Mõrvahooaeg. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näis olevat kalduvus alla vajuda. „Nagu te ütlesite, on seal nii palju kaupa ja tundub, et neil kõigil on raha selle ostmiseks. Viiekümne aasta eest polnud vaesus häbiasi – see oli ühine õnnetus, mida jagati tuhandete teistega. Nüüd häbenetakse vaesust, just nagu oleks nad selles ise süüdi, justkui jääks neil oskustest vajaka. Paljud noored on rahutud, sest ühiskond on nad kõrvale tõrjunud. Neid ei saa süüdistada.”

      „Ei, muidugi mitte,” vastas Meredith vaikselt.

      Mees naeratas kohmetult. „Ma ei tahtnud teile loengut pidada. Kuid selle teema vastu tunnen ma erilist huvi.”

      „Pole midagi.” Meredithi järjekord jõudis kätte. „Teil on nii vähe asju, minge minust ette. Mul on terve kärutäis kraami.”

      „Oh, pole viga. Mul pole kiiret. Minge aga.”

      „Järgmine, palun!” nähvas kassaneiu ja Meredith oli sunnitud ostud konveierile laduma.

      Kaubad makstud, tõukas Meredith tõrkuva käru auto juurde. Pea kohale olid kogunenud ähvardavad pilved ja külm tuul oli tõusnud. Ta pakkis asjad autosse ja veeretas traatvankri tagasi „käruparklasse”, värisedes külmast, mis oli pärast kuuma kauplust eriti tuntav. Ta tagurdas autot ettevaatlikult, et vältida kokkupõrget teiste ostjatega, kes kriiksuvaid täies lastis kärusid oma auto poole tõukasid, ja sõitis linnast välja.

      Teda üllatas, et ta tundis Pooki jõudes nii suurt kergendust. Bamfordiga võrreldes oli see tõeline rahusadam. Rose Cottage’il polnud garaaži, kuid oli plats, mille alla oli ohverdatud suurem osa murust. Meredith ronis autost välja ja tõmbus kössi, kui külm tuulehoog anorakist läbi tungis. Pilved olid tõmbunud veelgi tumedamaks, ja kuigi oli alles keskhommik, oli väljas hämar kui videviku ajal. Meredith hõõrus punaseid käsi ja läks pakiruumist kaupa välja laduma. Ta kuulis pidurite kriginat, see sundis teda pilku tõstma ja ta nägi, et vastasmaja ees peatus auto. Juhipoolne uks paukus ja oma üllatuseks tundis Meredith autost välja astunud naise ära.

      See oli punapea, keda ta oli linnas näinud. Naine vaatas üle tee, nägi Meredithi, naeratas ja astus sportlikul sammul lähemale.

      „Tere,” ütles ta. „Mina olen Harriet Needham. Ma elan siin vastas, Ivy Cottage’is.”

      „Meredith Mitchell,” vastas Meredith ostukotte käte otsa riputades.

      „Käisite Bamfordis?” küsis preili Needham osavõtlikult. „Kohutav, eks ju?”

      „Väga kohutav. Mul oli vaja pühadeks midagi varuda.”

      „Te üürite Russellide maja, eks ju?” Harriet raputas oma punase lõvilaka näo eest ära. „Astuge mõnikord läbi, teeme ühe napsi.”

      „Tänan, see on teist väga kena. Ma tulen.”

      „Miks mitte praegu, et juua tass kohvi? Pärast hakkab valama kui oavarrest.” Harriet hindas asjalikult tumedat taevast. „Muda!” kuulutas ta. Meredith taipas, et see ei käinud tema, vaid ilma kohta, mis tundus olevat talle tähtis.

      „Tänan, ma tulen. Kuid enne pean ma need asjad sisse viima.”

      „Jah, muidugi. Mul on endal ka terve hunnik. Ma jätan välisukse lahti. Kui saate valmis, tulge aga sisse ja hüüdke.” Harriet läks tagasi oma tänavapoolele.

      Meredith läks majja, käed kotte täis. Köögist kostev kolin reetis, et proua Brissett on tööd lõpetamas. Õhus oli tunda poonimisvaha lõhna, mis segunes riidekapist tuleva lavendliaroomiga. Elutoa uks oli pärani ja Meredith jäi sellest möödudes jahmunult seisma. „Taevane arm,” lausus ta jõuetult, suutmata öelda midagi vängemat, mis preili Needhamil oleks kindlasti käepärast olnud. „Püha jumal, mida ma sellega peale hakkan?”

      Proua Brissett pistis pea köögiukse vahelt välja. „Jätke need toiduained, preili Mitchell. Ma panen need ise ära.”

      „Tänan teid… ja suur tänu… selle…” Meredith hakkas kogelema.

      „Ma teadsin, et see teile meeldib!” ütles proua Brissett.

      Harrieti uks oli lahti, nagu lubatud. Meredithi sõõrmetesse tungis kutsuv kohvilõhn. Ta hüüdis: „Ma olen siin!”

      „Mina olen köögis!”

      Ta orienteerus Harrieti hääle järgi. Ivy Cottage’i põhiplaan oli peaaegu sama mis Rose Cottage’il. Kuid selle tagaküljel oli juurdeehitis, kus paiknes köök, mis oli avar, moodne ja varustatud kõikide ajakohaste kodumasinatega. Endisest köögist oli saanud väike söögituba, millest võttis suurema osa enda alla varaviktoriaanlik laud koos kuue tooliga, mis olid kahtlemata ehtsad. Laua ühes otsas seisis puhvet siniste ja valgete antiiktaldrikutega ning laua keskel George’i aega kuuluv hõbedast söepann. Tundus, et Harrietile meeldib külalisi vastu võtta

      Seda mõtet kinnitasid toiduained köögi tööpinnal: prantsuse sai, suur pakk kanafileed, kaks pudelit head veini, mõned erilised juustusordid, palju värskeid talvehooajal haruldasi ja kalleid salateid, mis võiksid kaunistada peolauda. Ei tea, kui palju neid pidusid on, mõtles Meredith eile maja juurest lahkunud autot meenutades.

      Harriet märkas tema pilku ja teatas rõõmsalt: „Ma käisin kokanduskursustel. Väga kasulik. Enne ei osanud ma munegi keeta.”

      Meredithil oli pisut piinlik, otsekui oleks ta sündsusetult uudishimutsenud. Ta ütles: „Mina pole suurem asi kokk.”

      „Oi, see on lõbus tegevus. Mulle meeldib. Ja Pookis on selleks piisavalt aega. Kokkamine nõuab aega, selle juures ei tohi kiirustada.”

      „Jah, kindlasti on siin väga vaikne,” soostus Meredith veidi nukralt. „Kõigest eemal.”

      „Ka mina arvasin nii, kui ma siia tulin.” Harriet asetas tassid ja koorekannu kiiresti ja osavalt kandikule. „Imelik küll, aga ei ole. Pookis juhtub üllatavalt palju asju!” Ta ei täpsustanud vihjet, vaid võttis kandiku. „Lähme võõrastetuppa, seal on mugavam.”

      Harrieti võõrastetuba, mis vastas Rose Cottage’i tagasihoidlikule elutoale, asus maja esiküljel ning selle sisustus kujutas endast segu moodsatest mugavatest toolidest ja mõnest vanast esemest nagu Victoria-aegne kirjutuspult ja George IV aegne kaardilaud. Kas need olid tulnud siia koos söögitoa sisustusega mõnest suuremast majast? Ehk lapsepõlvekodust, arutles Meredith endamisi. Kõik see lisas majale väärtust, aga Ivy Cottage’il polnud näha lisalukkusid ega akendel luuke.

      Kõige rohkem üllatas Meredithi võõrastetoas see, et Harrietil näis olevat nõrkus fotode vastu. Neid oli igasugustes raamides, kuhjatud kuhu iganes; väiksemad suuremate ees, mõned samas raamis; neid oli kaminasimsil ja laudadel, riiulitel ja kappidel. Mitmel neist oli jäädvustatud Harriet või mõni teine inimene koos hobusega.

      „Kas teil endal on ka hobune?” küsis Meredith.

      „Vana Blazer.” Harriet võttis ühe uuematest fotodest. „See. Ta on Tom Fearoni tallis. Kena vana semu.”

      Meredith polnud kindel, kas Harriet pidas silmas hobust või härra Fearoni, ja ta pomises midagi viisakalt vastu.

      Harriet valas kohvi. „Pärast seda Bamfordi jõledust vajate kindlasti turgutamist. Ma jälestan poes käimist. Kuid ükski kauplus ei paku kojutellimisteenust ja ümbruskonnas pole külapoodi.”

      „Kas te olete kogu aeg Pookis elanud?” küsis Meredith tassi võttes. See oli õhukesest СКАЧАТЬ