Candide. Voltaire

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ monsenjöör maetakse ilusasse kirikusse ja Issachar visatakse prügimäele.

      Candide, Cunégonde ja vanaeit olid juba väikeses Avacena linnakeses keset Sierra Morena mägesid ja nad vestlesid ühes trahteris nõnda.

      X PEATÜKK

Missuguses viletsuses Candide, Cunégonde ja vanaeit Cádizi jõuavad ja kuidas nad laevale lähevad

      “Kes ometi võis varastada minu pistoolid22 ja teemandid?" küsis Cunegonde nuttes. “Mis meist nüüd saab? Kust leida inkvisiitoreid ja juute, kes mulle uued annaksid?”

      “Oh häda!” ütles vanaeit. “Mul on kuri kahtlus, et seda tegi üks frantsiskaani püha isa, kes ööbis eile Badajozis samas võõrastemajas kus meiegi. Hoidku mind Jumal aluseta süüdistuse eest, aga ta käis kaks korda meie toas ja asus teele ammu enne meid.”

      “Oh häda!” kurtis Candide. “Hea Pangloss tõendas mulle sageli, et maapealne rikkus on kõigi inimeste ühisvara ja et igaühel on õigus saada sellest võrdne osa. Selle põhimõtte järgi oleks too frantsiskaani munk pidanud jätma meile niipaljukestki, et võiksime oma reisi lõpetada. Kas teile pole siis enam midagi jäänud, mu kaunis Cunégonde?”

      “Ei ühtki maravediid,” 23 sõnas neiu.

      “Mida ette võtta?” arutas Candide.

      “Müüme maha ühe hobuse,” ütles vanaeit, ma istun preili taha hobuse laudjale, kuigi ma saan end toetada ainult ühele kannikale, ja me jõuame Cádizi.”

      Samas võõrastemajas oli üks benediktiini prior; ta ostis hobuse odava hinna eest. Candide, Cunégonde ja vanaeit sõitsid läbi Lucena, läbi Chillase, läbi Lebrixa ja jõudsid lõpuks Cádizi. Seal varustati parajasti laevastikku ja koguti sõjaväge, et panna aru pähe kõrgeaulistele paatritele Paraguai jesuiitidele, keda süüdistati mässu õhutamises Hispaania ja Portugali kuningate vastu San-Sacramento linna lähedal.

      Bulgaaria sõjaväes teeninud Candide tegi väikese armee kindrali ees bulgaari riviõppust nii osavalt, et talle anti jalaväekompanii kamandada. Nii sai temast kapten; ta asus laevale koos preili Cunégonde’i, vanaeide, kahe teenri ja kahe andaluusia hobusega, kes olid kuulunud monsenjöör Portugali suurinkvisiitorile.

      Kogu merereisi kestel mõlgutasid nad sageli mõtteid vaese Panglossi filosoofia üle.

      “Me oleme teel Uude Maailma,” kõneles Candide, “ja seal on kindlasti kõik hea: paraku tuleb tunnistada, et selles osas, mis inimese ihu ja hingega meie maailmas sünnib, on küll põhjust väheke nuriseda.”

      “Ma armastan teid kogu südamest,” ütles Cunégonde, “aga mu hing on kõigest nähtust ja üleelatust veel põhjani vapustatud.”

      “Kõik läheb hästi,” kostis Candide, “juba see Uue Maailma meri on etem kui meie Euroopa mered, ta on rahulikum ja tuuled on püsivamad. Uus Maailm on kindlasti kõigist võimalikkudest maailmadest parim.”

      “Annaks Jumal!” ütles Cunégonde. “Aga ma olin meie omas nii kohutavalt õnnetu, et mu süda on lootusele peaaegu surnud.”

      “Teie kurdate,” ütles neile vanaeit, “paraku pole te saanud tunda niisuguseid hädasid nagu mina.”

      Cunégonde pidi äärepealt naerma puhkema; see tubli naisterahvas, kes väitis end temast õnnetuma olevat, tegi talle üpris nalja.

      “Paraku ma ei mõista, kullake,” ütles ta, “kuidas te võiksite õnnetuses minust üle olla, vähemasti kui teid pole vägistanud kaks bulgaari, kui te pole saanud kaht noahoopi kõhtu, kui teil pole maatasa tehtud kaht lossi, kui teie silme all pole tapetud kaht ema ja kaht isa, ja kui te pole näinud, kuidas autodafeel piitsutatakse kaht teie armsamat; lisage siia juurde, et ma olen sündinud parunitar seitsmekümne teisest põlvest ja et ma olin köögitüdruk.”

      “Preili,” vastas vanaeit, “teie ei tea, mis soost mina olen; ja kui ma teile oma tagumikku näitaksin, ei kõneleks te enam nii nagu praegu ning viivitaksite otsuse langetamisega.”

      See jutt sünnitas Cunégonde’is ja Candide’is äärmist uudishimu. Vanaeit jutustas neile järgmise loo.

      XI PEATÜKK

Vanaeide jutustus

      “Mitte alati pole mu silmad olnud verisoonis ja punetavate laugudega, mitte alati pole mu nina rippunud lõuani ja mitte alati pole ma olnud ümmardaja. Ma olen paavst Urbanus X24 ja Palestrina vürstinna tütar. Neljateistkümnenda eluaastani kasvasin ma palees, mille kõrval kõik teie Saksa parunilossid poleks hobusetallikski kõlvanud, ja üks minu kleit maksis enam kui kõik Vestfaali toredused kokku. Ma sirgusin kauniks, veetlevaks, anderikkaks, kesk lõbustusi, auavaldusi ja lootusi. Ma äratasin juba armastust; mu rind võttis kuju, ja milline rind! Valge, prink, voolitud nagu Medici Venusel; ja millised silmad! millised laud! millised mustad kulmud! millised leegid loitsid mu silmaterades, kuis varjutasid need tähtede sära, nagu kinnitasid meie kandi luuletajad. Naised, kes mind riietasid ja riidest lahti võtsid, sattusid vaimustusse mind eest ja tagant silmitsedes ja kõik mehed oleksid tahtnud nende asemel olla.

      Ma olin kihlatud Massa-Carrara suveräänse vürstiga, ja millise vürstiga! Niisama kaunis kui mina, täis mahedust ja veetlust, sädelevat vaimu ja armutuld; ma armastasin teda, nagu esimest korda armastatakse, jumaldades, kirega. Valmistuti pulmadeks, mis pidid tulema ennekuulmatult uhked ja hiilgavad: lakkamatud peod, karussellid,opera-buffa’d;25 ja kogu Itaalia luuletas mulle sonette, mille seas ei leidunud ainustki kõlbulikku. Mu õnnetund oli kätte jõudmas, kui üks vana markiis, minu vürsti endine armuke, kutsus ta enda poole šokolaadi jooma: vaevalt kaks tundi hiljem suri vürst kohutavais krampides, kuid see on veel tühiasi. Mu ema, meeleheitel, kuid mitte nii sügavas kurbuses kui mina, tahtis sellest õnnetusttoovast paigast mõneks ajaks lahkuda. Tal oli Gaeta lähedal väga ilus maatükk; me asusime ühele kohalikule galeerile, mis oli kullatud nagu Rooma Püha Peetruse kiriku altar. Seal tormas meile kallale üks Sale mereröövel ja juhtis oma laeva vastu meie parrast; meie sõdurid kaitsesid endid nagu paavsti sõdurid: nad langesid kõik relvi maha visates põlvili ja palusid mereröövlilt pattude andeksandmist in articulo mortis.26

      Sedamaid kooriti meid paljaks nagu porgandid, ka minu ema, mu seltsidaamid ja mina ise. Nobedus, millega need härrad inimesi riidest lahti võtavad, on lausa imetlusväärne; veel enam hämmastas mind aga asjaolu, et nad pistsid meile kõigile näpu kohta, kuhu meie, naisterahvad, lubame harilikult panna ainult klistiiritorukesi. See talitusviis näis mulle väga imelik: nõnda otsustab inimene kõige üle, kui ta pole jalga kodust kaugemale saanud. Õige pea sain ma teada: see on selleks, et vaadata, kas me pole sinna briljante peitnud. See on merd sõitvate kultuurrahvaste juures hallidest aegadest juurdunud komme. Sain teada, et vagad Malta rüütlihärrad27 ei jäta seda iial tegemata, kui nad on vangistanud türgi mehi ja naisi; see on üks rahvastevahelise õiguse seadusi, mille vastu pole kunagi eksitud.

      Ma ei hakka teile rääkima, kui julm on ühe noore vürstitari jaoks olla koos emaga Marokosse orjaks viidud; te mõistate isegi, mida kõike meil tuli mereröövli laeval kannatada. Mu ema oli veel väga ilus; meie seltsidaamidel, meie lihtsatel toatüdrukutel oli rohkem kaunidusi kui terves Aafrikas kokku; mina aga olin kütkestav, ma olin ilu ja veetlus ise, ja ma olin neitsi. Ma ei olnud seda kauaks: selle õie, mis oli hoitud Massa-Carrara üllale vürstile, riisus minult mereröövlite kapten, jälk neeger, kes arvas mulle sellega veel suurt au tegevat. Tõesti, СКАЧАТЬ