Minu Horvaatia. Sigrid Suu-Peica

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näeb välja justkui valge peenekoeline pasteet. Tugevale, natuke kahtlasele aroomile vaatamata maitseb see saia peal tõesti hea.

      „Aa, ja kui kell lööb südaööd, siis soovitakse üksteisele Sretan Božić!10,” jätkab üllatavalt elavdunud Davor pooleli jäänud jõulukommete teemat. „Kell kaksteist algab kirikutes missa, kuhu lähevad nii vanad kui ka noored. Pärast seda siirduvad noored enamasti välja baaridesse, kus jõule tähistatakse nagu uut aastatki. Perekeskne jõululõuna, milleks on sageli rikkalik seapraad, toimub alles järgmisel päeval.”

      Keskööl kuulen Beli linna kirikukella mahedat kaja, mis on kui hüüdja hääl kõrbes – nii vähestele kõrvadele kostab see püha kella kõla, kajamas mägedelt tagasi. Lähen külma vannitoa poole, avan ukse ja märkan selle all midagi tumedat.

      Kummardun lähemale ega usu oma silmi: „Mida, nahkhiir siin!” imestan endamisi.

      Katsun loomakest vaikselt sõrmeotsaga − tema kaneelivärvi karv tundub nii imeliselt pehme ja udusuline. Imeõhukesed kõrvad on kikkis ja otstest pisut kortsulised.

      Horvaatias elutseb üle 30 nahkhiireliigi − esindatud on peaaegu kõik Euroopas elavad liigid. Eestis elab näiteks vaid 11 liiki nahkhiiri. Imetajate välimääraja järgi tundub minu leid olevat kõige sarnasem pargi-nahkhiirele või vahemere nahkhiirele ja raamatu järgi peaksid kõik siinsed liigid praegu talveund magama. Horvaatias on palju koopaid, mis tagavad tiivulistele head tingimused. Minu ööloom oli arvatavasti leidnud talvitumiskoha kusagil maja räästa all või pööningul, kuid miski on ta üles äratanud ja nii ta mu ukse alla sattunud ongi.

      Nahkhiir kössitab küll liikumatult, kuid silmades on säde ja keha soe, seega elus on loomake igal juhul. Toon kiirelt toast omakootud mütsi ja panen ta tasakesi sinna sisse. Ise mõtlen, et kas tal on ikka kõik korras, ta ju nii liikumatu… Mulle tuleb mõte nahkhiir kõigepealt oma tuppa viia, ei raatsi kohe leidu teistega jagada. Panen ta koos mütsiga põrandale, heidan kõhuli ja lihtsalt vaatan seda imelist loomakest.

      „Milline pisike, karvane ja samas nii ürgne ja müstiline loom. Ja ta on minu toas,” mõtisklen teda vaadates. Teen mõned pildid ja otsustan viimaks teistelegi oma jõulukinki näidata.

      „Vaadake, mis mina kingiks sain!” hõiskan tuppa astudes tähtsalt nagu kümneaastane tüdrukutirts.

      Kõik tulevad vaatama ja imestavad, kust ma ta leidsin. Mu jutt ei tundu neile alguses väga usutav. Ei ole ju normaalne leida nahkhiirt lihtsalt tualetti minnes ukse alt!

      Kui kõik on mu leidu näinud, viin loomakese mütsi sees õue. Seisan ukse juures, ümberringi on must öö. Jõuluöö, kus pole ei lund ega tuisku. Hoian mütsi koos nahkhiirega rinna kõrgusel enda ees ja ootan. Ootan minuti, ootan kaks ja tunnen, kuidas mu jõulukink hetkega pilkasesse pimedusse kaob.

      ERAKUELU LAMMASTE JA EESLIGA

      Kui saabusin Belisse, oli pime. Tallid täis surevaid hääli kuristikud ja mäekurud täis vaime ja viirastusi meri täis tähti aga taevas – täis sügavaid saladusi ja määramatut sinisust. 11

      Kui jõulud ja aastavahetus on möödas, lahkuvad nii austerlased kui ka Ryan ning ma jään ainukeseks vabatahtlikuks. Ekokeskus on jaanuarikuus vabatahtlikele suletud, sest siis ei tule siia enamasti mitte keegi. Kuna tööd on vähe, siis on ka töötajatel puhkus. Ilmad on jaanuaris vahemereliselt mahedad, keskmiselt kümne soojakraadiga ja üsna päikselised. Mina saan oma pika vabatahtlikuprojekti tõttu jääda, kuid enamjaolt olen üksi. Vaid Davor hakkab umbes ülepäeviti siin tööl käima. Temale on Eko-keskus rentinud väikese elamise ühes metsakülas, paarikümne kilomeetri kaugusel Belist. Tavaliselt, kui Davor tööle tuleb, on ta terve päeva ainult arvuti taga ja õhtul läheb otsejoones oma metsakülla. Ta elab küll looduskaunis paigas, aga ei käi looduses, vaid eelistab virtuaalmaailma.

      Nüüd algab üks kummaline periood minu elus. Ma ei ole tundnud end just paljude inimestega nii vähe kokku sobivat kui Davoriga, aga just temaga satun pikalt ja isoleeritult koos olema! Kõigele lisaks ei näe ma vahel nädala jooksul teisi inimesi, kui mõni kaugelt mööduv külaelanik välja arvata.

      Kuna minu vabatahtlikustaatus kestab edasi, teen ma iga päev mingit tööd. Näiteks söödan loomi, koristan natuke ja korjan metsast küttepuid.

      Ühel päeval kutsub Davor mind endale appi, et panna kotkaste suleproove kotikestesse ja märkida sinna peale lindude nimed. Kui oleme paar tundi toimetanud ja pisut tööga seotud lauseid vahetanud, küsin:

      „Miks on kotkastel sellised nimed? Kes neid välja mõtleb?”

      Davor plahvatab ja röögib: „Mida kuradit sa küsid selliseid lolle küsimusi!”

      Ma jooksen eestikeelseid sõimusõnu sajatades, ise vihast punane, toast välja.

      Küllap oleme mõlemad Davoriga isoleeritusest natuke „ära pööranud”. Me ei suuda teineteisega kuidagi sõbralikult läbi saada, negatiivne laeng on kogu aeg õhus. Muutume mõlemad aina kummalisemaks ja eraklikumaks.

      Võimalused siit liikuma saada on piiratud. Jalgratast ei ole, kuigi ega seegi annaks palju – Cresi linna on 22 kilomeetri jagu tugevate tõusude ja langustega mägiteed. Eko-keskuse Niva on Davori kasutada, kuid temagi sõidab vaid kontori ja oma metsaküla vahet – ta justkui ei soovikski kusagile minna. Saaksin mõnikord ka Nivat kasutada, et Cresi linna sõita, kuid ma ei taha oma kesise sõiduoskusega ülikitsal mägiteel liigelda.

      Kui aus olla, oleks üksinda talvises linnas nagunii üsna tühi tunne – inimesi on napilt nii tänavatel kui ka vähestes baarides, kus eelkõige kohalikud mehed aega veedavad.

      Seega – ainukesed inimesed, kellega saab suhelda, oleme meie ise. Inimloomuse mustemad pooled avanevad oma tegelikkuses. Ma sulgun aina rohkem endasse. Suhtlen lammaste, eesli, koera, kasside ja kotkastega. See on minu hea maailm! Igapäevased jalutuskäigud koeraga mägedes, metsades ja mere ääres annavad mulle elurõõmu, mida ma sel perioodil inimestelt ei saa.

      Kohanemisprotsess isoleeritud paigas võõra riigi saarel on paras väljakutse. Imelik on mõelda, kui kaugel on kõik tuttavad inimesed ja paigad. Ja kus ma siis olen? See tunne on kuidagi irratsionaalne ja ebamaine.

      Cresil elades saan aru, kuidas saar on ühtaegu avatud, ent samas ka väga isoleeritud. Ma olen tulnud Eestist ära, lõunasse, Aadria mere saarele. Saarele tulek on tähendanud minu jaoks enamat kui minekut kusagile teise Euroopa linna, kus elu keeb sarnases Euroopa rütmis. Elamine saarel, väikeses neljakümne inimesega külakeses – see on minu jaoks palju sügavamõttelisem ära minemine.

      Oma isoleerituses igatsen korduvalt lennata üle mere teiste hulka, linnamelusse. Kujutlen, kuidas inimesed seal parasjagu kohvikutes istuvad, tänavatel kõnnivad ja kodudes askeldavad. Õhtu- ja ööpimeduses käin lõputuid kordi vaatamas üle mere helkivaid tulesid: seal kumab Rijeka, Horvaatia üks suuremaid sadamalinnu. See on kummaline tunne − ma näen Rijeka linna nagu peopesal, aga ma ei pääse sinna, kui ma ka tahaksin.

      Rijekasse minek on päris keeruline – esiteks sõidab katamaraan Cresi linnast vaid hommikul, kui mul on tööaeg, ja tagasi tuleb juba pärastlõunal. Cresil on ka praamiühendus mandriga kahe erineva sadama kaudu. Üks praam sõidab Istria poolsaarele, teine Krki saarele, kust saab silla kaudu mandrile. Silla ületamisel tuleb tasuda ka sillamaks. СКАЧАТЬ