Jan Vedderi naine. Amelia E. Barr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitmekümnekordse nooda ja kõik rääkisid mehe suurest vedamisest.

      Neil päevil muutusid Jan ja Snorro eriti lähedasteks. Kui söödad olid välja pandud ja enamik mehi kolmeks tunniks magama heitnud, jäi Snorro alati ärkvele ning väga sageli istus Jan koos temaga üleval. Oh seda suveööde suurt ja pühalikku vaikust ning rahu, milles paadid triivisid, neid võluvaid saari ümberringi, mis nagu imeväel kogu kahvatulillaka silmapiiri täitsid. Nii ehe tundus see puudeta maa, nii kaugel kõik elumured ja hädad. Mehed lebasid koos tekil, võrguhunnik või käed padjaks pea all, ning küllap samasuguse taeva all nagu vana hea Jakob, unistasid ka nemad inglitest.

      Kahekesi salapärases valguses istudes vestlesid Snorro ja Jan omavahel, rahulikult ja tahtmatult häält madaldades, pidades lausete vahel mõtlikke pause. Kui nad ei rääkinud, luges Snorro alati üht ja sama raamatut, Uut Testamenti. Jan jälgis teda sageli, kui sõber arvas, et ta magab. Nende lummavate keskööde kumas, mis olid tihti nelja valguse – kuuvalguse, ehavalguse, aovalguse ja koidikukuma – sulam, äratas see hiigelsuur, kahvatu näoga kuju, mis kummardus väikese raamatu kohale, enneolematut, peaaegu ebaloomulikku huvi. Neil hetkil oli sel vaesel, inetul ja põlatud mehel nii võrratu suursugususe aura, et see köitis Jani.

      Ühel õhtul ütles ta Snorrole: “Kas sa kunagi ühe ja sama raamatu lugemisest ei tüdine, Snorro?”

      ”Kas ma kunagi sinust tüdinen, mu Jan? Need on ju Tema sõnad, Tema, kes ta mind esimesena armastas. Tänu sellele tunnengi ma Tema häält nii hästi.” Seejärel rääkis Snorro harda kiindumusega Janile oma kallist jumalast – Kristusest, “kes oli ristil käed välja sirutanud, et maailma emmata”. Kui ta rääkis, ajasid mehed end üksteise järel küünarnukkidele ja kuulasid: see teema muutis kogu Snorro väljanägemist, ta seisis püsti, nägu ülespoole pööratud, ning tundus hoolimata kalamehe riietusest nii kuninglik, et Jan end tema juuresolekul alandlikuna tundis. Ja kui Snorro, kes oli sageli rassinud keskööl koos teiste kaluritega Põhjamerel ning ka Shetlandi vetes, oli lihtsal ja vägeval moel oma loo rääkimise lõpetanud, tekkis suur vaikus, kuni Jan lausus häälel, mis kõlas peaaegu võõrana: “Noh, mehed, vaatame nüüd õige õngesid.”

      Kogu suve, kuni oktoobri keskpaigani, töötas Jan merel; ja kogu suve, olgu siis molvat, turska või heeringat püüdes, saatis Kena Margareti haruldane õnn. Palju oli meremehi, kes vara ärkasid, öösel valvasid või kaladega rassisid, kuid kellelgi polnud pooltki sellist saaki nagu Janil ja Snorrol. “See on puha Jani vedamine,” ütles Glumm, “sest kõik ju teavad, et ta heidab võrgud vette ja magab seni, kuni need täituvad.”

      Kuid edust hoolimata polnud Jan õnnelik. Ühe abielumehe õnn on tema naise kätes, aga Margaret tundis end liiga solvatuna, et suuremeelne olla. Tema oli õnnetu ning ta mõtles, et ka Jani peab olema õnnetu. Mees oli petnud kõiki ta lootusi ja ootusi: Margaret ei olnud piisavalt suuremeelne, et mehe vaeva ja saavutuste üle rõõmu tunda. Pealegi oli mehe seisund palgatud kipperina naise silmis põlastusväärne: tema teenijagi oli kihlatud samast seisusest mehega. Veel vihastas Margareti see, et üks tema vana koolikaaslane, vaimuliku vennatütar (tüdruk, kellel polnud pennigi varandust) hakkas abielluma rikka Kirkwalli kaupmehega. Kuidas too küll juubeldab selle üle, et “Margaret Vedder abiellus lihtsa kaluriga”. Seda juubeldamist kujutas ta vaid ette, aga küllap tegi see sama palju tuska nagu siis, kui nii oleks ka päriselt olnud.

      Edu muutis Jani aga palju iseseisvamaks, või oli ta ehk muutunud Margareti viha suhtes ükskõiksemaks; sest ta leidis, et naisele on võimatu meele järele olla. Igal juhul kutsus ta sõbrad kartmata või vabandamata oma koju. Need jätsid jalajäljed naise põrandatele ning näpujäljed seintele ja patjadele, kuid Jan ainult naeris ja lausus: “Pole mingi saladus, et Shetlandil on palju vett, et need taas jälle puhtaks pesta.” Oli veel teisigi pisiasju, mis Margareti kurvastasid ja solvasid. Niivõrd tühiseid asju, et eraldivõetuna oleksid need naerma ajanud, aga üheskoos moodustasid hea suure hulga ülekohut.

      Ole sa õnnelik või kurb, aeg läheb edasi, ja umbes oktoobri keskpaigaks sai isegi heeringapüük läbi. Jan ja Snorro ütlesid teineteisele: “Kahe päeva pärast peame poodi tagasi minema.” Tegelikult tahtsid nad sellega öelda, et õhk on täis karjeid, mida ükski inimhääl ei kuule. Ümberringi kees meri heeringast ja nende kohal tiirutas tuhandete kaupa kajakaid ja tiire. Lunnid ja tirgud olid tiheda paksu musta massina valge vahu peal ning üksnes hullunud kari karjuvaid naisi ja lapsi oleks võinud sama suurt lärmi teha. Isegi sellele tulnuks veel lisada metslindude rõngastamisaegne kisa.

      Äkki hüppas Snorro jalule. “Ma näen tormi, Jan. Lase mast allapoole ja kinnita see. Raske aeg on saabumas.”

      Jan nägi, et linnud olid õhku tõusnud ja lendasid kaljude poole. Mõne minuti pärast hakkas kirdest tuul puhuma ja valge vihmatriip kihutas üle mustja mere Kena Margareti tippu veel enne, kui mast oli korralikult kindlustatud. Mis puutub võrkudesse, siis need lõikas Snorro lahti ja mõne hetkega kiskus torm paadi alla tuult. Metsik oli see tormi-iil; mõned kaluripaadid läksid kogu täiega põhja. Põhjaminekuga riskides päästis Kena Margaret Glummi meeskonna, tõstis besaanpurjed ning tegi kõik, et väikese purjeriide lehvides aegamööda pealetuult Lerwicki lahesuudmesse jõuda.

      Jan oli suures masenduses. “Raske on taluda, Snorro,” ütles ta, “kui peab nii halvasti lõpetama.”

      “See lõpp on palju õnnelikum lõpp, kui oleks võinud olla. Mõtle selle peale, Jan.”

      “Aga Peter loeb oma kadunud võrgud üle, muust ta ei mõtlegi.”

      “Võrkude ja meeste elu vahel on suur vahe.”

      Ka Peter ütles seda, aga oli sellegipoolest väga vihane. Kaotuskibedus täitis ta mõtted, pannes kõik saavutatu unustama. “Üksnes Jan ja Snorro,” pomises ta, “vaevasid end teiste paatide pärast. Ootamatu tormi puhul peab laevameeskond üksnes iseenda turvalisuse pärast muretsema.” Need mõtted keesid tal südames, kuigi ta ei söandanud neid otsesõnu välja öelda. Aga nagu tilk tõrva meepütis mee ära reostab, nii mürgitasid ka mõtted tema arvamust Janist.

      “Mida ma sulle ütlesin?” lausus ta kibedalt Thorale. “Jan ei tee midagi hästi, vaid rikub kõik ära. Nüüd, hooaja lõpus, väikese tuuleiiliga kaotab ta nii võrgud kui ka kalastusvahendid.”

      “Ta tegi hästi, kui päästis meeste elud, Peter.”

      “Igaüks tegelgu oma asjaga. Glumm küll oleks sedaviisi talitanud.”

      “Siis poleks Glumm suurem asi mees olnud. Ja sina, Peter Fae, oleksid olnud esimene, kes seda Glummile näkku oleks öelnud. Sa räägid hullemini, kui mõtled.”

      “Aitab juba sinu jutust. Millest üks naine kah aru saab? Tema sõnad on nagu vastutuul.”

      Peter oli paar päeva morn ning kui ta lõpuks oli valmis Janiga tegemist tegema, toimuski otsustav tüli. Jan uskus, et tema vastu ollakse ülekohtune ning kibedaid sõnu laususid mõlemad. Tegelikult Peter teadis, et oli olnud väimehega karm, palju karmim, kui oli kavatsenud, aga tema südames oli vallandunud selline arutu pahameel, mida me kõik oleme kogenud, ning millele ei ole ühtki mõistlikku seletust. See polnudki võrkude kaotus – ta ei teadnudki, mis see oli –, see oli hoopis mehe pärast, kes talle meeldis, keda ta kiitis, kelle üle ta oli uhke ühel nädalal, ning keda ta ei tahtnud enam näha ega kuuldagi järgmisel nädalal.

      “Sellega on meie vahel kõik lõppenud,” ütles Peter, väikest kullahunnikut Jani poole lükates. See oli kolmandiku võrra väiksem, kui Jan oli lootnud. Ta andis selle Margaretile, paludes: “Kasutada seda hoolikalt, sest kuni järgmise kalastushooajani ei pruugi mul õnnestuda juurde teenida.”

      “Aga sa ju töötad talvel kaupluses?”

      “Seda ma СКАЧАТЬ