Viimane inimene Atlantisest. Aleksandr Beljajev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Selile otse silma.

      «Aga vaat niimoodi tuligi… Minu jaoks on see aed sümbol.»

      «Mida see tähendab?» küsis Sel kunstniku uuriva pilgu all mõnevõrra kohmetudes, kuid ei langetanud silmi.

      «Vaata seda aeda!» alustas kunstnik innukalt. «Sa näed siin imekauneid vilju, aga ei saa nende maitset nautida. Sa näed haruldasi õisi, aga ei saa neid noppida. Ja kui tahad seda siiski teha, torkavad nad üksnes valusasti su kätt. Siin lummab kõik pilku, aga midagi pole võimalik endale saada… Elu – see ongi Kuldne Aed…»

      Kunstnik ohkas, langetas pea ja jäi vait.

      Vaikis ka Sel.

      Astus siis talle lähemale ning küsis vaikse, erutatud häälega:

      «Kas… kas sa tahaksid, et kõik maailma lilled oleksid sinu omad?»

      «Ainult üks!» hüüatas kunstnik, talle taas tulist pilku heites.

      «Milline siis?» küsis Sel.

      «See lill oled sina!» hüüatas noormees kirglikult.

      «Aga sa unustasid, et aed, milles see lill kasvab, on sulle keelatud,» vaidles Sel kelmikalt vastu, pööras ringi ja jooksis ootava Tsa juurde tagasi.

5. TÄHTEDE VALGEL

      Atlantist kattis tähistaeva sinine kuppel.

      Tohutu püramiidi tipus, Poseidoni templi juures jälgis preester, astronoom ja astroloog Elzair taevaste valguseandjate liikumist.

      Mustade ja valgete marmorplaatidega sillutatud avaral platsil seisid mitmesugused astronoomilised pronksinstrumendid.

      Astronoom pani oma tähelepanekud pronkstahvlikestele kirja. Ta kastis stülose, mis oli valmistatud kangetes hapetes lahustumatust ainest, ammuli suuga lõvi kujulisse klaasanumasse ja kandis tahvlikesele märke, mis meenutasid assüüria kiilkirja. Hape söövitas need märgid kustumatute tumedate süvenditena tahvlitele. Väike delfiinikujuline savilamp, millel oli õlisse pistetud lõngast taht, heitis poleeritud tahvlikestele nõrka valgust.

      Preester oli oma tegevusse nii süvenenud, et ei kuulnudki koputust vastu luuki, kustkaudu väljakule pääses.

      Koputus kordus.

      «Kes seal on?»

      «Päikese nimel!»

      Preester tõstis luugi ja väljakule tõusid viis preestrit: arhitekt ja matemaatik Kuntinashar, ajaloolane, seadusetundja ja diplomaat Anuguan, keemik ja metallurgiainsener Zanutsiram, arst Agushatsa ning filosoof ja kultuse hoidja Nugi-Esttsak.

      «Kuidas sul läheb, Elzair?» küsis Kuntinashar. Elzair laiutas käsi.

      «Kas minu peas või siis ehk taevas endas toimub midagi imelikku. Planeedid lahkuvad oma orbiitidelt ja isegi kõik kinnistähed oleksid nagu neile igaveseks määratud kohtadelt natuke paremale nihkunud… Vaata ise…»

      Kuntinashar astus instrumentide juurde, uuris neid tähelepanelikult, tegi nurgamõõtmisi, kontrollis numbreid tabelites ja kehitas õlgu.

      «Mnjah, mõistatuslik nähtus…»

      «Teatan sellest Atso-Shanile, Kõrgeimate Saladuste hoidjale. Kui ka tema ei oska seda seletada, siis teavad ainult jumalad, mis taevas toimub!»

      «Kas vaatasid eelmiste aastate raamatuid?» küsis ajaloolane Anuguan.

      «Olen juba neli tuhat viissada aastat läbi vaadanud. Midagi taolist üleskirjutustes ei esine.»

      «Nojah, vaat mis,» lausus Zanutsiram, «teie olete täheteadlased ja matemaatikud, huvitute ainult taevast, aga meid köidab ka see, mis toimub siin maa peal. Nugi-Esttsak, vaata, kas maaalune uks on korralikult kinni!»

      «Mida?..» küsis Nugi-Esttsak hajameelselt. Filosoof ei kuulnud küsimust. Ta mõtted olid kaugel. Zanutsiram vaatas talle otsa, lõi lootusetult käega, läks luukukse juurde, tõstis selle üles, veendus, et selle taga keegi pealt ei kuula, pani kõvasti kinni ja lausus poolihääli:

      «Oleme üksi… Agushatsa, räägi, mida sa täna õukonnas teada said.» Agushatsa vaatas ringi, nagu ei usaldaks isegi seda üksildast paika, ning hakkas sama vaikselt rääkima:

      «Halvad uudised… Kuningas kaebas valu pealihases4 ja ma käisin tema juures… Ei midagi tõsist.»

      «Ei midagi tõsist? Jaa, need on halvad uudised,» lausus Zanutsiram irooniliselt.

      «On halvemaidki,» jätkas Agushatsa. «Kuninga magamistoast tagasi pöördudes kohtasin kuninga kiirkirjutajat. Ja ta jõudis mulle sosistada, et Huan-Atahuerahan vähendas meie sissetulekuid poole võrra ja muutis ülemkogu koosseisu meie kahjuks.»

      «Seda oligi oodata…»

      «Nii see enam kesta ei saa!»

      «Meid on siin viis ülemkogu liiget seitsmest. Suur Atsro-Shanu, Kõrgeimate Saladuste hoidja, elab aastatuhandetes – tema on meie muredest kõrgemal. Aga Shishen-Itza on sest ajast saadik, kui kuningas ta tütrele silma heitis ja «sugulaseks» sai, võttes ta tütre oma haaremisse, valmis kuninga taldu lakkuma. Ainult meie üksi saame kaitsta võimsa preestrite kasti huve. Meie oleme Atlantise sool. Tema tõeline jõud. Meie säilitame kümnete tuhandete aastate jooksul kogutud teadmisi.»

      «Aga keeldume siis ehitamast, keeldume ravimast, pronksrelvi valmistamast ja laevu tegemast – ja kuningas saab kohe aru, mis tähendab preestritega tülitseda.»

      «Nuga tahab keelduda terav olemast ja päike paistmast?» lausus naeratades arhitekt Kuntinashar. «Kas ei visata siis nuga minema ega süüdata lõkkeid, et sooja saada, kui päike kustub? Lähed liialt hoogu, Agushatsa. See on ohtlik tee!.. Aga mis siis, kui meietagi hakkama saadakse? Vaata seda tõusikut, orja Adishirna-Huanchat. Tema ei kogunud teadmisi kümnete tuhandete aastate jooksul nagu meie kast, ta kasvas üles poris, kuid suutis luua teoseid, mis väärivad jumalaid. Ta oli ori ja jääb orjaks – aga sellest hoolimata pean mina, suur Kuntinashar, kadestama seda poisikest! Jah, kadestama! Teie eest ma seda ei varja. Kui saabuvad võõramaalased, mis hämmastab neid siis kõige rohkem? Mitte minu majakas, vaid tema Päikesejumal, kelle peopesale me kõigi oma templite ja püramiididega ära mahume. «Kes on loonud selle ime?» küsivad võõramaalased. Ori. Mitte mina!.. Kuidas seda välja kannatada? Aga rahvarämpsu seas leidub palju selliseid nagu Adishirna. Hoiame neid poolloomalikus seisundis ja kaitseme sellega oma õigusi. Aga mis siis, kui nende varjatud jõud valla päästetakse?.. Sinu plaan, Agushatsa, ei kõlba kuskile…»

      «Aga mida siis teha?..»

      Tuleb ära koristada kuningas, kes pole meie meele järele.

      See mõte oli kõigi preestrite peas, kuid esimesena välja öelda ei julgenud seda ükski.

      Ja nad istusid äraootavas vaikuses.

      «Sina oled filosoof, Nugi-Esttsak,» rikkus vaikuse preester-arhitekt, «ütle meile, mida sa teeksid, kui su teed takistaks suur kivi?»

      «Selle ülesande lahendamiseks pole tarvis olla filosoof,» vastas Nugi-Esttsak, «isegi orjal jätkub selleks mõistust. Tõukaksin kivi jalaga kõrvale.»

      Preestrid vaatasid üksteisele otsa ja mõistsid sõnadeta.

      «Jah, СКАЧАТЬ