Candide. Voltaire

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mu ema tükkideks. Märgates, et ma olin selle vaatepildi ees minestusse langenud, hakkas üks suur, kuue jala pikkune bulgaari sõdur mind vägistama; see asjaolu toibutas mind, ma tulin meelemärkusele, ma karjusin, rabelesin, hammustasin, küünistasin, ma tahtsin sel pikal bulgaaril silmad välja kratsida, teadmata, et see, mis mu isa lossis sündis, on üpris harilik asi. Too jõhkard andis mulle noahoobi vasakusse külge, selle jälge kannan ma veel praegugi.”

      “Kui hirmus! Ma loodan, et te näitate mulle seda,” sõnas lihtsameelne Candide.

      “Küllap näitan,” vastas Cunégonde, “ent jätkakem.”

      “Jätkake,” ütles Candide.

      Cunégonde võttis oma jutulõnga uuesti üles:

      “Üks bulgaari kapten astus sisse, ta nägi mind üleni verisena, ja sõdur ei teinud temast väljagi. Kapten vihastas vähese aupaklikkuse pärast, mida see jõhkard tema vastu üles näitas, ja surmas sõduri minu keha peal. Ta laskis mu haava kinni siduda ja viis mind sõjavangina oma kasarmusse. Ma pesin ta väheseid särke ja keetsin talle süüa, pean tunnistama, et ta leidis mu olevat üpris kena; ja ma ei salga, et temal oli väga ilus kehakuju ning valge pehme ihu; muide, vaimukust ja filosoofiat oli temas kesiselt: kohe näha, et teda polnud kasvatanud doktor Pangloss. Kolme kuu pärast, kui ta oli kogu oma raha läbi löönud ja minust tüdinud, müüs ta mu ühele don Issachari nimelisele juudile, kes kaubitses Hollandis ja Portugalis ja kes oli kirglik naistekütt. See juut kiindus minusse väga, kuid ei suutnud mind enda omaks teha; ma tõrkusin tema vastu paremini kui bulgaari sõduri vastu: ausat tütarlast võib ühe korra vägistada, aga tema voorus saab sellest ainult kindlamaks. Et mind taltsutada, tõi juut mu sellesse maamajja, mida te praegu näete. Seni uskusin, et maailmas pole midagi nii ilusat kui Thunder-ten-tronckhi loss; siin nägin, et ma olen eksinud.

      Ükskord missal heitis mulle silma suurinkvisiitor; ta aina piidles mind ja laskis mulle teatada, et soovib minuga rääkida salaasjus. Mind viidi tema paleesse, ma avaldasin talle oma päritolu; ta selgitas, kui alandav on nii kõrgestisündinud isikule nagu mina kuuluda ühele iisraelimehele. Don Issacharile tehti ettepanek loovutada mind monsenjöör suurinkvisiitorile. Don Issachar, kes oli õukonna pankur ja laenuusaldaja, ei tahtnud sellest kuuldagi. Inkvisiitor ähvardas teda tuleriidale saata. Lõpuks tegi hirmunud juut kaubad maha, et maja ja mina kuulume neile mõlemale ühiselt; juudi päralt on esmaspäevad, kesknädalad ja sabatipäev ja inkvisiitori omad on ülejäänud nädalapäevad. See leping kehtib juba kuus kuud. Tülisidki on ette tulnud, sest sageli on olnud selgusetu, kas laupäeva öö vastu pühapäeva kuulub vanale või uuele seadusele. Mina aga olen tänini tõrkunud kummagagi ja ma arvan, et just sellepärast olen ma nii armastatud.

      Et maavärisemise nuhtlust ära hoida ja don Issachari hirmutada, võttis monsenjöör inkvisiitor lõpuks nõuks korraldada autodafee. Ta austas ka mind kutsega. Mind pandi istuma väga heale kohale; missa ja hukkamise vaheajal pakuti daamidele karastavaid jooke. Mul hakkas tõesti õudne, nähes põletatavat neid kaht juuti ja seda ausat biskaialast, kes oli nainud oma ristiema; mäherdune oli aga minu ehmatus, minu kohkumine, minu segadus, kui ma silmasin sanbenitos ja mitras inimkuju, kes sarnanes Panglossiga. Ma hõõrusin silmi, ma vaatasin tähelepanelikult, ma nägin, kuidas teda poodi; ma langesin nõrkenult maha. Vaevalt toibunud, nägin ma teid ihualasti kistuna: see oli koleduse, jahmatuse, kurvastuse ja meeleheite tipp. Tuleb tõtt tunnistada, et teie ihu on veel valgem ja täiuslikuma jumega kui minu bulgaari kapteni oma. See vaatepilt kahekordistas kõiki neid tundeid, mis mind rõhusid ja piinasid. Ma karjatasin, ma tahtsin hüüda: “Pidage, metslased!”, aga mu hääl jäi kurku kinni ja mu kisa oleks olnud asjatu. Kui te olite nahatäie kätte saanud, mõtlesin ma: “Kuis on see võimalik, et armas Candide ja tark Pangloss viibivad Lissabonis, üks võtmaks vastu sadat piitsahoopi ja teine laskmaks end üles puua monsenjöör suurinkvisiitori käsul, kelle kallike ma olen? Pangloss pettis mind küll rängasti, öeldes, et selles maailmas on kõik kõige paremas korras.”

      Olin meeletus ärevuses, kord täiesti endast väljas, kord nõrkusest suremas; mu peas keerlesid mu isa, ema ja venna vägivaldne surm, alatu bulgaari sõduri jultumus, tema antud noahoop, mu orjapõli, mu köögitüdrukuseisus, bulgaari kapten, vastik don Issachar, jälestusväärne suurinkvisiitor, doktor Panglossi poomine, lõputu kurvatooniline “Miserere”, mille saatel teid piitsutati, eriti aga suudlus, mille ma teile andsin sirmi taga tol päeval, mil ma nägin teid viimast korda. Tänasin Jumalat, kes teid läbi nii paljude katsumuste minu juurde tagasi tõi. Käskisin vanaeidel teie eest hoolt kanda ja teid niipea kui võimalik siia tuua. Ta sai oma ülesandega hästi hakkama; teid jälle nähes, teid kuulates, teiega kõneldes täitis mu südant kirjeldamatu rõõm. Küllap teil on hundiisu, mul on ka kõht tühi, hakkame õhtust sööma.”

      Ja nad asusid kahekesi lauda; pärast õhtusööki võtsid nad taas istet sellel ilusal kanapeel, millest juba kõnelesime; seal nad olid, kui ilmus don Issachar, üks majaperemehi. Oli sabatipäev. Ta tuli kasutama oma õigust ja avaldama oma õrna armastust.

      IX PEATÜKK

Mis juhtus Cunégonde’i, Candide’i, suurinkvisiitori ja juudiga

      See Issachar oli kõige keevalisem heebrealane, keda pärast Paabeli vangipõlve Iisraelis iial nähtud.

      “Mis!” hüüdis ta. “Sa Kalileamaa koeralita, kas sulle pole isand suurinkvisiitorist veel küllalt? Kas ma pean sind jagama ka selle kelmiga?”

      Nende sõnadega tõmbas ta välja pika pistoda, millega ta oli alati varustatud, ja kargas Candide’i kallale, arvamata, et ka tema vastasel võiks sõjariista olla, kuid meie tubli vestfaallane oli saanud vanaeidelt koos uute riietega ka ilusa mõõga. Ta paljastas mõõga, ja hoolimata oma mahedaist elukombeist, paiskas iisraelimehe surnult põrandale kauni Cunégonde’i jalge ette.

      “Püha Neitsi!” hüüdis tütarlaps. “Mis meist küll saab? Tapetud mees minu toas! Kui korravalvurid tulevad, oleme kadunud.”

      “Kui Panglossi poleks üles poodud,” lausus Candide, “võinuks ta meie kitsikuses head nõu anda, sest ta oli suur mõttetark. Tema puudumisel nõutame abi vanaeidelt.”

      Too oli väga ettevaatlik ning hakkas just oma arvamust avaldama, kui avanes teine väike uks.

      Kell näitas tund aega üle südaöö, algas pühapäev. See päev kuulus monsenjöör suurinkvisiitorile. Ta astus sisse ja nägi läbinüpeldatud Candide’i, mõõk käes, maas vedelevat surnut, jahmunud Cunégonde’i ja nõuandeid jagavat vanaeite.

      Vaat mis sünnib sel silmapilgul Candide’i hinges ja kuidas ta arutleb:

      “Kui see pühamees kutsub abi, laseb ta mind ilmtingimata ära põletada; sedasama võib ta teha ka Cunégonde’iga; ta laskis mind halastamatult piitsutada; ta on minu võistleja; et ma juba tapatöö peal olen, siis pole enam mahti kõhelda.”

      See arutlus on selge ja kiire; ja andmata inkvisiitorile aega üllatusest toibuda, torkab Candide ta läbi ja heidab juudi kõrval .

      “Ennäe, veel teinegi,” sõnab Cunégonde. “Nüüd pole enam pääsu; meid pannakse kirikuvande alla, meie viimne tunnike on käes. Kuidas see küll juhtus, et teie, ise nii malbe loomuga, tapsite kahe minuti jooksul ühe juudi ja ühe vaimuliku?”

      “Mu kaunis neid,” vastab Candide, “kui oled armunud, armukade ja inkvisitsiooni käest peksa saanud, ei tunne enam iseennast ära.”

      Siis võttis vanaeit sõna ja ütles:

      “Tallis on kolm andaluusia hobust ühes sadulate ja valjastega: seadku vahva Candide nad valmis; preilil on kuldraha ja briljante; ruttu hobuste selga, kuigi ma saan end toetada ainult ühele kannikale, ja kappame Cádizi; praegu on imeilus ilm, ööjaheduses СКАЧАТЬ