Mõrvahooaeg. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maitsta. Neid kutsutakse Viini pööristeks. Minu häda on see, et mulle meeldib neid küpsetada, kuid ma ei suuda neid kõiki ära süüa. Ja kui ma seda suudaksin, peaksin vana Blazeri maha müüma ja ostma koormahobuse, kes jõuaks mu keret kanda! Laske käia, ma toon salvrätiku.”

      Salvrätik oli damastist ja korralikult tärgeldatud. Harriet tegi kõiki asju korralikult. Teiste inimeste korras kodud tekitasid Meredithis alati kadedust, tema oli töö juures rohkem omas elemendis kui kodus. Mina, mõtles ta nukralt, pakun külalistele pakiküpsiseid – kui mul on meeles neid osta – ja mul on ainult pabersalvrätikuid. Harriet pöördus tagasi majade teema juurde.

      „Kaks maja, mis jäävad tee poolt vaadates teist paremale, kuuluvad ühele Oxfordi kolledžile. Ühte neist kasutvad erinevad inimesed ja mul pole aimugi, kes need on. Teine on doktor Krasny käsutuses. Ta käib siin, kui tal on vaja kirjutada, sest siin on vaikne. Teda nähakse harva, isegi siis, kui ta siin on. Kuid ta on küllaltki meeldiv sell ja astub mõnikord läbi klaasikest šerrit jooma, enne kui läheb kogukonnamaadele oma lilleretkele. Tema eriala on vist metsikud orhideed.”

      „Siin on siis ka kogukonnamaid?”

      „Oo jaa. Kuigi need pole enam karjamaad. Rohkem nagu nõmmed. Pooki majaomanikel on karjatamisõigus, kuid nüüd olen mina ainuke, kellel on loom ja tema on Tomi koplis. Väärtusliku looma karjatamine kogukonnamaal on praegusel ajal riskantne. Paar aastat tagasi käisid siin karjavargad. Just nagu Metsikus Läänes, eks ole? Ka praegu esineb seda vähesel määral. Vaesekesed notitakse maha, et hobuseliha mandrile vedada.”

      Harriet rüüpas kohvi. „Teist vasakul elab proua Sowerby. Ta on vanem inimene ja pistab harva nina eesuksest välja. Tema tütar käib teda Bamfordist kord nädalas vaatamas, kuid sellel aastaajal elab ta kellegi teise sugulase juures, ma ei tea, kus, aga praegu teda siin pole, niisiis pole teil hetkel otsest naabrit. See on üsna üksildane paik. Läheme nüüd minupoolsele küljele. See maja minust paremal, see, mille aias on linnubassein, kuulub mehele, kellel on suure tee ääres remonditöökoda. Tema nimi on Joe Fenniwick ja ta on abielus. Nemad elavad siin alaliselt nagu minagi. Joe on juhtumisi hea mehaanik ja te võite auto rahulikult tema kätte usaldada. Vasakpoolse maja ostis keegi ärimehe tüüpi tegelane, kes käis siin oma kallimaga nädalavahetust veetmas. Ta kulutas maja remontimiseks terve varanduse, aga siis jättis tüdruk ta maha ja nüüd tahab ta maja ära müüa. Kuid praegu pole aeg soodne. See viimane maja rea lõpus kuulub abielupaarile, kes kavatseb kevadel pärast pensionile jäämist siia elama asuda. Loodetavasti meeldib neile vaikus. Praegu on maja tühi, kuigi nad käivad siin nädalavahetusel askeldamas, värvivad siit ja sealt, naelutavad midagi. Nii et üldiselt on küla peaaegu tühi. Mulle see meeldib.”

      „Ma pean hakkama iga päev Londonis käima,” ütles Meredith pisut kahetsevalt. „Ma alustan uuel aastal. Ma olen juba hakanud mõtlema, et olen hammustanud suurema tüki kui jõuan ära seedida.”

      „Mina samuti,” vastas Harriet siiralt. Ta pidas väikese pausi. „Mis tööd te teete?”

      Meredith rääkis talle. Harriet silmitses teda mõtlikult. „Ma imetlen inimesi, kellel on mingi kindel amet,” ütles ta äkki. „Ma tegin ka natuke tööd, kui olin kaheksateistkümneaastane. Liverpoolis, kuna ma elasin tookord Wirralis ja sõitsin samuti iga päev oma tunde täis tegema. Ma ütlesin, et töötasin, kuid tegelikult oli see heategevus ühes neist keskustest, kus püütakse aidata abivajavaid inimesi. Seal oli vanurite päevakodu, noorte emade klubi, lastesõim ja kõiksugu projekte noorukitele. Kui aus olla, siis oli see väljakannatamatu. Ma käisin seal ainult hommikuti, kuid ka see oli mulle liig.” Ta näole ilmus kerge grimass. „Ma tahan olla sõltumatu. Tänapäeval ei kõlba seda öelda. Sind vaadatakse sellise näoga, nagu sa oleksid tunnistanud, et sul on mingi raske tõbi küljes. Ma olen veidi kirjutanud ja kavatsen sellega taas tegelema hakata. Kuid minu häda on see, et mulle meeldib rohkem vabas õhus olla ja kirjutamine nõuab nii palju aega. Ma sooviksin, et mul oleks mingi tõsine tegevus.”

      „See tuleb!” kinnitas Meredith. „Te pole lihtsalt leidnud seda õiget.”

      Harriet vajus taas mõttesse. „Mine tea. Ja võib-olla ma olen juba leidnud selle õige. Ma ei mõtle tööd, vaid midagi, mis tahab tegemist.”

      Tema pilk uitas ringi ja peatus ühel fotol. Meredith järgis seda ja nägi üsna vana fotot. Sellel oli kolm sandaalides ja suvekleidis tüdrukut, kes olid kogunenud spanjeli ümber. Ühel tüdrukul olid tuttavad punased juuksed.

      Harriet vaatas Meredithi poole ja sai aru, et ka tema vaatab seda pilti. „See olen mina,” ütles ta. „Porgandipea järgi äratuntav.” Ta tõusis, võttis pildi ja ulatas Meredithile. „Minu kõrval seisab nõbu Fran. Me olime peaaegu üheealised ja rohkem nagu õed kui nõod.”

      „Ja kes see on?” Meredith osutas kolmandale, tumeda pea ja võluvalt vallatu naeratusega kenale väikesele tüdrukule. „Tundub olevat õnnelik laps.”

      „Oi, see on Caro. Caroline Henderson, meie sõber.” Harrieti hääl oli tavaline, kuid Meredithi kõrv tabas selles sunnitud muretust. „Ta oli õnnelik laps. Me kõik olime õnnelikud. Muretu lapsepõlv. Mul on hea meel, et Caro oli tookord õnnelik, sest hiljem ei olnud ta seda kaugeltki mitte!” Ta võttis foto järsu liigutusega ära ja asetas tagasi oma kohale laual.

      „Kurb kuulda,” ütles Meredith kohmetult.

      Harriet oli kergelt jahmunud. „Ma ei tahtnud jäme olla. Palun vabandust! Me olime temasse väga kiindunud. Caro oli diabeetik.” Tundus, et tal on ükskõikse asjaliku häälega kõnelemisega raskusi. „Ja loo tegi raskemaks see, et ta oli pärija. Tema isa suri, kui Caro oli alles pisike, samuti tema onu, seega polnud pururikkal vanaisal kedagi peale Caro, kellele jätta kogu oma neetud varandus. See polnud mingi õnnistus!” Harrieti hääl muutus järjest kõledamaks ja katkes lõpuks viimasel sõnal.

      „Ma kujutan ette. Suhkruhaigus on raske koorem, mida tuleb kanda terve elu.”

      „Raha oli veelgi hullem. Kuid ta ei kandnud seda koormat kaua.” Harriet jõi kohvitassi tühjaks ja asetas selle kolksatades kandikule. „Ta suri kahekümne kolme aastaselt üledoosi.”

      „Mul on väga kahju,” ütles Meredith kohmetult. „Kas see oli seotud diabeediga?”

      „Mitte otseselt. See oli depressioon. Tal raviti depressiooni. Arstid kirjutasid talle igasuguseid tablette. Ma ütlesin talle, et visaku need minema. Ma lootsin, et ta tegi seda. Teate, kui naisterahvast peetakse neurootikuks, ei võta keegi teda tõsiselt. Asjasse süvenemata kirjutavad arstid üha rohkem tablette välja ja käsivad võtta asja rahulikult. Mitte keegi ei kuulanud teda ära. Mitte keegi ei uskunud teda, kuid nad olid valmis uskuma kõike, mida teised temast rääkisid!”

      „See on keeruline probleem,” lausus Meredith ettevaatlikult. „Neurootikutega on väga raske suhelda. Nad võivad käituda taltsutamatult ja rääkida igasuguseid lugusid. Mul on olnud mõne sellisega tegemist.”

      „Jaa, ma tean, et nad tõstavad tihti valehäiret,” nõustus Harriet. „Ent kui sa tunned seda isikut hästi, võib üldiselt aimata, mis ta peas toimub. Mul pole eriti rikas fantaasia. Omal kombel olen võib-olla isegi tuim. Ent ma oskan kaasa tunda. Ma ei tulnud heategevusest ära sellepärast, et ma ei tundnud neile kaasa. Ma tulin ära sellepärast, et see masendas mind. Ma pugesin nahast välja, et mõnda juhtumit lahendada, ja arvasin, et asi on korras, kuid nädala pärast on see naine taas minu juures ja räägib sama hirmuäratavat lugu. Pikapeale õpid sa eraldama tõelist võltsist.” Ta vaikis hetke. „Kuid mõnikord paned ikkagi mööda. Mulle ei meeldi, kui mind lollitatakse!”

      Koridoris helises telefon. Harriet vabandas, tõusis püsti ja läks vastama. Ta sulges enda järel ukse ja vestlusest kostis Meredithini ainult СКАЧАТЬ