Mõrvahooaeg. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Kõlab ahvatlevalt.”

      Nad istusid kohvilauas, jutt jooksis hubases majas kergemini kui rahvast tulvil „Musta Koera” baaris. Meredith jutustas, mida ta oli teinud nende viimasest kohtumisest saadik, ja Markby andis ülevaate oma tegemistest. „Minu töö on kahjuks rohkem rutiin,” oli otsus. „See pole nii huvitav kui sinu oma.”

      Meredith vaidles vastu.

      „Ka minu oma pole sageli huvitav. Arvatakse, et mul on põnev töö. Kuid peamiselt on see paberitega õiendamine. Aga mõnikord tuleb ette ka midagi huvitavat. Ja kohutavatki. Ka seda esineb.”

      „Jah, seda ikka esineb.” Markby naeratas. „Vähemalt minu töös.”

      Nende pilgud kohtusid korraks. Mõlemad teadsid, et nad mõtlevad nende esimesest kohtumisest ja mõrvajuhtumist, mille keerisesse Meredith äkitselt sattus. Eemalolek ja tegelemine teistes riikides teiste inimeste asjadega muutis toimunu Meredithi jaoks kuidagi kaugeks. Kuigi sellest oli möödas ainult poolteist aastat.

      Sundimatu õhkkond, mis valitses äsja Rose Cottage’i soojas elutoas, näis olevat järsku haihtunud. Markby niheles ja seadis ennast minekule. „Ma pean minema hakkama. Oli… oli väga meeldiv. Tore sind jälle näha.”

      Mõlemad muutusid korraga ametlikuks.

      „Samad sõnad. Tänan õhtusöögi eest.”

      Sadu oli lakanud, kuid õhtu oli pime ja sombune.

      „Ära seisa uksel,” ütles Markby. „Sa külmetad ennast.”

      Meredith noogutas kuulekalt – enda arvates pisut totakalt –, läks sisse tagasi ja vaatas aknast, kuidas Markby minema sõitis. Ivy Cottage’i aknad teisel pool teed olid pimedad. Harriet ei võtagi täna õhtul külalisi vastu, mõtles Meredith. Talle meenus hommikune telefonikõne Ivy Cottage’is. Kas mees oli helistanud ja öelnud, et ta ei tule? küsis ta eneselt ja tundis ennast miskipärast ebamugavalt.

      kolm

      Järgmisel hommikul oli taevas selge. Meredith vaatas magamistoa aknast välja ja nägi niisketel rajaplaatidel ja teel sädelevat päikest. Majast möödus väike auto ja sõitis aeglaselt tänava lõppu. Autost väljus keskealine abielupaar ja hakkas igat sorti kaste ja kotte maha laadima. Küllap on see seesama paar, kes kavatseb pensionile jäädes siia kolida, mõtles Meredith, ja nad tulid nüüd valdust kontrollima või ehk isegi jõule veetma. Ilmselt ei pelga nad üksindust. Ta nägi, et Harrietil on kõik ülemise korruse aknad avatud. Ühe akna kardinad lehvisid tuules.

      Meredith käis duši all, pani ennast riidesse, sõi hommikust ja läks siis kööginurgas seisva pesumasina juurde. Tal oli terve hunnik musta pesu, kuid ta polnud pesumasinaga harjunud. Ta silmitses erinevaid nuppe ja numbreid ning mõtiskles selle üle, kas vale programmi valimine võib masina kogemata ära rikkuda. Ta leidis sahtlist instruktsiooni. Ta istus, rüüpas teed ja luges õpetust. Kõik näis olevat väga lihtne. Esimene katse ebaõnnestus, sest ta polnud masina juhet stepslisse pistnud. Teine katse andis tulemusi. Masin hakkas suhisema ja Meredithi aluspesu masina väikese akna taga pöörlema. Meredith oli enesega üsna rahul, tõmbas selga anoraki ja läks Pooki küla lähemalt uurima. Tee viis majadest mööda, seega pidi kaugemal veel midagi olema.

      Ta möödus Ivy Cottage’ist ja pööras kitsale külateele. Enne viimast maja jäi ta seisma, kuna selle uksele ilmus keegi naine.

      „Tere hommikust!” hüüdis ta. Naine sihtis teda lühinägelike silmadega ja näis jahmunud. „Ma elan Rose Cottage’is,” hüüdis Meredith.

      „Aa, Russellide majas!” Naine sibas mööda aiarada Meredithi poole. „Kas nad müüsid selle maha? Ma ei teadnudki.”

      „Ei, nad sõitsid ajutiselt ära,” selgitas Meredith.

      „Aa, saan aru.” Naine näis tundvat kergendust. „Mul on hea meel, et nad seda müüki ei pannud, sest siis oleks see jäänud tühjaks. Veel üks tühi maja oleks olnud kohutav! Tore, et te siia tulite. Pookis on niigi vähe inimesi, eks ole? Nii üksildane koht.”

      „Kas te veedate jõulud siin?” küsis Meredith.

      „Oi ei!” hüüatas naine kohkunult. „Me läheme tütre juurde. Me tulime ainult vaatama, kas siin on kõik korras. Me tuleme siia pensionipõlve pidama niipea, kui saame maja ära müüa.” Ta ohkas. „Minu abikaasale meeldib… Pooki vaikus. Oi, vabandage, ma pole ennast esitlenud. Lucy Haynes. Geoffrey!” hüüdis ta siis.

      „Mis on?” vastas pahur hääl majast.

      „Tule ja ütle tere!” kutsus Lucy Haynes pisut tüdinult. „See daam rendib Rose Cottage’it.”

      Majast välja ilmunud härra Haynes lähenes umbusklikult. „Ma arvasingi, et Russellid on ära. Kuhu nad läksid?”

      „Dubaisse,” ütles Meredith.

      Härra Haynes tõi kuuldavale põlgliku norsatuse. „Minul pole küll mingit tahtmist mööda ilma kolada. Ma ei suuda ära oodata, et siia püsivalt elama asuda. Peamine on rahu ja vaikus! Me tulime nädalavahetuseks tube tuulutama ja maja kütma. Need vanad majad koguvad niiskust.” Ta trampis jalalt jalale nagu rahutu poni, nähtavasti kippus ta majja tagasi oma toimetuste juurde, mis iganes need siis olid.

      „Oli tore teiega kohtuda,” sõnas Meredith taktitundeliselt ja jätkas teed.

      „Loodame teid jälle näha, preili Mitchell,” ütles Lucy Haynes, Meredithi meelest pisut liiga innukalt.

      Ta kõndis edasi ja arutles endamisi, mis sundis kedagi ostma pensionipõlve veetmiseks maja nii üksildases kohas. Ta kahtlustas, et see oli Geoffrey idee. Lucyl hakkab siin igav. Ilmselt on Geoffrey suuresõnaline misantroop, kuid see pole oluline. Pole eriti hea mõte otsida vanemaks saades nii rahulikku paika, mõtles Meredith. Sa sõltud autost, kui sulle just ei meeldi vantsida kaks miili Westerfieldi bussipeatusesse. Ei mingeid poode. Ega arsti. Ainult küllaga värsket õhku, ja see on ka enam-vähem kõik.

      Pärast viit minutit kõndimist tundus, et ta on nüüd külast väljas. Teed ääristasid talviselt raagus hekid, rohelus oli asendunud musta, halli ja pruuniga. Aga seal oli veel midagi. Meredithi ninna tungis kirbe lehk, milles võis eksimatult tunda ära talumajapidamisele omase sõnnikuhaisu. Ta oli jõudnud viie pulgaga väravani ja märkas puutüve külge naelutatud tahvlit, millel seisis: Pooki tallid. See näis kohaga sobivat. Meredith küünitas üle värava ja uudistas.

      Oli jah õuekoppel. Seda ümbritsesid kolmest küljest latrid, ja paremal, pooleldi silma alt ära, seisis mahajäetud välimusega hoone. Ühes õuenurgas konutas kaarik ja teisel pool väravat suur Mercedes. Selle rattad ja kere alumine osa olid kaetud poriga. Isegi maakoha kohta oli see veidi liig.

      „Tere!” kostis hääl Meredithi selja tagant.

      Meredith pööras ringi. See oli Harriet, jalas ratsapüksid, seljas vihmajope, käes päitsed ja plastämber. Ta naeratas Meredithi imestunud nägu nähes.

      „Ma tulin su järel. Oleksin sind juba varem kätte saanud, kuid ma nägin, et sa rääkisid selle halli hiire, Haynesi-eidega ja ootasin, kuni ta minema kaob. Ma ei kannata Geoffrey’t.”

      „Ta tundub olevat natuke brutaalne.”

      „Ta on üks igavene õnnetus. Lucy peaks vastu hakkama. Mina tema asemel lööks korra majja. Aga Lucyl ei jätku südikust. Ma tean, mis saab siis, kui nad ükskord siia kolivad. Geoffrey СКАЧАТЬ