Viimane inimene Atlantisest. Aleksandr Beljajev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Võtame näiteks kas või Assüüria kuninga. Mis tunne tal võib olla küll kummardama sõita! Aga keelduda ei saa…»

      «Tsa, mis und ma täna nägin! Nagu oleks pistrik mu tuvikese kinni püüdnud ja minema tassinud. Hakkasin karjuma, aga mul polnud häält… Äkki tõusis taevasse kotkas ja langes kivina pistriku kallale! Nad hakkasid niimoodi võitlema, et suled lendasid. Aga siis ma ärkasin üles. Kui kahju!.. Ma ei saanudki teada, kas kotkas päästis tuvikese ära… Mis sa arvad, mida see unenägu tähendab? Või küsiks õige Elzairilt? Ta oskab hästi unenägusid seletada.»

      «Pole siin midagi küsida. Seletan ise ära. Tuvike oled sina. Sinu pärast lendavad juba ammu suled ja karvad: see tähendab, et peigmehed kaklevad omavahel. Vaat, olen kuulnud, et Assüüria kuningas on sind jälle kosimas. Ta kosis eelmisel aastal kah.»

      «See must, pika habeme ja lokikestega? Mitte mingi hinna eest! Et sõidaksin selle raisakulliga maailma äärele ja jätaksin maha oma imeilusa kodumaa? Mitte mingi hinna eest!»

      «Kuninga sõna on seadus. Kõik ei lähe nii, nagu meie tahame!»

      «Mina olen ise endale kuninga sõna. Noh, seda me veel vaatame! Miks sa selle soengu kallal nii kaua kohmitsed?»

      «Valmis. Millise kleidi käsid homseks peoks valmis panna?»

      «Homme pole kleit, vaid turvis, mõõk ja oda!» Ja ta tegi käega järsu liigutuse, nagu lõhestaks mõõgaga õhku. Õhukese naha all hakkasid mänglema hästi arenenud lihased.

      «Homme ratsutan koos oma amatsoonide rühmaga. Las kõik välismaised pistrikud ja kotkad teavad, et atlantide tütred kasutavad oda ja mõõka sama hästi kui sõjamehed. Ehk võtab see neilt tahtmise amatsooni endale naiseks saada.3»

      Tõmmanud keebi parema käe alt läbi, heitis ta selle otsa lõdva liigutusega üle vasaku õla.

      «Pane õla pealt kinni! Hakkab jälle lohisema,» torises Tsa ja andis Selile punasest jaspisest sõle, mis kujutas kuldsest noolest läbistatud inimsüda.

      Sel naeratas seda õnnetu armastuse muistset sümbolit vaadates. Prossi oli valmistanud ori Adishirna-Huanch, kunstnik ja õukonna juveliir.

      «Millega Adishirna-Huanch tegeleb? Kuidas edenevad ta Kuldsed Aiad? Kas ta saab need peoks valmis?»

      «Räägitakse, et kõik ongi juba valmis. Ta on seal, aedades.»

      «Lähen ta tööd vaatama!»

      «Mis sa nüüd, Sel!..» kukkus Tsa kätega vehkima. «Isa keelas rangelt Kuldsetesse Aedadesse minemise, enne kui need pole valmis. Homme on avamine, siis vaata, palju tahad!»

      «Ma lähen tasakesi!.. Mul on võti.»

      «Ükski võti ei sobi lukkudele, mis Kuldseid Aedu kaitsevad.»

      «Aga minu oma sobib!»

      Tsa vaatas kasvandikku kahtlustavalt.

      «Kust sa selle said? Ega ometi Adishirna-Huanch seda ise sulle ei kinkinud?»

      «Olgu või nii!» Ning naerma puhkedes kallistas Sel Tsad. «Tule minuga, mu eideke…»

      Lemmiku hellitused tegid Tsa relvituks.

      «Aga kui isa äkki sinna tuleb ja su leiab?»

      «Ta on praegu oma riigiasjadega hõivatud. Tead mis. Lähme tema juurde ja vaatame, millega ta tegeleb. Kui Shishen-Itza on parajasti aruandega tema juures, siis võib Kuldsetes Aedades ohutult hulkuda kas või hommikuni.»

      Tsa vangutas etteheitvalt pead, kuid järgnes komberdades neiule.

3. HUAN-ATAHUERAHAN, ATLANTISE KUNINGAS

      Kuningas tegeles riigiasjadega pikas kitsas sammasteta toas. Seinad olid kaetud pronksbareljeefidega, mis kujutasid Atlantise kuningate kangelastegusid. Seinte alumist osa katsid kahekümne küünra kõrguselt värvilised vaibad, millele olid tikitud mütoloogilised stseenid. Päris laes paistis ruudukujulistest akendest tähistaevas. Teine akende rida avanes lossi siseruumidesse teisele korrusele. Sinna üles roniski Sel koos oma hoidjaga ja piilus akna siidkardinakese tagant alla.

      Huan-Atahuerahan istus pika koridoritaolise toa lõpus lühikese seina ääres kõrgel, hinnalisest puidust troonil. Tooli seljatuge kaunistas kuldne päikeseketas. Elevandiluust nikerdatud lõvikäpad toetasid trooni jalgu.

      Ta ühel käel seisis pikas mustas rüüs preester – Päikese Sõnumitooja, kes käis Atlantise valdustes ringsõitudel.

      Teisel käel – kuninga lemmikpreester Shishen-Itza.

      Trooni äärde mosaiikpõrandale laotatud koopakarunahal lamas kõhuli ori-kiirkirjutaja.

      Tema ees seisis väike kirjapult papüüruselehtede, tuši ja pintslikesega.

      Kuningas istus, liikumatu pilk kaugusesse suunatud, ja dikteeris aeglaselt:

      «Kirjuta: «Mina olen kuningas, võimas, austusväärne, tõeline, esimene, tugev, vapper kuningas ja kangelane Huan-Atahuerahan, vägev kuningas, Atlantise valitseja. Mina olen võitmatu relv, linnade purustaja, vaenlaste hävitaja.

      Uruazali kuningale, kes mu võimu vastu üles tõusis – sinu peale langeb mu viha.

      Ma ehitan mässajate peadest püramiidi. Nülin sul elusalt naha maha ja pingutan linnaväravale, nagu jahimehed loomanahku kuivatavad. Linna värava ette püstitan ma torni ja katan selle seinad kõigi mässavate suurnike seljast nülitud nahkadega, nagu tegin Mushizimbardunis. Mõned lasen teibasse ajada torni tipus ja veel mõned teivaste otsa, mis seisavad torni ümber. Ma lõikan vangide jalad otsast ja laon hunnikutesse. Ma lõikan ära kõrvad, ninad ja käed. Mõlemast soost alaealised põletan elusalt. Ja mu viha saab su kätte isegi maailma otsast…»

      Kirjuta see käsk ümber ja pane mu pitsat alla,» pöördus ta Shisheni poole. «Saada tuhat laeva Võitmatute Leegionidega,» pööras kuningas Päikese Sõnumitooja poole, «ja ärgu nad jätku kivi kivi peale. Atlantide võim peab seisma vankumatult nagu maa ise!»

      Ja siiani oligi see nõnda olnud. Pronksrelvad, lugematu laevastik ja ettenägelik arvestav poliitika allutas atlantidele kõik maailma tuntud rahvad. Nende võim vöötas maakera nagu pronksvõru. Seal, kus eesmärki oli üksnes relva jõul raske saavutada, kasutasid atlantid poliitikat. Väiksemate kuningate omavahelisi sõdu ära kasutades tulid nad appi ühele sõdivale poolele ja võtsid selle oma kaitse alla. Vaenlane võidetud, allutasid nad mõlemad vaenutsenud riigid tasapisi oma võimule. Atlantidel tekkisid kaubandussidemed kõige kaugemategi riikidega. Atlantide tsivilisatsioon, nende arhitektuur, astronoomia ja meditsiin jõudsid maailma kõigisse maadesse. Uutes kohtades muutudes säilitas see tsivilisatsioon siiski oma põhijooned. Atlantid hoidsid hoolega üksnes oma metallurgiatööstuse saladust, oskust valmistada pronksi, mis oli sama tugev kui teras.

      Ülestõuse juhtus harva. Aga kui juhtus, suruti need halastamatu julmusega maha.

      Atlantises peeti lugu preestrite kasti kõrgetest teadmistest ning valitsejate barbaarsest toretsemisest ja julmusest.

      Päikese Sõnumitoojaga lõpetanud, pöördus kuningas Shishen-Itza poole:

      «Mis sul on?»

      «Kolmekordselt suur, võimas, võitmatu…»

      «Lühemalt. СКАЧАТЬ