Minu Toba. Sulgedeta indiaanlane. Mirjam Johannes
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Toba. Sulgedeta indiaanlane - Mirjam Johannes страница 10
Название: Minu Toba. Sulgedeta indiaanlane
Автор: Mirjam Johannes
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949511204
isbn:
Ruth dikteerib tänulikul ilmel edasi. Legendis elab noorpaarike alguses õnnelikult maa peal koos. Toba teatritrupi esituses on see stseen üsna etteaimatavalt nihkes: Yésica teeb Antoniole kavalaid nägusid ja Peladol jätkub silmi vaid Ruthile. Mulle meenub, et meil on suurem osa sellest hirmpikast kolmeleheküljelisest loost veel ette kandmata. Paarike peab minema taevasse pruudi vanematele külla. Seal kingibki naine talle nuyvike, mida noormees kohe tinistama asub. Taevas aga on hästi külm, nii et inimverd noormees peab kogu aeg lõkke ääres istuma. Tema pruut hoiatab teda, et ta tuld mitte mingil juhul suuremaks ei teeks. Ühel õhtul hakkab mehel aga külm ja ta teeb hoiatustest hoolimata võimsama lõkke. Tuli paisub ootamatult liiga suureks ja noormees põleb ära. Tema abikaasa on lohutamatult õnnetu. Ta otsustab viia nuyvike poisi emale mälestuseks. Ja nii see pill maale jõuabki.
Saatuse irooniana on ka lapsed pikast ja igavast viiuliloost tüdinud. Asi kisub üha rohkem jalgpalli poole. Juba silkabki Ruth koos poistega jalkaplatsil ja kriiskab iga kord valjult, kui pall tema poole juhtub tulema. Ma imetlen tema südikust pärast järjekordset ebaõnnestumist nii rõõmsalt mööda platsi ringi karata. Hoolimata sellest, et toba lapsed ja teater võrduvad võimatu missiooniga, ei ole võitleja hingega katalaanile kohane alla anda. Enne teda polnud neil lastel teatrist erilist ettekujutust. Nüüd vähemalt seostavad nad seda veidrate täiskasvanutega, kes nagu lapsed kangelasi mängivad. Lapsed teevad seda tavaliselt omaette ja neile ei meeldi, kui keegi, kes mängus ei osale, kaasas jõlgub või niisama passib. See ju segab sisseelamist. Igatahes tundub, et nad on vaikselt Ruthi ja minu mängimiskiiksudega harjumas. Kuni ise ei pea ennast lolliks tegema, võib seda nalja ju vaadata.
Anyi pakub mulle lahkelt piparmündikommi. Tema tasases ja häbelikus olekus on midagi, mis mulle väga korda läheb. Ju see on sama, mis tõmbab Ruthi käratsevate pätipoiste poole. Lapsed, kes meile millegipärast meid endid meenutavad, on alati südamele natuke lähemal. Ma ei tihkaks küll hellitatud Mirjamit elus karastunud Anyiga kuidagi võrrelda, aga ma tunnen need ujedad vaatlejasilmad ära. Täna me lutsutame, äraseletatud muie näol, kommi ning jälgime, kuidas poisid ja vankumatu tinasõdur Ruth ühe loperguse pallilaadse asja ümber sebivad. Pole midagi öelda, maailm on tõesti näitelava.
6. PEATÜKK
MARCELO. USKUMISEST JA USKMATUSEST
„Ja sa usud seda? Seda Che Guevara legendi?” küsin ma vaikselt. „Jah, mida ma sinu arust siis veel uskuma peaksin? Katoliiklikku jumalat? Coca-Cola jõuluvana? Ei, ma usun parem Ched, kes oli ladinaameeriklane nagu minagi,” vastab Marcelo mulle peaaegu sama vaikselt.
Keerame aeglasel sammul majade vahele. Õnneks tunneb Marcelo halvasti valgustatud Clorindas kõikide sisehoovide salajasi teid ja öösiti õllemüügiks avatud aknaid. Tavalised poed pannakse kümne ja üheteistkümne ajal kinni. Mõned perekonnad, kes elavad ja peavad oma poodi samas majas, teenivad natuke lisa sellega, et müüvad öötundidel koduaknast õlut, veini ja küpsiseid. Ühesõnaga midagi sellist, mis hästi säilib ja millele alati turgu on. Kohalikud tunnevad oma barrio’s kõiki selliseid aknakesi ja ukseavasid. Ja ega neid muidu üles ei leiakski. Selline äritegevus on täiesti seaduslik ja sõltub inimeste viitsimisest oma lett lahti hoida. Ostjad sammuvad vastava maja juurde ja plaksutavad kõvasti – Clorindas on uksele koputamise ja kellahelistamise asemel käibel selline teguviis. Enamik kodusid on tänavamelust kaitsvate trellidega eraldatud ning enesest märku andmiseks on kätega kõvasti plaksutamine kõige kindlam viis.
Ka majade vahele on kuulda, kuidas meie seltskond Chico Mendese proovisaali juures kogu aeg midagi seletab. Kui ma otsustavalt püsti tõusen, on tuline keskustelu kapitalismi pahede üle väldanud juba vähemalt pool tundi ning tundub, et see kestab edasi ka siis, kui me Marceloga õlletoomise ekspeditsioonilt naaseme. Õnneks otsustas tähelepanelik Marcelo mind nende öiste akende otsingul saata. Võib-olla viisakusest. Võib-olla soovimatusest poliitikast ja majandussüsteemidest rääkida. Sest kaua sa ikka viitsid Malcolmi targutamist, Ruthi räuskamist või Manolo iroonitsemist kuulata.
Eile Madridist saabunud uued vabatahtlikud Carlos ja Nuria paistsid Clorinda ekstreemsuste meres kummastavalt normaalsed ja rahulikud. Nad olid reisist nii väsinud, et ei jaksanud vähemalt esialgu kohaliku viletsuse üle imestada. Kuigi see, et nende esimene käik barrio Tobasse sattus olema pühapäeval, oli vanemate olijate arust natuke ekstreemne. Pühapäevane retk Toba lootusetuse südamesse purustab hetkega iga vabatahtliku illusiooni harmoonilisest indiaanlaste linnajaost.
Carlos ja Nuria on senistest vabatahtlikest tunduvalt vanemad ja kogenumad. Lõuna-Ameerikasse põgenesid nad eelkõige Hispaania tööpuuduse eest. Sotsiaalpedagoogist Carlos töötas Madridis põhikooliõpetajana, kuid humanitaarharidusega Nurial oli tunduvalt raskem tööd leida. Enne seda töötasid Carlos ja Nuria koos raskesti kasvatatavate laste kinnipidamisasutuses ja sealt nende armulugu ka alguse sai. Pärast meie põgusat tutvust tunduvad nad eraelus konkreetsed ja muidu metoodilised inimesed. Nendega koos töötamine tõotab tulla nii põnev kui ka hariv. Ning nüüd, kui Ruth pooleteise nädala pärast tagasi koju sõidab, on uued ideed ja tuuled vägagi teretulnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.