Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid. Michael Bar-Zohar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu kõik tolleaegsed kõrged Saksa ohvitserid, kes kavandasid oma põgenemist juba ammu enne Natsi-Saksamaa kokku kukkumist. Ma ei usu ilmaski, et ta elaks nii viletsates oludes ja kehvas linnaosas. Ma ei usu ka seda, et maja hoovis olnud paks naine oli Vera Eichmann.”

      Talmori väited ramsad’i ei veennud. Isser tahtis, et juurdlus jätkuks, aga tal oli vaja rääkida kõigepealt Baueri kontaktisikuga. Ta võttis ühendust Baueriga, kes ütles ilma pikema jututa, et info pärineb Lothar Hermannilt, kes oli Buenos Airesest äsja ära kolinud ja elab nüüd Coronel Suarezis. Bauer saatis Isserile kirja, milles palus Hermannil igal võimalikul viisil kirja esitajale abiks olla.

      1958. aasta veebruaris sõitis Tel Avivi uurimisosakonna juht Efraim Hoffstetter Coronel Suarezi asja uurima. Ta oli juhtumisi Argentinas toimuvale Interpoli konverentsile sõitnud ja nõustus Isseriga koostööd tegema. Kui talle Isserilt saadud aadressil uks avati, tutvustas ta end ettevaatuse mõttes sakslase Karl Huppertina. Elutoas istus pime mees, tema käed lebasid liikumatult massiivsel täispuidust laual. Kui Hoffstetter tuppa astus, kuulis mees tema samme, pöördus tulija poole ja otsis kobades tema kätt. See oli Lothar Hermann.

      „Ma olen Fritz Baueri sõber,” alustas Hoffstetter ja vihjas, et teeb koostööd Saksa salateenistusega. Hermann rääkis, et ta on juut ja kuni Hitleri võimule pääsemiseni töötas politseinikuna. Tema vanemad tapeti ja ta ise sattus Dachau koonduslaagrisse, kus ta kaotas nägemise. Pärast sõda emigreerus ta koos abikaasaga Argentinasse. Kui ta kuulis tütre suust nime Eichmann, võttis ta ühendust Baueriga. Hermann kinnitas, et tema ainus motiiv oli see, et natsikurjategijaid, kes tema perekonna halastamatult olid tapnud, saaksid õiglase karistuse.

      „Vaadake,” ütles Hermann äsja tuppa astunud tütre Sylvia kätt puudutades. „Tema leidiski Eichmanni üles.”

      Tütarlaps jutustas punastades Hoffstetterile oma loo. Nad olid elanud vanematega veel poolteist aastat tagasi Buenos Aireses Olivose linnajaos. Seal oligi ta nägusa ja noore Nick Eichmanniga tutvunud ja temaga paar korda kohtamas käinud. Tütarlaps oma juudi päritolu noormehele ei paljastanud, kuna Hermanni perekonda peeti kodukandis puhastverd aarialasteks. Nick ei hoidnud end tagasi. Ükskord oli ta vestluse käigus öelnud, et sakslased oleks pidanud oma töö lõpule viima ja kõik juudid teise ilma saatma. Ühel teisel kohtumisel mainis Eichmann, et tema isa oli teise maailmasõja ajal teeninud Wehrmachti ohvitserina ja sellega täitnud oma kodanikukohuse isamaa ees.

      Nick jagas Sylviaga meeleldi oma vaateid, aga külla ei kutsunud tütarlast kordagi. Isegi siis, kui Sylvia perekond Buenos Airesest ära kolis ja nad teineteisele kirjutama hakkasid, varjas Nick oma aadressi ja lasi kirjad saata oma sõbrale. Nii veidra käitumise peale tärkas Lothar Hermannis kahtlus, et Nick võib olla Eichmanni poeg. Ta sõitis koos tütrega Buenos Airesesse. Sylvial õnnestus sõprade kaudu välja uurida Nicki aadress ja nad pääsesid isegi majja sisse, kuid noormeest ei olnud kodus. Neid võttis vastu kiilaspäisusele kalduv õhukeste vuntsidega mees, kes väitis end olevat Nicki isa.

      Hermann ütles Hoffstetterile, et ta on nõus koos tütrega uuesti Buenos Airesesse sõitma, kui see juurdlusele kaasa aitab. Sylvia pidi igal juhul kaasa sõitma, et pimedale isale abiks olla ning teda kirjutamisel ja lugemisel aidata. Hoffstetter andis neile Eichmanni foto, ametlikke dokumente, sõrmejälgede näidise, veidi raha sõidukulude katteks ning kirjutas paberile tagaotsitava uue nime. Seejärel lepiti kokku, kuidas nad omavahel edaspidi suhtlevad. Lõpuks rebis ta Eichmanni foto pooleks ja ütles, et kui keegi annab talle pildi teise poole, võib seda inimest usaldada.

      Hoffstetter sõitis tagasi Iisraeli ja kandis Isserile kõik ette. Mõni kuu hiljem saabus Mossadi peakorterisse Hermannilt teade. Ta oli välja uurinud, et Chacabuco tänaval asuva maja ehitas kümne aasta eest keegi austerlane Francisco Schmidt ja üüris selle välja kahele perekonnale: Dagutodele ja Klementidele. Hermann oli veendunud, et Schmidt oligi Eichmann ja Daguto ning Klement olid lihtsalt väljamõeldud tegelased. Isser lasi Mossadi agendil Hermannilt saadud infot kontrollida. Mõne päeva pärast saabus agendilt raport: „Francisco Schmidt ei ole Eichmann. Ta ei ole kunagi Chacabuco tänaval elanud.”

      Seepeale otsustas Isser kogu asja sinnapaika jätta ja juurdluse lõpetada.

Viga

      Isseri otsus oli ränk viga, mis oleks võinud Eichmanni tabamise nurjata. Jäi üle vaid imestada, kui oskamatult salateenistus tegutses. Kuidas sai nii keerulise juurdluse usaldada vana, pimeda ja ebakompetentse mehe hoolde? Kuidas sai Mossad pikemalt mõtlemata uskuma jääda, et Hermann Eichmanni isikus eksis? Miks Isser ei arvestanud tõsiasjaga, et Sylvia oli isiklikult Nick Eichmanni isaga kohtunud? Selle asemel, et saata Buenos Airesesse professionaalne uurija, kes oleks võinud üürnike ja majaomaniku isiku kindlaks teha, lõi Isser lihtsalt käega. Selline hoolimatus ja ükskõiksus ei läinud kuidagi kokku Isseri tavapärase tegutsemisega.

      Poolteist aastat hiljem sõitis Fritz Bauer Iisraeli. Ta ei soovinud kohtuda Isser Hareliga, kuna süüdistas teda Eichmanni vahistamise ebaõnnestumises. Bauer otsustas sõita Jeruusalemma ja vestelda hoopis peaprokurör Haim Coheniga. Ta ei varjanud oma pettumust ega pahameelt, jutustades Cohenile, kui saamatult oli Mossad juurdluse korraldanud.

      Haim Cohen kutsus enda juurde Isseri ja Shabaki vanemuurija Zvi Aharoni. Kohtumisel osales ka Bauer, kes süüdistas Harelit oskamatuses juurdlus edukalt lõpule viia. Ta hoiatas Isserit, et kui Mossad ei suuda operatsiooni läbi viia, palub ta Saksa võimudel juurdlust jätkata. Selle ähvarduse peale ei oleks Isser juhtumiga uuesti tegelema hakanud, aga Baueril oli uut infot, mis mõistatuse lahendas. Nimelt oli ta kindlaks teinud, et Eichmann kasutas Argentinas nime Ricardo Klement. Isser taipas kohe, kus nad olid teinud vea. Eichmann oli Chacabuco tänava maja üürnik Klement.

      Sylvia oli tõepoolest Eichmanni pojaga kurameerinud ja perekond elas Chacabuco tänaval, aga Hermann ei teadnud, et tema uus nimi on Klement ja pidas teda ekslikult hoopis Francisco Schmidtiks. Kui Isser oleks oma kohust täitnud ja saatnud Buenos Airesesse professionaalsed agendid, oleks tõde kiiresti päevavalgele tulnud ning Eichmanni isik kindlaks tehtud.

      Isser tegi ettepaneku, et uurimise juhiks võiks määrata Zvi Aharoni. Zvi oli pikk, kõhn ja äärmiselt terava mõistusega Saksamaal sündinud juut. Ta oli Coheniga hea sõber, aga Isserit tundis ta vähe ja nende läbisaamine oli üsna jahe. Aharoni oli ikka veel pahane, et kui ta 1958. aastal ühe teise juhtumiga seoses Buenos Airesesse sõitis, siis Isser ei palunud tal Hermannilt saadud infot kontrollida, aga nüüd oli aeg erimeelsused unustada. Isser vajas hädasti Aharoni abi ja oskusi.

      1960. aasta veebruaris lendaski Aharoni Buenos Airesesse ja palus ühel tuttaval, kohalikul juudil Chacabuco tänaval asuvat maja minna vaatama. Sõber käis seal ära ja tuli pahasena tagasi. Maja oli tühi ja maalrid värvisid parasjagu seda korterit, kus Klementid olid elanud. Perekond oli lahkunud ja keegi ei teadnud neist midagi. Aharonil oli varuks kaval plaan, kuidas Klementeid niimoodi jälitada, et see kahtlust ei ärataks.

      Märtsi alguses koputas Chacabuco tänava maja uksele noor kulleririietes argentiinlane. Tal oli kaenlas pakk Nicholas Klementi nimele. Pakis oli hinnaline tulemasin ja lõhnastatud postkaart tekstiga: „Kallis Nick, palju õnne sünnipäevaks!”. Pakk nägi välja nagu kingitus anonüümseks jääda soovivalt naisterahvalt. Kuller sisenes korterisse, kus paar maalrit tööd tegid, ja küsis Klementite järele. Töölistel polnud aimugi, kellest jutt käib. Üks maalritest ütles, et tema meelest oli korteris elanud perekond Buenos Airese teise otsa San Fernando linnajakku kolinud ja juhatas kulleri lähedal asuvasse töökotta, kus pidi töötama Nick Eichmanni vend.

      Nicki vend oli blondide juustega pikka kasvu mees ja tema nimi oli Dieter. Noormees oli küll väga meeldiv ja viisakas, aga Klementite uut aadressi ta tulijale avaldada ei soovinud. Ta ütles kullerile ainult niipalju, et Nicki isa oli saanud Tucumáni linnas ajutise töökoha.

      Jooksupoiss läks tagasi Chacabuco tänavale ja hakkas uuesti maalreid pinnima. Lõpuks meenus ühele töölisele Klementite aadress: СКАЧАТЬ