Raadio. Emil Tode

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ formaalselt abielus oleksime. Nad elaksid tegelikult teises majatiivas. Külarahvas majja ei saaks, seda ümbritseks tihe kuusehekk, istutatud kunagi õunapuude kaitseks külmade tuulte eest. Õunapuud oleksid vanad ja sammaldunud, aga puhkeksid igal kevadel rikkalikult õide. Meie seksuaalelu oleks regulaarne, rutiinne ja mõlemaid pooli vaikselt rahuldav. Me istutaksime ka uusi õunapuid ja jälgiksime aastaaastalt nende kasvamist, viljakandvasse ikka jõudmist. Võibolla lapsendaksime ühe lastekodulapse. Või isegi mitu. Maamõõtjal, olin märganud, on ilusad pikkade sõrmedega soonilised käed, kindlasti on tema pikkadel jalgadel ka elegantsed pikad varbad. Ühesõnaga, kõik on pikk ja tundlik, aga mitte liiga. Elu mööduks.

      Ma lasin sellel fantaasial endas vabalt areneda ja tundsin, et ma olen maamõõtjasse (kelle nime ma ei teadnud ega tea) täiesti armunud. Tundsin päikese käes soojenenud kehas meeldivat erootilist surinat, erektsiooni. Kui ma maamõõtjat veerand tunni pärast purdel kohtasin, nägin, et ta on täiesti tavaline poiss või mees (siiski, natuke ujeda naeratusega), abielusõrmuski sõrmes. Naismaamõõtja, energiline, lühike tugeva kehaehituse ja valju, natuke praaliva häälega naine oli tema naine. Küllap neil olid ka lapsed.

      Mis puutub sellesse lahustükki (või põhitükki), millel kunagi oli asunud see maja, kus mu isa kuni 25. eluaastani elas, viimastel aastatel koos oma emaga talu pidades (tema isa oli juba deporteeritud ja tegelikult ka hukatud, aga kus, seda nad ei teadnud), siis pole seal midagi ilusat ega väärtuslikku. Paar keskealist tamme ja mõned räsitud elupuud, istutatud väidetavalt laste sündimise puhul. Maja põles 60ndatel aastatel maha, seal elasid võõrad kolhoosnikud. Krundi ühte nurka on kolhoos rajanud viljakuivati, selle neli roostes mahutit või torni moodustavad maastikul domineeriva elemendi. Kuna õuemaa on põllust (12 ha) lahutatud riigile kuuluva maanteega, siis soovitasid maamõõtjad selle üldse mõõtmata jätta, sest sellel ei olevat niikuinii olulist perspektiivi. Kahtlemata ei sobi see ilmetu maatükk keset lagunenud ja kolhoosiehitistega (karjafarm, kaks mitmekorterilist elumaja, millest üks on juba maha jäetud, aknad sisse pekstud) räämatud küla ei turismiega puhkemajanduse arendamiseks, ja põllumaa suurus ei vasta kaugeltki tänapäeva farmi investeeringuvajadusele. Põld on kellelegi rendile antud. Maamõõtjad kinnitasid: mõõdate välja ja pärast maksate ainult maamaksu, maksate nagu… naismõõtja otsis tabavamat võrdlust:

      “Maksate nagu surnud elevanti!”

      Isa oli segaduses, kratsis kukalt, pühkis isegi silmanurka, kuigi seal ei olnud pisarat. Mina salvestasin seda stseeni videolindile. Siis tuli isale päästev mõte: maatükil on kaev. Nimelt oli Nõukogude Liidu lõpuaastatel, nn. perestroika ajal, Eestis vastu võetud taluseadus, mille eesmärgiks oli traditsioonilise eluviisi taastamine maal. Seda peeti rahvuse edasikestmise pandiks. Selle seaduse alusel võimaldati soovijatele maid ning, kasutades veel Nõukogude Liidu suuri ressursse ja keskadministratsioonis valitsevat segadust, korraldati isegi infrastruktuuride (teede, elektriliinide, kaevude) rajamist riigieelarve vahenditest. Keegi mees oligi hakanud siis sinna talu rajama ning lasknud puurida kaevu, 60 meetri sügavuse, nagu isa oli välja uurinud. Talude taastamine osutus majanduslikus mõttes viljatuks nostalgiapuhanguks ja toogi mees oli oma projektist loobunud, kaev oli aga jäänud. Selline kaev, ütles isa, maksab oma sada tuhat krooni. Ei, mõõtke ikka see tükk ka välja.

      Loomulikult, tuleb lisada, on sada tuhat krooni küll ehk uue kaevu puurimise maksumus, mis aga ei tähenda, et konkreetset kaevu praegu isegi kümne tuhande krooniga kellelegi müüa õnnestuks. Ega isagi seda usu. Neil olevat koju käinud, veel tema isa eluajal, ajakiri Konjunktuur ja tal on majandusseadustest üsna selge ettekujutus, mis on tema põlvkonna inimeste seas (elanud enamuse oma aktiivsest elust nõukogude võimu tingimustes) üpris haruldane. Kogu nende maavalduse turuhind on praegu maksimaalselt 150 000 krooni ja nad kavatsevad selle maha müüa, sest isa õed soovivad veel enne surma sealt midagi saada. Juhul kui talu müüakse ja isa oma rahaosa ära jagab, nii nagu ta on lubanud, saaksin mina sellest perekonna pärusvarast, mille omandamiseks mu esivanemad 30 aastat Scheeli pangale intresse maksid ja vanaisa oma elu jättis, umbes 10 000 Eesti krooni (heal juhul), mille eest ma saaksin maksta oma Pariisi korteri ühe kuu üüri.

      Kui me sealt ära sõitsime ja juba linna hakkasime jõudma, siis ma mõtlesin, et suurim teene, mille mu esivanemad mulle on osutanud, kuigi vastu tahtmist, nende suurim “õnnistus”, mille eest ma neid tänama pean, on see, et nad mulle praktiliselt mitte midagi pärandanud ei ole. Mitte mingit talu, mitte mingit vana maja, mitte midagi, mis mind selle maa külge seoks.

*

      Ma ei tea kui kaugele minevikku tasub minna ühe inimese küllaldaseks määratlemiseks. Mul ei ole põhjust kahelda psühhoanalüütikute Anne Ancelin Schützenbergeri ja Didier Dumas’ uurimistulemustes, millest selgub, et me võime oma elus alateadlikult otsida lahendust mõne (enamasti üleeelmise põlvkonna) esivanema traumale, mis on meisse talletatud perekonna n.ö. vaikiva ülekande teel. See on väga võimalik. Kuid ka üksikisiku mõistmisel (mõistatamisel) eelistan ma järgida nn. Ockhami habemenoa printsiipi, mis käsib elimineerida põhjustest ebaolulised, juhul kui protsesse ilmselgelt suunavad valdavalt teised, määravalt tugevamad mõjurid. Kui piltlikult öelda, siis pole kahesajatuhandese kaardi joonistamiseks vaja määrata objektide koordinaate sentimeetrise ega isegi poolemeetrise täpsusega. Midagi umbes nii.

      Ja inimese Liz Franzi, ja enda, ja meie: minu ja Liz Franzi (kuidas ma vihkasin seda “meiet” tema suus!) koordinaatide (sotsiaalsete, psühholoogiliste, kultuuriliste, poliitiliste jne.) mulle vajaliku täpsusega määramiseks ei tasu mul kaevuda liiga sügavale minevikku ega hajuda kõikidesse võimalikesse mõjudetailidesse. Nii ei jõuaks ma mitte kunagi, isegi kui ma ei sure tänavu (milleks ma ei näe küll mingit erilist põhjust, tänavu suremiseks, nimelt) ja elaksin veel nelikümmend aastat (arvestades isa ja tema ema pikaealisust võib mul selleks olla geneetilisi eeldusi, kuigi ei pruugi) – ma ei jõuaks mitte kunagi selleni, mis minu jaoks on oluline, selleni, kes oli Liz Franz minu jaoks ja kes ta veel võiks olla, kui mul õnnestuks kontakt temaga taastada (kui see üldse on vajalik või isegi soovitav?). Ühesõnaga, mul tuleks alustada mõistlikult ajaliselt distantsilt, mitte liiga kaugelt, aga mitte ka liiga lähedalt, mispuhul risk oluline kahe silma vahele jätta oleks juba ebamõistlikult suur.

      7

      Ma olen tõesti palju juurelnud päritolu mõistatuse üle. Muidugi kõigepealt oma homoseksuaalsuse kui spetsiifilise psühhofüsioloogilise dispositsiooni päritolu üle. Laias laastus leidub sellele kaks seletust, esimene on geneetiline ja teine psühhoanalüütiline.

      Esimesel puhul oleks olemas eriline “homoseksuaalsuse geen”, mille avastamisest ka aegajalt populaarses kirjanduses kuulutatakse. Vaevalt küll, siiski, et see saab olla üks geen. Kui, siis mingi pärilike tunnuste kompleks, mingi kogum erilisi tunnuseid inimsoo tohutus geneetilise variatsiooni pilves. Selle pilve üks serv, tume äär, mis läheb sujuvalt üle muuks pilveks. On tõsi, et homo tunneb homo, eristab teda (või vähemalt eeldust vastutulekuks oma ihale) mingite väliste parameetrite järgi, “välimusest”. Mis omakorda võiks viidata, et homoseksuaalsuse või sellele kaldumisega käib kaasas ka hulk eriomaseid somaatilisi tunnuseid (mõned viitavad “naisestumisele”, efféminement, kuid esiteks pole see sugugi alati täheldatav, teiseks on tihti tegemist käitumusliku kompleksiga, ühiskonna ootustele vastutulekuga, potentsiaalsele seksuaalpartnerile adresseeritud mimikriga), mis omakorda näib toetavat geneetilist hüpoteesi, mis aga sellest hoolimata ja soliidsete statistiliste kogumite (pools) esitamiseni jääb minu arvates savijalgadele.

      Psühhoanalüütiline hüpotees, alates papa Freudist, toetub aga (vaikivale) veendumusele, et a) tegemist on psüühilise hälbega, mingi neuroosi, hüsteeriaga ja b) selle juuri tuleb otsida lapsepõlvest ja eelkõige suhetest vanematega. Või varastest psüühilistest traumadest (lapse seksuaalne ärakasutamine, sévices sexuels, vanemate, hooldajate, vanemate õdedevendade, kaaslaste, võõraste poolt).

      Sealjuures näib mulle, et praktiliselt kõikvõimalikud perekondlikud ja arenguloolised konstellatsioonid võivad “esile kutsuda” homoseksuaalsust. Tugev isa, nõrk ema; tugev ema, nõrk СКАЧАТЬ