressitud sõnum tulevikku: kui hüiad wimati keik surnud töuske üles, siis olgo sino käsi ka mino haua küles. Mehe ristil seisis aga lühike vanatestamentlik (vétérotestamentaire) nõue: Jehowa, ma ootan so õnnistust.

      5

      Arhiiv üllatas mind kõige rohkem oma lihtsuse ja väiksusega. See tähendab, arhiiv ise, kus hoitakse ürikute originaale, on kahtlemata päris suur, sest tegemist on siiski üsna imposantse majaga (neli korrust), kuid see tuba, mis mahutas endasse kapid mikrofilmidega (mis omakorda sisaldasid kõiki kiriku ja revisjoniraamatuid, ühesõnaga kõiki nimekirju, n.ö. algusest peale) ja kus neid ühtlasi vastavate aparaatide taga uurida (consulter) sai, oli umbes nagu üks perekonna elu või söögituba.

      Mikrofilmid mahtusid ära kahte üsna madalasse paljude sahtlitega kummutisse, mis polnud suuremad kui need nn. sektsioonkapid, mis tulid moodi 1970ndatel aastatel ja mis pidid olema igas ajaga kaasas käivas kodus. Samal ajal, seitsmekümnendatel, minu lapsepõlves, saavutas oma apogee paneelmajade (maisons préfabriquées) ehitus, mille kontseptsioon (kergesti transporditavad ja koha peal lihtsalt monteeritavad valmisdetailid) on sama mis sektsioonkappidel, mille mõõtmed omakorda olid harmoniseeritud elamuehitusstandardites antud tüüpnäitudega.

      Minagi unistasin sel ajal, et meil oleks mitte ainult sektsioonkapp (mis viimaks ka osteti), vaid et me elaksime ka riiklikult ehitatud moodulmajas, mitte individuaalelamus, mida ametlikult peeti anakronismiks, väikekodanlikuks igandiks. Selles unistuses ei puudunud oma majanduslik loogika, kuna riiklikul elamispinnal, mis ehitati töötajatele (les travailleurs) tasuta ning mille üür oli vaid sümboolne, oli individuaalelamu ees kahtlemata eeliseid, seda enam, et hilisema privatiseerimise käigus (mida tollal küll keegi ette ei aimanud) said üürnikud oma elamispinna vautšerite eest sümboolse hinnaga päriseks osta.

      Sama ei saa öelda näiteks mu isapoolse vanaisa talu kohta, mille tema naise, minu vanaema Marta (Martha) isa oli kohalikult mõisnikult von Wredelt järelmaksuga lunastanud Vene hõberublade eest, tasudes ühtlasi pangaprotsente, mida kasseeris Scheeli pank Tallinnas vähemalt 30 aasta jooksul XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses. Keiserlik rubla oli pärast Witte (Venemaa peaminister, sakslane) majandusreforme viidud kulla alusele ning oli seega tugev valuuta (ingl. hard currency). Tõsi, ilmasõda ja Vene revolutsioon muutsid rublapõhised assignaadid väärtusetuks, kuid veel minu lapsepõlves oli meie söögitoa pesukapi sahtlis taskurätikute all kümmekond suure hõbedasisaldusega tsaarirubla. Vajadusel lasti neist СКАЧАТЬ