Jan Vedderi naine. Amelia E. Barr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rahuliku näoga, mida raamisid imetlusväärselt rasked juuksepuhmad, kollased nagu koidik. Tal oli erakordselt ilus jume ning külmad ja kained sinisilmad. Ta oli vaoshoitud ja kiretu olemisega, kuid kaugel sellest, et hingelt külm olla, ometigi olid tema kristallpuhtas hinges lihvimata nurgad; mis võisid ehk ka teravaks ja lõikavaks muutuda. Tal oli suursugune kehahoid ning kõndides õhkus temast meelekindlust. Peter vaatas talle üksisilmi otsa ja ütles:

      “Nüüd oled sa küll omadega plindris, Margaret. Kui noor tüdruk abiellub, tuleb tal omaette elama hakata ning nii mõnigi kord võetakse oma õlule raskus, mida ei suudeta kanda.”

      “Täpipealt! Ka minu hinge vaevab see pisut,” lisas ema. “Ma ju rääkisin sulle sinu nõost Magnus Hayst, ja siis äkki tuleb see Jan Vedder!”

      “Jah, tuleb jah!” ning Margaret seisis ja kuulatas, õhetus levimas põskedelt kõrvaotsteni ja sealt alla valgele kaelale. “Jah, tuleb küll!” ning nende sõnade saatel ilmus ukselävele Jan. Oli see alles särav ja ilus noormees! Tervel saarel polnud kedagi pooltki nii ilusat.

      “Peter!” hüüdis ta rõõmsalt. “Suurepärased uudised! Sure-Giver on kogu meeskonnaga õnnelikult sadamas. Saabus mõõna ajal. Viimne kui laud ja nael on terved.”

      “See on tõepoolest suurepärane uudis, Jan. Aga vedamisest ei tasu rääkida, see on halb enne. Õhtusöök on valmis, istu koos meiega sööma,” kutsus Peter Fae.

      Ainult Thora ei lausunud sõnagi ning Jan heitis Margaretile küsiva pilgu.

      “Seda see tähendabki, Jan, ei muud. Ma rääkisin isale ja emale, et sa teed mu oma naiseks.”

      “Seda ihaldan ma üle kõige.”

      “Siis pole vaja pikalt rääkida. Ma kihlun sinuga siinsamas, nii elus kui ka surmas, Jan Vedder, ning mu isa ja ema olgu meile tunnistajateks,” seda lausudes läks Margaret Jani juurde, võttis ta käest kinni, ning noormees tõmbas ta uhkusega oma rinnale ja suudles teda.

      Thora lahkus toast, heitmata armunutele ainsatki pilku. Peter tõusis ja lausus vihaselt: “Liiga palju, ja enamgi veel, on täna õhtul öeldud. Ei, Jan, ma ei suru sinu kätt enne, kui me oleme teineteisega rääkinud. Abielu tähendab enamat kui tüdruku jah-sõna ja abielusõrmust.”

      Selline oli siis Jani kihlumise lugu, ja kui ta kiiresti tagasi linna kõndis, kerkis talle südamesse tunne, mis talle kohe kuidagi rõõmu ei teinud. Hoolimata Margareti armastusest ja tüdruku meelekindlast otsusest, tundis noormees end alandatuna.

      “Nii juhtubki mehega, kes endale rikast naist ihaldab,” pomises ta, “aga ma lähen ja räägin sellest Michael Snorroga.” Selle mõtte peale naeratades kiirustas Jan edasi Peteri poe poole.

      Seal just Michael Snorro elaski. Tänavapoolne uks oli kinni, aga mere poole jääv ristseliti lahti. Majas sees, sulekottide ja luigesulgede, vaala-nahahunnikute, vaalaõlitünnide, merelinnumunade ja suitsujuustukastide vahel istus Michael. Meri loksus vastu laohoone seinu ja vulksus väikese kai all, mis ukseni ulatus; see oligi ainus heli, mida oli kuulda. Michael istus, pea käte vahel, ja põrnitses ulgumerd, kus seisis ankrus suur hulk laevu. Jani hääle peale peegeldus Snorro hing hetkeks ta palgel ning rõõmuvärinal tõusis ta sõpra tervitama.

      Kogu Michael Snorro armetu elu jooksul polnud mitte keegi teda armastanud. Kahtlus, et “tal pole täit aru peas” ja ta on seetõttu “üks jumala kätetöö”, oli talle pika vaeslapsepõlve jooksul kindlustanud küll toidu, riided, peavarju ja kõik eluks vajaliku, ent mitte keegi polnud talle andnud armastust. Michael oligi alandlikul meelel omaks võtnud, et seda ta ei saagi loota, sest loodus oli olnud tema vastu julmalt ülekohtune. Mis seal salata, ta oli peaaegu hiiglaslikku kasvu, kuid kohmakas ja ebaproportsionaalne. Tema suur ja lame nägu oli ilmetuim jumalalooming, kui välja arvata need haruldased hetked, mil tema hing selle särama lõi, aga mitte ükski surelik peale Jan Vedderi polnud seda sära kunagi näinud.

      Sama raske kui mõista seda, miks Joona hing Taaveti hingele esimesest kohtumise hetkest ustavaks jäi, on mõista, miks Michael Jani armastas. Võib-olla oli see sõge kiindumus, aga see armastus ületas naise armastuse. Pealegi, kas me üldse suudamegi mõista, kuidas need kaks meest hingeliselt seotud võisid olla. Nende vahel oli mingi side, millest hing ega ihu ei teadnud.

      “Michael, ma abiellun.”

      “Hästi, Jan – aga mis tollest?”

      “Minuga läheb samuti nagu teistega, mul tulevad lapsed, ma saan rikkaks ja vanaks ning suren ära.”

      “Kes ta on, Jan?”

      “Margaret Fae.”

      “Seda ma arvasingi. Sina oled päike, Jan, aga tema on külm nagu vesi. Kui päike ei paista, vesi jäätub, muutub külmaks ja kangeks.”

      “Sulle ei meeldi naised, Michael.”

      “Seda mitte, aga ma ei usalda neid. Kuhu kurat ise minna ei julge, sinna saadab ta naise. Minust ta küll igatahes oma käskjalga teha ei saa. Mingu aga ise. See oleks paras; neil on kergem võidelda.”

      “Kui olen abielus, hakkan oma paadiga sõitma ning sina saad kogu aeg minuga olla, Michael. Me tunneme värsket tuult purjedes puhumas, soolast lainevahtu näol ja paat lendab nagu suula kaljude poole.”

      “Ah et sedaviisi sa arvad, mis? Las ma ütlen sulle üht: sa loed kalu, kui need alles ujuvad. Niikaua kuni Peter Fae käed pole mulla all, ei loovuta ta ainumastki kuldmünti. Seda võta sa teadmiseks.”

      “Margaret saab oma kaasavara.”

      “Seda me veel näeme, aga kui sa raha tahad, Jan, siis mul on seda kirstus, ja mis saab mulle veel suuremat rõõmu teha, kui seda sinu käes näha – kõige täiega? Nii väga meele järele oled sa mulle.”

      Jan tõusis ja pani käe Michaeli õlale ning sõbra ülespoole pööratud nägu tabas Jani kummardunud näo lõõma ning meeste hinged rääkisid teineteisega, kuigi nende huuled ei paotunud.

      Järgmisel päeval selgus, et Michaelil oli õigus olnud. Peter ei maininud Margareti kaasavara. Ta ütles, et annab Margaretile maja koos vajaliku sisustusega; ja lubas maksta ka kõigi pulmakulutuste eest. Kuid ühestki rahasummast ei olnud poole sõnagagi juttu ning Jan oli oma vaesuses liiga uhke, et küsida seda, mis õigusega talle kuulus. Kuigi ta vihjas küll, et kui tal tuleb hakata maja ülal pidama, peaks tal ka suurem palk olema. Ent Peter ei tahtnud mõista, et palga tõstmine oleks õige. “Ma annan sulle kõik, mida sa väärt oled, ega anna sulle ühtki Šoti marka juurde,” vastas ta järsult. “Kui asi puudutab palka, Jan, siis on oma poeg ja võõras mulle täpselt ühesugused.” Kui Jan rääkis sõbrale, mida talle oli lubatud, lausus Michael ainult: “Aga sa saad ju naise.”

      Kaheteistkümnendal augustil on Shetlandis “kalahooaja lõpupidu”, saare suurejooneline pidustus. Seetõttu lepiti kokku, et pulmad leiavad aset just siis. Sellel ajal saabub vähemalt kakssada kalalaeva Brassy Soundi ja paljude kaluritega oli Peter juba äri ajanud või kavatses seda tulevikus teha.

      “Kolm päeva peame pidu nende auks, kes suvatsevad tulla,” ütles Peter. Kui pulmarong hakkas kirikusse minekuks kogunema, ootaski peaaegu kuussada meest ja naist, et Janile ja tema pruudile järgneda. Jan viis pruudi nende ette ja oli seal vast imetlus- ja vaimustussuminat. Neiu kleit oli kõige kallimast valgest satiinist ja tema rasked kuldehted – sajandite vanused perereliikviad – andsid kleidile teatud barbaarse hiilguse. Eredad päikesekiired langesid pruudi peale, andes talle sära veelgi juurde; ning Jan mõtles peigmehele andeksantava uhkusega, et pruut näeb välja midagi palju enamat kui surelik.

      Kirikusse СКАЧАТЬ