Viimane inimene Atlantisest. Aleksandr Beljajev
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Viimane inimene Atlantisest - Aleksandr Beljajev страница 6

Название: Viimane inimene Atlantisest

Автор: Aleksandr Beljajev

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Киберпанк

Серия:

isbn: 9789949504268

isbn:

СКАЧАТЬ neile ka viiendikust. Preestrid on varsti minust rikkamad.»

      «Kuid see tekitab rahulolematust ja isegi… võib-olla…» Kuningas tõmbas kulmud kortsu. Ta pika nina kohale tekkis kaks sügavat vagu – märgid vaoshoitud vihast.

      «Kuidas?.. Rahulolematust?.. Preestrid unustavad ennast. Nad nõuavad liiga palju. Tahavad minu nimel valitseda. Ma ei kannata, kui mu võimu piiratakse!.. Ülemkogu nõupidamistel püüavad nad mu autoriteeti oma teadmiste autoriteediga lämmatada. Ja kui ma jään ikkagi endale kindlaks, võtavad appi jumalate autoriteedi. Jumalate tahe on mulle püha, aga kas tõesti tunnevad jumalad meie maiste tegude vastu nii palju huvi, nagu preestrid ette kujutavad? Aitab! Olen omavoli juba küllalt kannatanud! Nüüdsest hakkab nõupidamistel seitsme ülempreestri asemel käima ainult kolm. Neli kohta annan väepealikele ja Poseidoni valitseva koja liikmetele. Valmista käsk ette!»

      Shishen-Itza pühkis otsmikule kogunenud külma higi.

      «Suur kuningas…»

      «Aitab sõnadest! Tahan olla suur oma tegudelt…»

      «Tabagu mind su viha, kuid see on võimatu…»

      «Noh, nüüd ei lõpeta nad niipeagi,» sosistas Sel, sikutas hoidjat rõivastest ja hakkas mööda malahhiidist keerdtreppi jooksma.

      Oma vana pead raputades komberdas hoidja talle järele.

      «Oh häda… oh häda… Keha ei saa terveks jääda, kui käed ja pea omavahel tülitsevad…»

      «Mida sa seal torised?»

      «Preestreid ei tohi solvata! Jumalate viha on kuninga vihast hirmsam!»

4. ADISHIRNA-HUANCH

      Sel astus kõrge kuldseina juurde, mis kaitses Kullast Aedu. Seinas oli madal uks. Võtnud keebi alt pronksvõtme, keeras Sel lahti luku, mille vedru meloodiliselt tinises. Raske uks nihkus raskustega.

      «Lähme!»

      Tsa ohkas sügavalt ja kõhkles.

      «Noh, jää siis siia, kui kardad. Lähen üksi!» teatas Sel otsustavalt ja lipsas poolavatud uksest sisse.

      Küürakil, kähisedes ja pead raputades, kõmpis vanaeit talle järele. Vahekäigus takerdus ta kleit kuldse lehe terava serva külge ja rebenes.

      «Head see ei ennusta… ei ennusta,» torises ta.

      Aga Sel seisis juba kõrgel platsil ja vahtis võlutuna enda ees avanevat lummavat pilti.

      Kuldsed Aiad laskusid laiade terrassidena. Iga terrass hiilgas kuukiirtes oma kuldsete puude, lehtede, viljade, haldjalike lilledega. Kõik see oli sepistatud kullast ja hõbedast. Õitel istusid tiibu sirutavad liblikad, okstel – linnud. Kuldses rohus võis näha kerratõmbunud madusid, tohutuid sisalikke ja tigusid. Imelise osavusega olid kullast ja hõbedast sepistatud terved maisipõllud. Kullaliivaga ülepuistatud teeraja ääres tukkusid hiigelsuured kullast lõvid.

      Isegi kõige tugevam tuul poleks suutnud selles ebatavalises aias ühtegi oksa ega lehte liigutada.

      Sel ei suutnud sellest vaatepildist tükk aega silmi lahti kiskuda…

      Isegi vanaeit Tsa, unustanud kuninga käsust üleastumise, laksas kõverate kondiste sõrmedega vaimustusest vastu põlvi ja hüüatas:

      «Vaat kus lapselaps!»

      «Milline lapselaps?» küsis Sel segaduses.

      «Adishirna – ta on mu lapselaps…»

      «Ja mina ei teadnudki!.. Miks sa ei öelnud?»

      «Meie oleme väikesed inimesed, keda meie sugulus huvitab? Aga kiitlemata jätta kah ei saa. Sest need võimed on andnud talle jumalad!.. Iga preestergi ei saaks sellega hakkama… Tema aga sureb orjana… Mis parata!.. Üks on loodud valitsejaks, teine orjaks… Igaühele oma…»

      «Ja mina ei teadnudki,» lausus Sel veel kord mõtlikult. «Jah… Üks on loodud valitsejaks ja teine orjaks. Aga kas nii on jaotanud jumalad või inimesed?..»

      Tsa tõstis käed taeva poole.

      Laskmata tal vastata, hakkas Sel kiirustades rääkima:

      «Kuule, Tsa, sa ju armastad mind?.. No muidugi! Ma tean. Ära suudle mu keebi serva. Siis kuula, Tsa! Istu vaat siia, selle kuldse lõvi otsa – ära karda, ta ei ärka ega puutu sind. Istu vaikselt ja oota mind. Tulen kohe tagasi… Käin üksi ära!..»

      Enne kui Tsa oleks jõudnud suudki lahti teha, jooksis Sel juba kuldset rada mööda alla.

      Teisel terrassil paistsid nappides orjarõivastes inimesed. Mõned kandsid vaid niudevööd. Nad kohmitsesid purskkaevude juures.

      Kummargil orjade rühma juures seisis sihvakas noormees lühikeses mustas särgis, mida hoidis koos lai nahkvöö. Ta käsivarred küünarnukist ülespoole ja lai rind olid paljad. Paksud lokkis juuksed olid kitsa paelaga kokku tõmmatud. Neile lihtsatele rõivastele vaatamata oli noormees kaunis nagu noor jumal.

      See oli ori Adishirna-Huanch, geniaalne kunstnik, skulptor ja juveliir.

      Sel jooksis ta selja taha ja peatus häbelikult.

      Orjad katkestasid töö ja tõstsid pea. Adishirna pööras ümber ja tardus imestusest…

      «Sina?!»

      «Tulin su tööd vaatama,» ütles tüdruk. «Mida sa siin teed?..»

      Et häbelikkust ja rõõmu varjata, hakkas kunstnik innukalt seletama:

      «Eks vaata. Purskkaevu veejoad on tehtud briljantidest. Kohe äratame need ellu!»

      Maapinnas oleva kaevu kohale kummardudes hõikas ta berberi murdes:

      «Shiran, anna valgust!»

      Purskkaevu valgustas maa alt tulev valguskiir. Valgus veikles vikerkaarevärvides, libises läbi purskkaevu briljantjugade ning tekitas voolava vee illusiooni.

      Sel oli lapselikus vaimustuses.

      «Jah, sa oled võlur,» lausus ta naerdes ja kohendas punast roosi oma rinnal. «Näita, mis siin veel huvitavat on.»

      «Näe, seal on tiik…»

      «Lähme!» ütles tüdruk käskivalt. Sel ja Adishirna eemaldusid orjadest ja astusid üksildase tiigi juurde.

      «See vesi on tehtud mäekristallist!»

      Adishirna kummardus, pööras varjatud kangi ning tiigis hakkasid uimi ja sabakesi liigutades aeglaselt ringi ujuma kuldkalad.

      «Võlur! Võlur!» Ning lapselikus vaimustuses plaksutas Sel käsi.

      «Pole siin mingit võlukunsti,» ütles kunstnik ja heameelepuna kattis ta tõmmusid põski. «Mehhaanikaseadused, muud midagi! Kõik need linnud,» ja ta viipas käega okstel istuvate lindude poole, «võivad laulda ja tiibu lehvitada. Tahad näha?»

      «Ei, pole tarvis…» ütles Sel ja vajus mõttesse. «Ütle mulle, Adishirna, kuidas sulle tuli pähe see võluaed luua?»

      «Kuidas СКАЧАТЬ