Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid. Michael Bar-Zohar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Abba Hushile saadetud telegrammid. Be’eri oli ka kapten Tubiansky vahistamise ja rutaka hukkamise taga.

      Peaminister Ben-Gurion ei raisanud aega. Be’eri toimetati esmalt tribunali ette, seejärel tsiviilkohtusse ning mõisteti süüdi Ali Kassemi ja Meir Tubiansky mõrvas. Iisraeli võimud olid pahviks löödud. Be’eri meetodid oleks justkui üks ühele KGB käsiraamatust maha kirjutatud. Tema kurjus, petlikkus, piinamised ja mõrvad olid häbiplekiks moraalile ja humaansetele põhimõtetele, millele Iisraeli oli riik rajatud. Be’eri afäär andis salateenistuse mainele valusa hoobi, mis mõjutas oluliselt organisatsiooni edasist arengut. Kui võimud poleks Be’eri sõja ajal süüdi mõistnud, oleks salateenistus hoopis teistsuguseks organisatsiooniks kujunenud. Tõenäoliselt oleks saanud sellest KGB-taoline organ, kus süütute inimeste süüdi lavastamine, võltsimine, piinamine ja mõrvad olid igapäevased nähtused. Õnneks nii ei läinud ja Be’eri meetodeid tulevikus kasutusele ei võetud. Salateenistus määras oma õigustele ja võimule kindlad piirid ning rajas salaoperatsioonid seaduslikele ja moraalsetele põhimõtetele, nii et iga inimese isikuõigused oleksid kaitstud.

      Pärast Be’eri kõrvaldamist asus Iisraeli salateenistust juhtima endise juhi täielik vastand Reuven Shiloah.

* * *

      40-aastane Reuven Shiloah oli maheda häälega, veidi salatsev ja nii mõnegi inimese jaoks mõistatuslik mees. Ta oli kultuurne, haritud, terase mõistuse ja hea analüüsivõimega ning omas põhjalikke teadmisi Lähis-Ida poliitika, traditsioonide, võimutsevate klannide, nende liitlaste ja veritasude kohta. Kui Shiloah David Ben-Gurioni poliitilise nõustajana töötas, nimetati teda „Ben-Gurioni malelaua lipuks”. Teda on võrreldud ka kardinal Richeliu’ga, kuid leidus ka neid, kes nägid temas kavalat manipuleerijat ja kulissidetagust osavat nööritõmbajat.

      Shiloah oli salajastest operatsioonidest ning luuretegevusest kogu elu aktiivselt osa võtnud. Ta sündis Jeruusalemma vanalinnas rabi perekonnas. Alati eeskujulikult riietatud, trimmis ja enneaegselt kiilaneva pealaega noormees osales Bagdadis salajastes operatsioonides juba hulk aega enne Iisraeli riigi loomist. Ta veetis kolm aastat Iraagis, esinedes ajakirjaniku ja õpetajana, tutvudes samal ajal põhjalikult riigi poliitikaga. Teise maailmasõja ajal pidas ta läbirääkimisi inglastega ja soovitas luua juutide sõjaline eriüksus, mis aitaks fašistide poolt okupeeritud Euroopas läbi viia salajasi luureoperatsioone. Shiloah kaasabil pandi kokku kaks juutide eriüksust: üks neist varustati Saksa relvade ja mundritega ning see viis läbi ohtlikke missioone Euroopas otse vaenlase tagalates; teine oli araablaste pataljon, mille liikmed oskasid araabia keelt, olid riides nagu araablased ja läbisid araablaste territooriumil tegutsemiseks põhjaliku väljaõppe. Lisaks veenis Shiloah inglasi, et nad saadaksid juudi vabatahtlikud Palestiinast okupeeritud Euroopa riikidesse ja asutaksid seal fašismivastaseid vastupanuliikumisi. Shiloah oli esimene Mossadi juht, kes sõlmis suhted OSS’i1 ehk CIA eelkäijaga. Iisraeli vabadussõja eelõhtul külastas ta araabia maade pealinnu ja naases koju hindamatu sõjasaagiga – araablaste rünnakuplaanidega.

      Tänu Shiloah kompulsiivsele vajadusele teha kõike ainult äärmusliku saladuskatte all, sündis tohutu hulk legende ja kuulujutte. Shiloah sõbrad rääkisid naljatades, et kui taksojuht küsib temalt, kuhu sõita, vastab Shiloah: „See on riigisaladus.”

      Vabadussõja ajal oli Shiloah välispoliitilise teabeteenistuse juht. See oli üks paljudest enne Iisraeli riigi loomist tegutsevatest salateenistuse organisatsioonidest. 13. detsembril 1949. aastal andis Ben-Gurion korralduse luua institutsioon (hbr mossad), mis koordineeriks kogu riigi salateenistuste tööd ja mida juhiks Reuven Shiloah.

      Siiski kulus Mossadi loomiseks veel kaks aastat ja enne seda peeti maha lugematu hulk vaidlusi. Üks salateenistuse üksus, mida nimetati poliitiliseks osakonnaks ja mille liikmed suplesid tänu välismaalt kogutud hinnalistele luureandmetele külluses, keeldus edaspidi Iisraeli tarbeks spioneerimast, kui levisid kuuldused, et võimudel on plaanis nende üksus liita Mossadiga. Alles siis, kui enamikule neist oli tehtud vali noomitus ja suur hulk ametitest vabastatud, õnnestus luua Mossad.

      Organisatsioon nimetati lõpuks Vastuluure ja Erioperatsioonide Instituudiks ja piiblist valiti motoks järgmine tsitaat: „Kus ei ole juhtimist, seal langeb rahvas, aga kus on palju nõuandjaid, seal on abi” (Õpetussõnad 11:14).

      Mossad ei olnud unikaalne tänu säravale nimetusele ega motole. Shiloah meelest ei olnud organisatsiooni eesmärk olla pelgalt Iisraeli julgeolekuorgan, vaid kõikide juutide kaitsja ja abistaja. Esimeste värvatutega kohtudes kuulutas värskelt ametisse astunud ramsad: „Lisaks salateenistuse ja luurega seotud ülesannetele on meil veel üks tähtis eesmärk: kaitsta juute igas maailma paigas ja organiseerida nende sisseränne Iisraeli.” Ja tõepoolest, järgnevate aastate jooksul aitas Mossad salaja luua enesekaitseüksuseid paikadesse, kus juutide kogukondade julgeolek oli ohus – Kairosse, Aleksandriasse, Damaskusesse, Bagdadi ja mitmesse Lõuna-Ameerika linna. Salaja hakati Iisraeli tooma noori sõjakaid juute, kes läbisid sõjalise ja Mossadi salateenistuse alase väljaõppe. Ebastabiilsetesse ja vaenulikesse riikidesse smugeldati relvi ning kohalikud juudid organiseerusid ning moodustasid kaitseüksusi, mis suudaksid juudikogukondi märatsevate rahvahulkade või muude relvastatud grupeeringute rünnakute eest kaitsta või vähemalt seni vastupanu osutada, kuni valitsusväed või rahvusvahelised organisatsioonid neile appi tulevad.

      1950ndatel toimetas Mossad araabia maadest, Lähis-Idast ja Marokost Iisraeli kümneid tuhandeid juute, kelle elu oli seal ohus. 1980ndatel organiseeris Mossad Iraani lõksu jäänud juutide päästmise ja massilise Etioopias elavate juutide rände Iisraeli, kuid nende esimene salaoperatsioon Iraagis lõppes katastroofiga.

* * *

      Assadi-nimeline noormees imetles Bagdadis Rashidi tänaval asuvas suures Orosdi Baki ostukeskuses lipsuvitriini. Assad oli Palestiina põgenik, kes oli sunnitud kodust lahkuma, kui Iisraeli sõjavägi vallutas tema kodulinna Acre. Vahetult enne lahkumist tegi ta oma haigeks jäänud onupojale teene ja läks tema eest ohvitseride staabis asuvasse kohvikusse tööle, kus sugulane kelneriametit pidas. Assad jooksis nädal aega staabi koridorides ringi ja serveeris Iisraeli sõjaväeohvitseridele kanget Türgi kohvi. Töö käigus jäid Assadile noorte ohvitseride näod hästi meelde.

      22. mail 1951. aastal vaatas Assad ostukeskuses sagivaid inimesi ja märkas tuttavat nägu.

      „See ei saa tõsi olla. See ei ole võimalik!” oli tema esimene mõte.

      Assad tundis mehe ära, kuigi too ei kandnud nende viimasel kohtumisel värvikirevat särki ja lühikesi pükse, nagu täna, vaid khakimundrit. Assad kandis avastusest kohe politseile ette: „Ma nägin Iisraeli sõjaväeohvitseri. Siinsamas Bagdadis!”

      Politsei vahistas eurooplast meenutava mehe, keda saatis kõhn, mittemidagiütleva välimusega Iraagi juut Nissim Moshe. Viimane kinnitas politseile, et on tavaline tsiviilisik ja töötab juutide kogukonnakeskuses.

      „Kohtusin selle turistiga eile kontserdil,” selgitas Moshe. „Ta palus, et ma talle kohalikke kauplusi näitaksin.”

      Peakorterisse jõudes olid mehed teineteisest eraldatud. Iraagi uurijad korraldasid Moshele jõhkra ülekuulamise ja nõudsid infot väidetava iisraellase kohta. Moshe jäi endale kindlaks ja kinnitas visalt, et tegemist on turistiga, kellega ta oli alles päev varem tutvunud ja et ta ei tea temast rohkem midagi. Moshe riputati politsei peakorteri pimedas keldris kõigepealt jalgupidi, seejärel kättpidi üles, teda peksti ja ähvardati tappa. Paistis, et õnnetu kinnipeetu ei tea tõepoolest midagi. Pärast nädal aega kestnud piinamist otsustasid iraaklased, et Nissim Moshe on eikeegi ja lasid tal minna.

      Teine vang kordas vankumatult, et ta on iraanlane Ismail Salhun. Ta näitas vangistajatele Iraani passi, aga piinamine jätkus. Ta ei näinud iraanlase moodi välja ja ei osanud sõnagi pärsia keelt. Lõpuks pandi ta vastamisi Assadiga − palestiinlasega, kes ta ära oli tundnud.

      „Teda СКАЧАТЬ