Minu Kolumbia. Ave Ungro

Чтение книги онлайн.

      Järgmisel hommikul kohtungi esimest korda oma õpilastega. Ave Ungro Superstaar – nii võiks selle ühte lausesse panna. Kümned aplausid, õhinal näod ja tuhanded küsimused Eesti, eestlaste, minu eraelu ja kõige muu minuga seonduva kohta tõstavad enesehinnangu vähemalt selleks üheks päevaks lakke.

      Arusaadav, et esimesel päris koolipäeval võivad õpilased veel rahulikult sisse elada ega pea oma armsaid peakesi õppetööga vaevama. Neile oli eelmise kooliaasta lõpul lubatud, et tuleb uus õpetaja Euroopast. Manizaleses on välismaalasi küllaltki palju, ent ometi leidub juba enne semestri algust neid õpetajaid ja õpilasi, kes on mind tänaval või poes märganud. Üks neljanda klassi noorsand teatab uhkelt, et nägi mind Carulla supermarketis. Ma olevat ostnud leiba, saia, piima ja kokakoolat. Tema õhevil nägu nähes ei imestaks ma põrmugi, kui lugu sellest sisseostust koos fotodega juba kusagil kohalikus kollases väljaandes ilmuks. Klassitubadesse sisse astudes tervitatakse mind ovatsioonidega, umbes nagu Oscarite jagamise gala õhtujuhti. See kõik on tavatu ning teeb mind kohmetuks.

      Need avatud olemise ja lõunamaise temperamendiga noored ei tunne mingit valehäbi uurides, kas mul on Eestis peigmees ja kas ma olen juba Kolumbias kellegi leidnud. Nad selgitavad sealjuures kõlavate naerupahvakute saatel, mis vahe on Kolumbias sõbral, eesõigustega sõbral, armukesel ja peigmehel. Samalaadse siirusega uurivad nad, milline on Eesti loodus, kas Eestist on pärit ka mõni maailmakuulsus, kas kõik eestlased on blondid, mis muusikat me kuulame ja palju muud. Eesti muusikat on mul veidi kaasa võetud. Hedvig Hanson, Jaan Tätte, „Vibratsioon” ja „Entel-Tenteli” lastelaulud – midagi igale vanusele. Avastan koos lastega, kui lõbus on eesti keele hääldus.

      Nende marakrattidega sõbralike suhete säilitamine läheb raskeks, sest ma pole harjunud Kolumbias nii tavalise kombinatsiooniga õpetaja = sõber. Olen harjunud karmide õpetajatega, kes selle peale, kui mina omal ajal tunnis sõbrannadega lobisesin, saatsid mind ukse taha või kandsid päevikusse märkuse. Minu jaoks on tavatu, et keskkooliõpilased õpetajale kahemõttelisi komplimente teevad. Juba homme olen raskustes, sest oskan õpetada ainult ühtmoodi, minu moodi. Ja siis ei jää sellest populaarsusest enam midagi järele. Aga täna naudin täielikult oma „viitteist kuulsuseminutit”.

      PEOLOOGIA KOLUMBIA MOODI

      Heliriba: Nicola di Bari „Sé que bebo, sé que fumo”

      Küllap teab tänaseks iga Manizalese vähegi ärksameelsem üliõpilane või seltskonnalõvi, et stiilsed ööklubid „Blue” ja „White”, mis Santanderi tänava ööelu ilmestavad, jäävad kaugelt alla ühele Rosalese linnaosa garaažile asukohaga poolsada meetrit Santanderist allpool…

      Hämmastav, kui palju eestlasi võib ühte maakera kuklapoolel asuvasse riiki kokku koguneda! Paar nädalat tagasi saabus õpilasvahetusprogrammi abil Manizalesesse veel üks eesti tüdruk, Birgit, et siin samuti inglise keelt õpetada, küll ühes teises keskkoolis. Kuna meie majas on üks tühi tuba, tuleb Birgit siia elama. Välismaalasi on Manizaleses palju, aga oleme siin endi teada ainsad eestlased.

      Esimesed nädalad on olnud Birgitile karmid, sest temas on teatud omadusi ja väärtusi, mis kohalike vastu põrkuvad. Ta ei salli näiteks tänavate räpasust ja inimeste ignorantsust lääne kultuuri tundmisel ning seda, et siin üritatakse võõrastega uudishimust kohe väga isiklikku kontakti luua. Samas ütleb mulle kõhutunne, et veidi veel, ja ta on Kolumbiaks valmis.

      Pedro on otsustanud õhtul garaažis peo korraldada. Mina ja Birgit soovitame tal seekordne pidu eriliseks teha ja mingisugune stiil välja mõelda. Pedro vaebki teemat täpselt kaks sekundit ja kuulutab uhkelt, et pidu tuleb Hawaii stiilis. Muigame Birgitiga selle „üllatusliku” tulemuse üle ja asume ettevalmistusi tegema.

      Kohale on kutsutud palju inimesi. Avame garaažiuksed täpselt kell kaheksa. Külalisi oodates istume Pedroga sohval ja laulame hispaaniakeelseid laulukesi. Õhtu on pehme ja soe. Esimest korda tunnen, et Pedro igaõhtune kitarritinistamine ei häirigi mind. Vastupidi. Ta suudab ühe lauluga mind liigutada ja jään võlutult kuulama: „…no me claves tus puñales por la espalda, tan profundo no me duelen, no me hacen mal.”8

      Kahe tunni pärast on pidu juba täies hoos. Pedro on talle omaselt asja tõsiselt ette võtnud ja võlunud kuskilt välja karbitäie Hawaii lillekeesid, mille ta külalistele „aloha!”-hüüde saatel kaela asetab. Muusikavalik on samuti Pedrolt ja siin ei ole üllatusi. Vallenato saatel on mõned juba meelaid tantsusamme keerutamas. Mind on üritatud korduvalt tantsupõrandale meelitada, kuid tulutult. Eelistan õues juttu puhuda.

      Tutvun kolumblase Andrésiga, kelle jaoks on kauneim naine maailmas Carmen Kass. Andrés lööb vaheldumisi mulle ja Birgitile külge, olles ilmselt täiesti teadlik, et see võibki jääda tema lähimaks kontaktiks oma põhilise ihaldusobjektiga. Siis on siin veel kolumblannast majanaabri Laura sõber Camilo, kes on samuti kohalik – imearmas juuksur, kellega saan kohe oma soengu muutmise osas kaubale. Jõuan ka korraks kalgilt imestada, kust küll muidu nii kahvatu olemisega Laura on endale nii vahva sõbra leidnud. Kõige intrigeerivam külaline on Polo, noormees Põhja-Kolumbiast, kes on teistest veidi tõmmum ning julge vestluskaaslane. Tal ei paista olevat tavapäraseid eelarvamusi eurooplaste suhtes nagu näiteks, et me oleme nii ilusad, targad ja stiilsed või siis, et me oleme külmad ja reserveeritud. СКАЧАТЬ