Jan Vedderi naine. Amelia E. Barr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ratsutas oma väikesel tugeval ponil, jalad vastu maad lohisemas, eelajalooline kübar tugevasti kuklasse seotud.

      Kuid lihtsakoelisest välimusest hoolimata oli Udaller jõukas ja mõjukas mees, saare pankur, keda armastasid ja austasid kõik mehed – välja arvatud Peter Fae. Peteriga oli ta sageli konflikti sattunud; ta oli Peteri kõrvale tõrjunud riigiasutusest, ta oli rääkinud põlastavalt Peteri spekulatsioonidest ja kõigi solvangute tipuks oli ta hiljutistel kirikukogu valimistel saanud Peteri asemel diakoniks. Need kaks Lerwicki kõige rikkamat meest olid teineteise peale kadedad ning kahtlustasid teineteist.

      “Jan Vedder,” ütles Tulloch rõõmsalt. “Ma tahaksin sinuga rääkida, tule tunni aja pärast minu kontorisse.”

      Tema maja polnud nii kena kui Peteril, aga Janile meeldis selle õhustik. Väikesed klaasist brändianumad seisid kapi peal, korstnanurgas oli vaat džinni, esmaklassiline tubakas, suitsuheeringas ja tursamari olid meeldivalt lauale asetatud. Turba hele tuli hõõgus suursuguses koldes ning Udaller istus süües ja juues selle ees. Ta sundis Jani endaga ühinema ning viivitamata asuski too söögi kallale.

      “Ma tahan oma Solani maha müüa. Rannalaevana on see väärt tuhat naela, aga kui sa soovid, võiksid temaga Skageri reisid nurjata. Ta on pool korda sama lai kui pikk, kõrge laevapõhja ja terava põhjaga, siinsete merede jaoks lausa loodud – kas sa ei tahaks teda ära osta?”

      “Kui mul oleks raha, teeksin seda suurima heameelega.”

      “Aga su naine tõi mulle eile 50 naela; mis teeb sinu arveks veidi üle 600 naela. Ma teen sulle konkreetse pakkumise ja usaldan sind. Kahju on näha, kuidas sinusugune hea poiss raisku läheb. Selles on asi.”

      “Kui ma sulle võlgu jääksin, kuuluksin ma ju osaliselt sulle. Mulle meeldib ise oma peremees olla.”

      “Kipper merel teeb seda, mida tahab, ja kõik teavad, et Jan Vedder ei ole teenijaks loodud. Ära unusta, sina ise oleksid kipper – omaenda paadis!”

      Jani silmad lõid rõõmust särama, aga ta ütles: “Minu naisele ei pruugi meeldida, et ma raha sellel eesmärgil kasutan.”

      “See on nüüd küll uus asi, kui mees peab oma naiselt küsima, kas ta võib kulutada seda või teist, nii- või naapidi. Ja mille hea pärast? Margaret Vedder räägiks oma isale ja sa tead ju isegi, kui hästi või halvasti Peter sinusse suhtub.”

      Need sõnad äratasid Jani loomuse halvima külje. Talle meenus hetkega kogu kadedus ja imetlus, mille ta esile kutsuks, kui sadamast omaenda paadi kipperina välja sõidaks. See oli kiusatus, millele ta ei suutnud vastu panna. Ta läks Tullochi plaaniga südamest kaasa ja enne, kui Jan tema juurest lahkus, oli ta juba niiviisi meelestatud, et õigustas iga tegu, mis tema soovi talle lähemale võiks tuua.

      “Ära ainult oma mõtteid sõnadesse pane, Jan,” ütles Tulloch lahkumisel, “ja eelkõige ära oma plaane mõnele naisele kuuluta. Millal sa mulle ütled, kuidas asi jääb?”

      “Homme.”

      Aga Jan polnud mees, kes oma hingega nõu peaks. Ta tahtis inimlikku nõuannet ja kaastunnet ning tundis, et võib Snorrole kindel olla. Ta läks otsejoones sõbra juurde, ent pood oli veel avatud ja Peter Fae seisis kolme naabriga ukse peal. Ta vaatas Jani põlglikult ja küsis: “Kui palju sa ka luiki kätte said?”

      “Ma tulin üht ostu tegema, Peter Fae.”

      “Hüva. Kuidas sa selle eest siis maksad?”

      “Võtan oma rahast, et maksta.”

      Peter naeris ja vastas temalt pilku pöörates: “Miks ma sinuga üldse räägin? Ainult jumal suudab lolle mõista.”

      See vestlus ärritas Jani palju rohkem kui mis tahes ülekohus, mis talle oli osaks saanud. “Ma olen tõesti loll olnud,” ütles ta Snorrole, “aga nüüdsest pean ma silmas üksnes seda, mis mulle korda läheb.”

      Seejärel rääkis ta Michaelile Tullochi pakkumisest ja lisas: “Pealegi on mul oma naise säästudest see summa olemas ja ma tõestan talle, et ta on seda heal põhjusel säästnud. Mida sina arvad, Snorro?”

      “Mina arvan, et see raha on sinu oma. Kõik sinule kuuluva on ta endale saanud, või muidu poleks ta nii palju säästnud; kõik temale kuuluv peaks siis samuti sinu oma olema. Aga oleks aus ja õiglane talle Tullochi pakkumisest rääkida. Ta võib tahta seda sulle kinkida, muidu saaksid sa selle ilma mingi rõõmuta.”

      Jan hakkas naerma, see oli ebameeldiv naer, mis ei löönud ta nägu särama, aga ta arvestas teatud määral Snorro nõuandega ja võttis seda kuulda. Oli juba peaaegu kesköö, kui ta koju jõudis, ja Margaret istus kududes punase turbatule paistel. Naise nägu oli pisarais ja ta vesised silmad pahandasid Jani.

      “Sa töinad kogu aeg nagu mõni pahur laps,” ütles ta, “mille pärast sa jälle nutad?”

      “Sinu armastuse pärast, mu abikaasa. Kui sa minust veidikenegi hooliksid!”

      “Seda minagi. Kui sa minust ja minu õnnest veidikenegi hooliksid. Kuula nüüd. Ma kuulsin, kust saaksin 600 naela eest ühe hea paadi osta. Kas sa küsisid oma isalt nii palju kaasavaraks? Kui ma selle paadi saaksin, Margaret, teeks see mind kõige õnnelikumaks meheks Shetlandil. Ma tean, et sina saaksid seda teha, kui vaid tahaksid. Kallis naine, tee seda minu heaks. Ma palun kogu oma südamest.” Ja ta kummardus naise poole, võttis tal kudumise käest ja haaras kätest kinni.

      Margaret langetas silmad ja Jan jälgis teda valuliku huviga. Kas naine armastab rohkem teda või 600 naela? Naise nägu muutus algul kahvatuks, seejärel punaseks. Ta vaatas kiiresti üles ja tema huuled paotusid. Jan uskus, et ta ütleb: “Mul on 600 naela ja ma annan need rõõmuga sulle.” Ta oli valmis naist oma rinnale suruma, armastama teda nii, nagu oli armastanud päeval, mil teda esimest korda endale naiseks palus. Taevane arm! Pärast kerget kõhklust langetas Margaret kahvatu näo ja vastas aeglaselt: “Ma ei küsi oma isalt. Samahästi võiksin merelt magedat vett paluda.”

      Jani käed langesid alla ja ta tõusis püsti: “Nüüd ma näen, et sinuga rääkimisest on vähe kasu. Sina tahad, et mehed annaksid sulle kõik ning sina ei peaks midagi vastu andma. Kui sa ütled “sina, armas abikaasa”, siis sa mõtled “sinu raha, abikaasa”; ja kui ei ole raha, on alatised ohked ja pisarad. Sa ei ole veel pooligi naise kohustusi ära õppinud ja õige pea annan sulle õppetunni, ning oleksin targasti teinud, kui sind juba ammu oleksin õpetanud.”

      “Ma olen sinu puhul pidanud paljutki taluma, Jan, aga kui sa mind vääriti kohtled, lähen ma oma isa juurde tagasi. Just seda ma teen.”

      “Seda me veel näeme.”

      “Jah, näeme jah.” Margaret tõusis uhkelt ja silmade välkudes, korjas kudumise ja lõnga kokku ning lahkus toast.

      Järgmisel hommikul sõlmis Jan Tullochiga lepingu. Solan tehti korda ja rannas laaditi talle laadung peale. Arvati, et paadiga läheb sõitu Tullochi vennapoeg ning Jan pidas paremaks selles küsimuses inimeste huvi mitte üles kütta. Aga tund aega pärast seda, kui kõik oli korras, võttis ta Tullochi pangast 600 naela, maksis sellega paadi eest ja sõitis keskpäeval Lerwicki sadamast välja. Kümne minuti pärast oli juba paarkümmend meest Peter Fae kauplusest läbi astunud ja talle sellest rääkinud.

      Peter oli jahmunud ja pahane. Mille muu pärast Tulloch Janiga üldse sehkendama hakkas, kui vaid sellepärast, et solvata teda, Peterit? Ta hakkas kahtlustama, et kogu selle salatsemise taga püütakse tema huvisid kuidagimoodi kahjustada. Kui ta Snorrot selles asjas usutles, võis too siiralt tunnistada, et Jan СКАЧАТЬ