Minu Kolumbia. Ave Ungro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes on meid oodates vaikse rahuga juba õlle lahti teinud. Ja nii näen teda terve õhtu vältel – mõtlikult juttu puhumas, õllepudel käes. Tundub, nagu jooks ta kogu aeg sedasama üht Pokkeri õlut, sest ma ei näe teda ühelgi hetkel jooki ostmas. Ilmselt on tema väike üleõlakotike ainult õlledest pungil.

      Suundume Manizalese keskväljakule, kus on kohe-kohe algamas üks feria põhisündmusi – iluduskuningannade rongkäik. Igasugused missivalimised on Kolumbias ülipopulaarsed ja nii olemegi tunnistamas paraadi, mis oma pompöössuses ei jää ilmselt alla iseseisvuspäeva omale, ent praegu on peategelasteks eri maade iluduskuningannad ehk Reinad, nagu neid siin kutsutakse. Rahvas on tõrjutud kõnniteedele ja kaunitarid saabuvad rongkäigule sõjaväelaste käevangus, kes on sülle langenud õnnest ilmselgelt liigutatud. Missid on kohale tulnud peamiselt Ladina-Ameerika riikidest, kuid üllatusega märkan, et rongkäigu lõpus vilksab ka üks heleblond pea, mille all olev sihvakas keha kannab rinnal suurt silti „CANADA”.

      Pärast paari irooniahõngulist nalja missinduse teemal sõidame tagasi kodu lähedale Zona Rosasse, et kohvikus head ilma nautida ja üksteisega paremini tuttavaks saada. Jan käib korraks ära ning naaseb kahe kohaliku kaunitariga, ühel nimeks Jimena ja teisel Susana. Nagu hiljem välja tuleb, on Janil selja taga pisike armuseiklus Jimenaga, kuid samal ajal heidab ka Pedro sellele neiule silma. Üldiselt on kohe selge, et Jimena on tõeline vastassoo tähelepanu magnet. Tal on kaunid veidi asiaatlikud silmad ja pikad mustad juuksed. Susana on Jimena kursusekaaslane Caldase ülikooli bioloogia erialalt ning veidi tõsisem. Mõlemad neiud äratavad minus kohe suurt sümpaatiat, sest neil on hea huumorisoon ja kumbki ei pane pahaks, kui heidan veidi nalja Kolumbia elu-olu üle. Samas saavad nemadki minu üle kõkutada, sest küsin pahatihti asju, mis neile ilmselged või siis kummalised tunduvad. Pärast pooletunnist vestlust otsustavad Susana ja Jimena lahkuda, kuid jätavad mulle oma telefoninumbrid, et tulevikus kokku saada. Olen ühtäkki endale esimesed kolumblastest sõbrannad saanud.

      Veidi hiljem, tagasi kodus, otsustame Juanese kontserdi tarbeks veidi nalja teha. Paneme Pedro, Immu ja Janiga endale ilma ühegi kindla põhjuseta üleni sinised riided selga ning meisterdame kartongist ja tugevast teibist võimsad hääletud muusikariistad, millega rokkareid mängida. Mitte just kõige geniaalsem idee, aga paganama lõbus meelelahutus. Me elame oma rollidesse täielikult sisse ja liigume staadioni poole pidevalt „musitseerides” ja laulukesi ümisedes. Meie kindlat kurssi takistab vaid pooletunnine õllepurgi kaugusviskevõistlus, mille Jan ülekaalukalt võidab. Staadioni väraval oleme juba endale kenakese grupi fänne kogunud ja nagu hiljem selgub, on nende hulgas ka minu tulevasi õpilasi, kes oma tulevast õpetajat ilmselt kohe väga kõrgelt hindavad, sest vaevalt mõni paljudest mustades talaarides preestritest, kes neile tavaliselt tunde annavad, siin meile erilist konkurentsi pakuvad.

      Hetk enne staadionile sisenemist väljuvad inimkoridori lõppu kogunenud autodest päeval imetluse all olnud missid ja tore hulk paparazzosid, kes iga nende liigutust fotole üritavad jäädvustada. Meie helesinine nimetu bänd ei lase end tekkinud melust häirida ja mängib mõnusalt oma lugusid edasi. Üks reporter astub juurde ja küsib, kas oleme Ameerikast. Me ei vasta. Ta uurib veel, kuidas meile feria meeldib ja kas oleme Juanese fännid. Ka see küsimus jääb vastuseta. Tasapisi ja segamatult kõnnime staadionile, kus lõpuks Juanesele keskendume. Juanes on ootuspäraselt halb.

      Järgmisel hommikul on Manizalese kohalikus televisioonikanalis uudistesaade käimasolevast festivalist. Kõne all on uus härjatõug, rahvahulkade vool tänavatel ja paljud minestamised Juanese kontserdil, kaunid missid – ning üks hullumeelne kamp sinistes riietes gringosid, kes sõgedalt röökides kaunitaride teed staadionile häbitul kombel blokeerisid.

      ESIMENE KOOLIPÄEV JUMALA VALVSA PILGU ALL

      Heliriba: Los Redondos „La bestia pop”

      Esimene päev tööl tähendab ärkamist kell üksteist hommikul, tööle jõudmist kell kaks, jumalateenistust, kahte tundi motivatsioonimänge, flirti kolleegidega ning pikka jalutuskäiku kaunis pargis.

      Juba pikemat aega olen tüdinud pidutsemisest, logelemisest ja jutuajamistest, mis meenutavad katkist grammofoni. Tunnen, et energia uuendamiseks on mul vaja igapäevasest melust eemale saada. Tutvuda uute inimestega, jalutada ringi uutes kohtades, ja mis peamine – hakata tööle.

      Feria ajal sain tuttavaks kahe armsa rüblikuga, kellest saavad mu õpilased kõigi ülejäänud sadade laste hulgas. Nendega vestlemine oli nagu pööre teise reaalsusesse. Sellesse, kus altruism võidab hedonismi. Hea küll, see oli kirjanduslik liialdus. Tänane koolipäev möödub siiski veel ilma lasteta, on mõeldud vaid õpetajate ettevalmistuseks.

      Päev saabub pisikese värskendava vihmahooga, ent pärast hommikusööki otsustan siiski jalgsi tööle minna. Hindan, et poolest tunnist peaks kohale jõudmiseks piisama, kuna olen Pedrolt ka täpsed teejuhised saanud. Päike on uuesti välja tulnud, õhus lõhnab nagu alati betooni, niiskuse ja märgade taimede järele. Kuna meie maja jääb täpselt viiskümmend meetrit Santanderi tänavast allapoole, siis pean ma Manizalese tuiksoonele jõudmiseks alati korraliku füüsilise pingutuse sooritama ehk siis alpinismi harrastama, mis kahe tuhande meetri kõrgusel merepinnast ei olegi naljaasi.

      Kui kõndida risti üle Santanderi, jõuab Manizalese rikkaimasse linnaossa Palermosse. Sealsed majad on kenad, aiad korralikud ja neis kasvavad lilled, millest enamikku olen varem heal juhul ainult botaanikaaias näinud. Kui floora välja jätta, on tegu siiski igavailmelise kohaga ning huvitavaks läheb teekond alles siis, kui olen kõndinud üle võimsa silla, mis aitab järgmisse linnaossa ilma orgu alla ja sealt jälle üles ronimata. Minu ees laiutab suur majadeplokk, täis vahvaid kangialuseid ning kõiki ehitusstiile ja materjale, sest majad on ilmselgelt üles ehitatud perioodiliselt, tõenäoliselt vastavalt vajadusele ja ressursside ebaregulaarsele sissevoolule. Ringi hulkudes avastan äkki, et olen kooli hiljaks jäämas. Korraks kaotan ka suunataju ja jõuan väga vaevaliselt ning hingeldades San Luis Gonzaga keskkooli õuele. Välisuksest sisse tuhisedes siunan end mõttes, sest olen siia tööle tulemise hetke kaua oodanud, olen oma võimaluse eest tänulik ja tunnen hoolimata teatud loomulikest eelarvamustest San Luis Gonzaga katoliikliku keskkooli suhtes selle koha vastu austust ning mul on kahju, et väljendan seda esimesel tööpäeval hiljaksjäämisega.

      Suurest fuajeest läbi kihutades märkan seinal pühakute kujusid ja suurt risti. Kurjakuulutav. „Huvitav, kas mul õnnestub täna ka armulauaveiniga mekutada?” mõtlen blasfeemiliselt, üldse mitte austavalt. Teisel korrusel asub väike nõupidamisruum, kus toimub õpetajate esimene koosolek sel koolisemestril (Kolumbias käib õppetöö A-kalendri järgi ehk jaanuarist detsembrini, mitte septembrist augustini nagu Euroopas). Vaikselt ust lahti tehes loodan, et ehk ei märgata minu sisenemist, aga kõikide silmapaaride alla sattudes saan aru, et see lootus on luhtunud. Mind tutvustatakse, mulle tehakse aplaus ja pannakse istuma esiritta. Saan teada, et San Luis Gonzagas pole varem kunagi välismaalasest õpetajat olnud ja kooli soov on, et ma räägiksin mitte ainult õpilastega, vaid ka õpetajatega inglise keeles, sest siis paraneb kogu kollektiivi keeleoskus. Küsin, kas kõik oskavad algtasemel inglise keelt ja saan vastuseks, et oskused on väga erinevad, aga üldiselt oskavad inglise keelt siiski ainult inglise keele õpetajad (hiljem avastan, et ka see on liialdus). Endamisi vaagin olukorda ja saan aru, et kui ainult inglise keeles rääkimise reeglit järgin, jään siin koolis ilmselt päris üksikuks.

      San Luis Gonzaga kool on jesuiitide rajatud ja teadupärast on jesuiidid katoliiklike doktriinide ja hariduse levitamises ühed rangemad. Siiski tunnetan kohe preestritest koolipapade sooja suhtumist minusse. Eks nad saavad ilmselt aru, et kooli populaarsust tõstab välismaine õpetaja kõvasti ja võtab neilt ära selle tänapäeval juba üleliigse range maine. Nii saan kogu semestri ajaks vabastuse teiste jaoks kohustuslikust missast.

      Kindlasti osalen mõnel neist lihtsalt pealtvaatajana, kuid olen pigem õnnelik selle otsuse üle, sest ma pole katoliiklane, isegi mitte kristlane. Usun loodusesse ja СКАЧАТЬ