Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid. Michael Bar-Zohar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kohe pärast pulmi põgenes mees Sofiast, mille peale noor naine sooritas enesetapu. Pärast seda pöördus Avner tagasi nii Sofiasse ja kui ka juudiusku.

      Nüüd tegi ta seda taas. Avner sõitis koos armukesega Jeruusalemma, lasi end Terra Santa koguduses ristida ja muutis nime Ivoriks. Seejärel pöördus ta kirikust saadud ristimistunnistusega kodakondsusametisse, kus talle väljastati pass, millel ilutses juba uus nimi − Alexander Ivor. Pulmad itaallannaga pidid toimuma 1954. aasta 7. novembril ja Avneri kohtuistung pidi algama 8. novembril. Avner Israel ehk Alexander Ivoril ei olnud aga plaanis kumbagi sündmust oma kohalolekuga austada. Ta leidis, et nüüd on paras aeg pildilt kaduda.

      Oktoobri lõpus läks kapten Avner kahenädalasele puhkusele. Tal endal küll välisviisat ei olnud, kuid Alexander Ivoril oli peale viisa veel terve hulk isikut tõendavaid dokumente, muist neist ehtsad, muist võltsitud. Ta ostis lennupileti Rooma ja lahkus nii abikaasa kui ka „kihlatu”teadmata 4. novembril. Kui itaallanna avastas, et peigmees on kadunud, hakkas ta mehe jälgi ajama. Lõpuks pöördus ta Haifa politsei poole, kelle abiga leiti mehe kodune aadress. Mõistagi oli noore naise üllatus suur, kui seal tuli uksele seitsmendat kuud rase proua Matilda Israel.

      Rooma jõudes kadus Avner Israel silmapiirilt, kuid mitte kauaks. Mossadi Roomas resideerival agendil oli Itaalia araablastest diplomaatide hulgas häid sidemeid.

      17. novembril jõudis Mossadi Tel Avivis asuvasse peakorterisse pakiline sõnum: „Iisraeli sõjaväeohvitser Alexander Ivor, Ivon või Ivy on Roomas ja püüab Egiptuse sõjaväeatašeele sõjalist salainfot müüa.”

      Ramsad ja uus Shabaki direktor Amos Manor ühendasid jõud, et selgitada välja, kes see isik on. Paari päevaga tehti Avneri isik kindlaks ja saadi teada, et tegemist on Iisraeli mereväeohvitseriga. Roomast saabus järjekordne telegramm, mis oli veelgi murettekitavam kui eelmine. Mossadi agent teatas, et Israel oli müünud egiptlastele maha Iisraeli suure kaitseväebaasi täpsed joonised ja saanud selle eest 1500 dollarit, mille ta pani Šveitsi panka. Lisaks olevat ta lubanud egiptlastele veelgi infot hankida ja nõustus edasisteks juhtnöörideks lendama Egiptusesse.

      Paar päeva hiljem saabus Tel Avivi uus sõnum: „Egiptuse saatkond on tellinud novembri lõpuks kaks piletit Kairosse. Reisijateks on Egiptuse sõjaväeatašee ja Iisraeli ohvitser.”

      Mossadi peakorteris hakkasid lööma häirekellad. Isseri jaoks oli suur vahe, kas koputajat kuulab mõnes välisriigis üle sõjaväeatašee või viiakse see sama koputaja Kairosse, kus eksperdid temalt tõenäoliselt väga detailset ja ohtlikku sõjaalast infot välja pinnivad. Isser otsustas iga hinna eest takistada Avner Israeli sõitu Egiptusesse ja ta saatis oma salaagentide meeskonna Rooma. Algusaastail kasutati sellistel puhkudel Shabaki salaoperatsioonide üksust. Rühma komandör oli üks parimaid Iisraeli salaagente Rafi Eitan. Kibutsis sündinud Eitan oli töntsakas, prillidega ja priskevõitu, kuid samas äärmiselt julge, leidlik ning vajadusel ka halastamatu. Enne Iisraeli riigi loomist oli ta tihedalt seotud Aliya Bethiga − see on salaorganisatsioon, mis smugeldas brittide keelust hoolimata juute Palestiinasse. Juudid põgenesid Euroopast paadilogudega, vältides Palestiina rannikut valvavaid Inglise sõjalaevu. Paadid randusid mahajäetud randadel ja põgenikud sulandusid märkamatult kohalikku juudikogukonda. Rafi kuulsaim saavutus oli Haifa lähistel Carmeli mäel asuvate Inglismaa radarite õhku laskmine, mille abil inglased olid seni Aliya Bethi laevu tuvastanud. Radarite juurde pääsemiseks roomas Rafi läbi haisva solgitoru ja sai endale sellega hüüdnime Haisu-Rafi.

      Operatsioonirühma kokku pannes värbas Isser erineva taustaga inimesi: holokaustist pääsenuid, Palmachi ja Haganah veterane, endiseid Irguni ja Sterni rühmituse liikmeid (parempoolsete vaadetega militaristid, keda enne Iisraeli riigi loomist taga kiusati). Üks värvatuist oli endine Sterni rühmituse juht ja tulevane peaminister Yitzhak Shamir.

      Operatsioonirühma juhiks määrati Rafi, kes suundus koos agentide Raphael Medani ja Emmanuel (Emma) Talmoriga Rooma. Ülejäänud agendid järgnesid neile mõne aja pärast. Rooma Fiumicino lennujaam võeti koheselt jälgimise alla. Enne lahkumist oli Isser andnud neile korralduse Avner Israel lennujaamas kinni võtta. „Ta ei tohi mingil juhul lennukisse istuda. Võtke ta kinni. Kui vaja, võite teda ka haavata. Kui see ei õnnestu, laske ta maha!” Enne seda ei olnud veel kordagi antud Iisraeli salaagentidele luba kedagi tappa.

      Lennujaamas jäi rünnak siiski ära. Selgus, et Avneril ei olnud ikkagi kavas Egiptusesse lennata. Ta püsis mõnda aega Roomas, kuid lahkus sealt ootamatult ning hakkas mööda Euroopat ringi reisima. Eitani agendid püsisid Avneril tihedalt kannul. Jälitajate maha raputamiseks sõitis kapten Israel Zürichisse, Genfi, Genovasse, Pariisi ning lõpuks Viini, kus ta jäljetult kadus. Mossadi agendid otsisid teda veel hulk aega, kuid tulutult. Siis aga naeratas Rafi Eitanile õnn. Viinis tegutses Iisraeli salaorganisatsioon Nativ, mille eesmärk oli korraldada Venemaal ja Ida-Euroopas elavate juutide Iisraeli toimetamist. Üks Nativi meestest pidas Mossadiga tihedat sidet. Ühel detsembrikuu päeval oli tema Bulgaariast pärit naisel oma mehele varuks üllatav sõnum.

      „Sa ei usu oma kõrvu,” ütles ta kavalalt naeratades. „Täna hommikul jooksin tänaval kokku ühe vana sõbraga Sofiast. Ma polnud tedadnäinud aastaid. Käisin temaga ühes klassis. Kas pole huvitav kokkusattumus?”

      „Kas tõesti? Mis ta nimi on?” küsis mees.

      „Alexander Israel. Homme saame uuesti kokku ja läheme koos lõunale.”

      Nativi saadik teadis, et Eitan otsib äsja mainitud meest ja ta võttis Eitaniga kohe ühendust. Järgmisel päeval läksid kaks Mossadi agenti kokkulepitud restorani ja võtsid Alexander Israeli ning tema lapsepõlvesõbra laua lähedal istet. Kui Israel Nativi mehe abikaasaga hüvasti jättis, asusid agendid teda jälitama.

      Paar päeva hiljem saabus „Alexander Ivor” Austrian Airlinesi lennukiga Pariisi. Lennukis istus tema kõrval noor ja nägus naine. Ivor, kelle nõrkuseks olid kaunitarid, hakkas neiuga vestlema. Nad leppisid kokku, et lähevad koos Pariisi ööelu nautima. Vahetult enne maandumist tegi noor naine ohvitserile ettepaneku: „Mulle tulid sõbrad lennujaama vastu. Kas tahaksid meiega liituda? Kindlasti leidub ka sulle autos ruumi.”

      Ivor oli ettepanekust vaimustuses. Lennujaamas ootaski naist kaks hästiriietatud härrasmeest. Seltskond istus autosse ja suundus Pariisi poole. Ivor istus juhi kõrvalistmel. Õhtu oli kätte jõudnud ja väljas oli läinud pimedaks. Korraga märkas juht tee ääres hääletavat meest.

      „Võtame ta peale,” ütles ta.

      Auto peatus ja „hääletaja” ning veel paar meest, kes pimedusest välja kargasid, lähenesid sõidukile. Nende taga seisatas veel üks auto.

      „Meid tahetakse röövida!” karjatas Ivor.

      Tagaistmel olev mees haaras tal äkitselt kõrist. Ivor püüdis haardest pööraselt rabeledes vabaneda. Autouks avanes ja teeveerel seisev mees sööstis Ivorile kallale. Ta sihtis teda relvaga ja karjus heebrea keeles: „Üks liigutus veel ja sa oled surnud!”

      Ivor kangestus. Talle suruti kloroformilapp näole ja mõni hetk hiljem oli Ivor juba sügavas unes.

      Ivor toimetati märkamatult Pariisi salakorterisse, kus Rafi Eitan ta koos oma meestega üle kuulas. Vahistatu tunnistas üles, et on egiptlastele ülisalajasi dokumente müünud ja tema tegevuse eesmärgiks oli olnud raha teenimine. Isserilt tuli korraldus ta tagasi Iisraeli toimetada. Ta leidis, et isegi kõige nurjatumal reeturil on õigus kohtuistungile.

      Avner uinutati, pandi suurde kasti ja lennutati Israeli õhujõudude kaubalennukiga Pariisist Tel Avivi. Lend oli pikk ja vaevarikas. Roomas ja Ateenas tuli tankimiseks teha vahemaandumisi. Lennukipardal oli ka tuntud arst ja anestesioloog Yona Elian. Enne igat maandumist ja õhkutõusmist süstis ta Avnerile uinutit.

      Ühel СКАЧАТЬ