Minu Toba. Sulgedeta indiaanlane. Mirjam Johannes

Чтение книги онлайн.

      Ruth asub asjalikult võrkpalliturniiri korraldama. Laste reaktsioonist jääb mulje, et just sellest on nad terve elu unistanud, olgugi et pall on neil tagumiseks kogu aeg käepärast olnud. Üldisest sagimisest kõrvale jäetuna jätkan vaatlus- ja kaardistustööd. Toba linnaosa koosneb viiest pikast ja kolmest nendega ristuvast lühemast tänavast. Siin on kaks jalgpalli- ja kaks võrkpalliplatsi. Veel paistab siin olevat hästi palju lapsi, kes millegipärast koolis ei ole ja niisama ringi kooserdavad. Sellele on kohalikus kontekstis üsna lihtne põhjendust leida. Koolimaja on remondis ja tunnid toimuvad kaugemas õppeasutuses. Oma territooriumilt lapsed aga niisama ei välju. Hoolitsevamad vanemad ei julge neid nii kaugele lubada ja ignorantsemad ei viitsi neid nii kaugele kupatada. Nii ongi hommikuses Tobas palju igas mõõdus poisse ja tüdrukuid liikvel.

      Ruth ees ja tosin kisajat-kargajat järel, seame ennast Lease majast üle tänava võrkpalliplatsikesele sisse. Minu hämmelduseks saalib väljakust mööda palju kausside ja kastrulitega lapsi. Lahendust ootab järgmine Toba kurioosum: kuhu nad nende nõudega lähevad? Sealjuures heidavad kõik igatsevaid pilke turniiri ettevalmistustele. Nii mõnelgi saab mängukirg kohusetundest võitu ning ta saadab oma õe või venna üksi toidu järele. Vastus minu küsimusele on üsna lihtne. Meie tegemistest kvartali jagu edasi asub kabel, kus lõuna ajal tasuta süüa antakse. Paljud vanemad saadavad oma võsukesed nõude kolinal kabelist koju toitu tooma.

      Järjest suureneva lastekarja pallivaldamisoskustest järeldan, et igaüks neist on selles mängus osavam kui Ruth, Triin ja mina kolmekesi kokku. Võistkonnad saavad kuidagi enamvähem jagatud ning kuigi nad turniiri jooksul pidevalt muutuvad, on kõigil lõbu laialt. Eriti lustakas on kõigile loomulikult see, kui Triin palliga vastu pead saab. Hea universaalne võrkpall meeldib Tobas kõigile, põlvepikkustest nende vanaemadeni välja. Mina ja Triin oleme pärast esimest mängu juba täiesti läbi, samas kui ükski mudilane ei ilmuta väsimuse märke. Tagatipuks tõuseb minu vaenlane – päike – järjest kõrgemale ja õhku jääb järjest vähemaks.

      Õnneks teeb Yésica otsustava nükke ja toob kodust kannu külma vett ja tereré. Olgu ta pealegi üks igavene sädistaja, aga vähemalt oskab ta kriitilisel hetkel adekvaatselt käituda. Vajume räsitult varjulisse kohta istuma ja jätame fanaatilisemad lapsed edasi mängima. Tereré kustutab minu üllatuseks kiiremini janu kui vesi. Kui argentiinlaste kirest mate vastu on raske mitte teada, siis tereré’ga puutusin ma Clorindas esimest korda kokku. Võib öelda, et see imejook on kuulsa mate külm vend Paraguayst. Mõte külmast matest võib selle fännidele kõlada küll üsna õõvastavalt, aga annan oma pea, et midagi maitsvamat ei oska üks subtroopilise kliima ohver uneski näha.

      Tereré ja mate valmistamisel kasutatakse sama teelehepuru ehk yerba mate’t. Selle puruga täidetakse pool joomiseks ettenähtud topsist ning susatakse spetsiaalne kõrs sisse. Tereré-tops on matenõuga võrreldes piklikum ja sinna pannakse vähem yerba’t. Rituaal ise on sama: jagaja, kelle käes on kann külma veega, ulatab topsi enda kõrval istujale. See luristab ainult kerge matepuru maitse omandanud vee ära ja annab topsi jagajale tagasi. See omakorda täidab topsi uuesti veega ja ulatab ringis järgmisele inimesele. Ja nii luristatakse järjest seni, kuni veekann saab tühjaks. Argentinas pannakse külma vee sisse tihti näiteks siirupit või suhkrut ja värsket puuviljamahla. Paraguays seevastu segatakse vette erinevaid tambitud ravimtaimi. Kui traditsiooniline mate on minu jaoks liiga kange, siis Yésica pakutud värske ja lisanditeta tereré maitseb peaaegu nagu vesi. Tereré koosjoomine on erinevalt veekulistamisest sotsiaalne sündmus. Õhtuti ronivad kõik clorindalased oma konditsioneeritud urgudest välja, veavad toolid maja ette või lausa kõnniteele ning joovad naabritega üle tänava karjudes tereré’d. Noored ütlevad tereré kohta tihti lihtsalt „tere” ja nagu arvata võib, tekitas see minus ja Triinus alguses natuke segadust. Mida sa ikka oskad vastata, kui keegi järsku uurib, kas sa tahaksid „teret”.

      Meie mõnusa olesklemise katkestab Ezequieli ema Andrea. Ta tatsab rahulikult lähemale ja uurib, ega me pole tema poega näinud. Pärast kallistamisrituaali tormas see püsimatu neljaaastane edasi ja kadus nagu vits vette. Raputan süüdlaslikult pead, mõeldes õudusega, milline verbaalne nahatäis mul ilmselt soolas on. Milline kena algus esimesele päevale Tobas! Karmi olemisega Andrea kehitab vaid ükskõikselt õlgu ja haarab talle ulatatud tereré järele. Ta tundub lausa õnnelik, et ei pea parasjagu oma natuke ülekäte läinud jõnglast taltsutama hakkama.

      Õige pea selline suhtumine mind enam ei üllata. Iga päev näeme vaevu käima õppinud tittesid vanematest mänguhoos õdedest-vendadest unustatuna tänava peal tuterdamas. Suurtel inimestel on suurte inimeste asjad ja väikeste käekäigu pärast nad juba üleliia muretsema ei hakka. Seda võib pidada ka tobade kollektiivse elulaadi väljenduseks. Kui kellelgi midagi on, jagab ta seda teistega. Enam-vähem nõnda suhtutakse ka lastesse. Nad on ühised ja neid valvab parasjagu see, kellele nad kõige rohkem korda lähevad. Enamasti on hoidjateks õedvennad omavahel ja viimases hädas ka vanavanemad.

      Triin on leidnud oma koha Tobas pilte klõpsides. Ruth on vaimustuses, et keegi viitsib sellise pühendumusega teda koos lastega fotografeerida. Ohkan pahuralt, mõeldes, kuidas kodused minust samalaadseid maailmapäästmispilte näha loodavad. Üritan seepeale paari poisiga ühist keelt leida, kuid lähen peagi lihtsama vastupanu teed, loovutades neile oma digikaamera mängimiseks. Poisid kaovad sellega kiiresti kuskile ja ühes nendega on läinud ka odava populaarsuse lootus. Täna lihtsalt pole minu päev. Või pole siin lihtsalt minu koht? Kuid nüüd on juba hilja hädaldada, antud hetkel pole mul käepärast isegi enam jalgratast, millega siit vehkat teha ja koju duši alla minna.

      Tegelen parasjagu enese kasutuna tundmisega, kui nagu välk selgest taevast saabub taas Ezequiel. Tema jõuline sisenemine mõjub tüdrukute poosepiltide klõpsimisele hävitavalt. Triin pühendub andunult tema särasilmade ja punnpõskede jäädvustamisele, mistõttu Ruth ja Yésica peavad oma fotosessiooni lõpetatuks kuulutama.

      Tõden rõõmuga, et me hakkame minekule sättima. Nagu tellimise peale ilmub kuskilt Néstor minu jalgrattaga. Kindlasti on ta selle väiksemalt nagalt jõu ja ülemvõimuga ära võtnud, aga see pole enam minu mure. Krahman lenkstangist kurja näoga kinni ja vaatan kogemata poisi arusaamatust tulvil pruunidesse silmadesse. Saatuslik viga! Kõnealused Néstorid ja Ezequielid panevad õrnahingelise tütarlapse ühe magusa silmavaatega oma pättuseid unustama: „Vaesed lapsed, ju nad lihtsalt ei saa ilma pahandusteta läbi…”

      Ruth korraldab mõned teatraalsed hüvastijätud ja saamegi võtta suuna barrio’st välja. Lapsed kargavad hullumeelselt ümber jalgrataste. Minu kaamera mälukaart sai täis, nii et see truu riistapuu leiab nördimuspominate saatel tee oma väsinud omanikuni. Päike on küll teinud tublit kuivatustööd, СКАЧАТЬ