Minu Kolumbia. Ave Ungro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koperdavad üksteisel jalus, karjuvad maruliselt ning õrritavad härgi kõikvõimalike alandavate meetoditega nagu toigastega tagumine, tagant jalaga löömine, sarvede otsas rappumine. Pilt tervikuna on toores ja primitiivne. Selles pole kübetki väärikust ega ka reaalset tulemit, kui mitte arvestada asjaolu, et kindla ajavahemiku möödudes tehakse paus ja viiakse viga saanud olendid (nii härjad kui mehed) minema. Ja nii nad seal möllavad, kuni platsile on jäänud kümme meest ja kaks härga. Toimub selle võika etenduse viimane vaatus. Viimased mehed tohivad härgadega teha, mis neil pähe tuleb, ka tappa, kui vaja. Nii langebki üks härgadest meeste tugevate toikalöökide all kokku. Vahepeal on mitu võistlejat pikali kukkunud ning vähemalt üks neist tundub olevat meelemärkuseta. Rahvahulgad on vahepeal ekstaasi sattunud ja juubeldavad verise vaatemängu üle. Areen lõhnab higi, alkoholi, härgade väljaheidete ja muda järele.

      Siit läheb minu piir ja ma otsustan lahkuda.

      Heidan pilgu oma kaaskondlastele ja avastan, et ma pole ainus, kes on häiritud. Ainult Pedro paistab kõike endiselt nautivat. Küsin ta käest vaiksel häälel, et kas ta on alati seda võigast vaatemängu imetlenud, ning saan vastuseks, et alguses mitte, aga ajapikku õppis ta toorest ilu hindama. Mulle pole härjavõitlus kunagi sümpatiseerinud. Tundub robustne, tegelikult ka igav. Lahkun. Hiljem kuulen teistelt, et sel aastal ei saanud ükski inimene surma, viga saanud härg viidi aga tapamajja. Mul ei ole härjast eriti kahju, sest kellegi toidulauale oleks ta lõpuks nii ehk nii maandunud. Küll aga on mul kahju endast, kes ma oma elust mitu tundi selle rõveduse peale kulutasin.

      GULLIVERIST, GEELIST JA JUANESEST

      Heliriba: Jorge Celedón „Esta vida”

      Aeg on lennanud kiiresti. Siiamaani on mul olnud tunne, et olen tavaline turist, kes naudib soojust, käib väljas, saab uusi tuttavaid ja läheb siis koju tagasi. Kuidagi karm on mõelda, et varsti hakkan ma siinsamas Manizaleses tööle ega lähe veel niipea Eestisse…

      Täna hommikul vestleme Immuga, kes on otsustanud festivali lõpuni Manizalesesse jääda – Krista on selleks ajaks juba lahkunud. Vedeleme garaaži sohval, mille oleme mugavalt ukseorva asetanud, et tänaval toimuvat jälgida ja elu-olu üle mõtiskleda. On üleriigilise puhkuse aeg, minul on jäänud tööleminekuni paar päeva. Pedro tuleb ka ligi ja imekülmik tühjeneb tasapisi.

      „Huvitav, mis majad need seal eemal paistavad, need madalad ja punased?” tunneb Immu huvi.

      Pedro teab: „Koolid.”

      „Issand, need kukuvad ju kohe ümber, täiesti kingu peal!”

      „Lapsed kõnnivad käpuli, või on neil üks jalg lühem kui teine… Teistmoodi seal küll liikuda ei saa,” targutan ma sekka.

      „Aga lühikesed on nad siin küll, kõige pikem on mulle rinnuni.”

      „Mulle ka. Kui siin ringi kõnnin, siis olen nagu Gulliver liliputtide maal.”

      „Ja see geeliteema. Ma kohe ei või, noh. Mis värk selle geeliga on? Miks seda nii palju peab pähe valama?”

      „See teeb seksikaks vist nende arvates. Miks sul, Pedro, geeli peas pole? Sa oled ju siin nii kaua elanud küll, et see kultuuriline eripära endale selgeks teha.”

      „No kurat, Immu, kuskilt läheb ikka kultuuri sulandumise piir!”

      Üldine naer.

      „Aga ikkagi, Pedro, mis sulle siin olles meeldima on hakanud ja mis närvidele käib?”

      „Kuidas võtta… Mõned asjad on alguses närvidele käinud ja hiljem meeldima hakanud. Näiteks ei saanud ma inimeste mõnedest iseloomuomadustest aru. Ma ei talu seda, kui armukadedad on siinsed mehed.”

      „No sa oled neilt nüüd kogu lõbu endale röövinud. Gringod lähevad siinsetele naistele ju hästi peale.”

      „Nojah, sedan’d küll,” muigab Pedro. „Okei, aga mis mulle meeldib…? Mm-mm, arepad, teate küll, need maisileivad. Siis muidugi vallenato7. See on Kolumbia põhjarannikult pärit muusikastiil. Kui tahate, näitan pärast, kuidas seda tantsitakse.”

      Vastame Immuga kui ühest suust: „Ei taha!”

      Pedro pettunult: „No Juanest ikka kuulame!” Immu noogutab.

      Halba aimates uurin: „Kes on Juanes? Jälle mingi latiinost tilulilutaja?”

      Immu ja Pedro vaidlevad koos vastu: „Ei, misasja?! Jumala normaalset muusikat teeb, sellist veidi rokilikku. Head sõnad on ka lauludel.”

      Pedro lippab plaadimasina poole, et oma lemmiklaul peale panna. Immu jätkab samal ajal Juanese kiitmist.

      „Vaata, Shakira ja Juanes on mõlemad Kolumbiast, eks ole. Shakira käib mingi Argentiina tüübiga ja on hakanud argentiina aktsendiga hispaania keelt rääkima. Oma Kolumbia päritolu ta hea meelega ei rõhuta. Juanes jällegi on patrioot. Tal on Kolumbia lipu värvides kitarr ja ta armastab oma lauludesse rahvalikke motiive pikkida. Ses mõttes sümpaatne.”

      „Okei, patrioot, ja mis siis?”

      Vahepeal on Pedro laulu peale pannud ja jääme kuulama. Pedro näeb tulist vaeva, et mitte härdalt kaasa laulda.

      „Mõttetu laul,” tunnistan ausalt, olles valmis pahameeletormiks. Seda ei tulegi. Selle asemel ütleb Pedro kõiketeadva näoilmega: „Ave, sulle hakkavad siin veel paljud sellised asjad meeldima, mida sa varem arvatagi ei osanud.”

      See kõlab peaaegu kurjakuulutavalt.

      STAARIDE PARAAD MISSIDE JA GRINGOBÄNDIGA

      Heliriba: Nelly Furtado ft Juanes „Fotograf ía”

      Elu on ikka kummaline. Kõige vähem oleksin oodanud, et esimesel Kolumbias veedetud kuul telesse pääsen.

      Tänavu on feria peaesineja toosama Juanes, kellest mõni päev tagasi garaažiuksel istudes juttu tegime. Otsus teda kuulama minna tuleb üksmeelselt, sest hoolimata minu skepsisest Juanese muusika kvaliteedi suhtes tundub mõte minna Manizalese suurele staadionile kontserdile enam kui meeliköitev.

      Pärast kiiret lõunat (hommikusööki pole me keegi enam kaua saanud, sest ärkame enamasti umbes keskpäeval) ärgitab Pedro meid end valmis panema sõiduks bussijaama Janile vastu. Jan on norrakas, kes elas varem aastaid Manizaleses, kuid otsustas vahepeal rändama minna, et siis korraks jälle feria ajaks „kodumaile” tagasi tulla.

      Istume taksosse ja asume teele. Bussijaam on teises linna otsas. Tee sinna kulgeb mööda siksakilist Santanderi avenüüd ning hiljem läbi räämas kesklinna, mis on täis rääbakil siltidega poode ja tänavamüüjaid, kes parseldavad ükskõik millega, alates mööblist ja autokummidest kuni puuviljade, kommide ja mobiiltelefoni minutiteni välja. Kuulen Pedrolt ja Immult, et mobiiliminutite müümine on kõva äri ja sellega tegelevad pea kõik kaubitsejad mis tahes alalt. See on tavaline, et kui uue kõnepaketi ostmiseks parajasti raha ei ole, siis lähed suvalise tänavakäru juurde ja ostad paarisaja peeso eest minuti kohta ühe telefonikõne. Müüjatel on mobiilid ketiga kaubakäru külge seotud, et mobiiliminuti ostja kogemata koos telefoniga minema ei jalutaks.

      Palun, et takso teeks peatuse, ning astun ühe puuviljakäru juurde, mille kõrval müüja valjult karjudes oma kaupa reklaamib. Ostan mõned mangod, ühe ananassi ning kilo granadille. Tagasi taksosse istudes olen rahul, sest iial СКАЧАТЬ