Võit depressiooni üle. Paul Gilbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teised aga keset vägivalda, väärkohtlemist ja alkoholismi. Me elame väga erinevates sotsiaalsetes maailmades ning need maailmad annavad kuju meid mõjutavale stressile ning veendumustele ja väärtustele, mis meil meie enda ja teiste kohta on. Pole vähimatki kahtlust, et mõnda tüüpi sotsiaalne keskkond rajab pinnase stressile ja depressioonile. Majandusliku õitsengu poole tõttamises ei pööra me kaugeltki piisavat tähelepanu inimeste psühholoogilisele tervisele ning sellele, et mõned keskkonnad on psühholoogiliselt mürgised.

      Pole siis üllatav, et depressioonis inimestel on sageli mitmeid probleeme, nii sisemisi (mõtteviis, negatiivsed tunded) kui ka väliseid. Sotsiaaluurijad George Brown ja Tirrel Harris on leidnud, et naiste puhul etendavad välised, sotsiaalsed tegurid suurt rolli nii mõnda tüüpi depressiooni sattumisel kui ka neist taastumisel. Nad leidsid, et eksisteerib asju, mis muudavad meid depressiooni ees kaitsetuks (haavatavustegurid) ning asju, mis meid sellesse tõukavad (ajendavad mõjurid).

      Nagu kolmandas peatükis vaadeldud evolutsiooniteooria põhjal võis eeldada, on kaitsetus depressiooni ees seotud sellega, et meil pole lähedasi suhteid inimestega, keda me saame täiel määral usaldada, kellega tunda lähedust ja kellelt saada toetust. Madal enesehinnang – enda tajumine küündimatu, tühise või väärtusetuna või madala sotsiaalse staatusega – on samuti haavatavustegur. On oluline mõista, et osa meie enesehinnangust tuleneb rollidest, mis annavad meile tunde tähendusest, staatusest, saavutamisest ning sõprade omamisest, kes meie seltskonda hindavad. Mõned inimesed arvavad, et lapsevanem olemine ja laste järele vaatamine peaks olema meie enesehinnangu toetamiseks piisav roll, kuid tõendusmaterjal näitab, et see pole nii. Kuigi me võime oma lapsi armastada ja nad võivad tuua meie ellu palju rõõmu, ei kujunenud me evolutsioon kestel välja külg külje kõrval kooselamiseks rahutu ja nõudliku noore järelkasvuga – ja tõtt öelda võivad nad vahel ajada meid viimse piirini! Lapsed vajavad meilt palju, kuid me ei saa neid sajaprotsendiliselt teha oma usaldusaluseks ega pöörduda nende poole toetuse saamiseks ning probleemide emotsionaalseks jagamiseks. Samuti ei saa lapsed sajaprotsendiliselt turgutada meie eneseaustust, vähemalt mitte samamoodi, nagu täiskasvanud seda teevad.

      Õlekõrs, mis murrab kaameli selgroo, või sündmus, mis tegelikult depressiooni ajendab, on sageli selline, mis meid lihtsalt üle koormab. See võib olla teadasaamine, et partneril on kõrvalsuhe, töökoha kaotus, mis ähvardab meid suurte majanduslike raskustega, avastus, et üks meie lastest on tõsiselt haige, teatud laadi isiklik läbikukkumine. Pikaajaliste mõjudega sündmused võivad panna meid astuma seda viimast sammukest – ja me kukume üle serva ning keerleme mööda spiraali alla depressiooni poole. See on nii, nagu oleks me ühtäkki muutunud kurnatuks, kaotanud asjade üle kontrolli, saanud lüüa ja sattunud lõksu.

       Sotsiaalsed rollid

      Sotsiaalpsühholoogid teavad hästi, et palju meie enesehinnangust ja stressist tuleneb meie rollidest – emana, isana, töötajana, ülemusena, armastajana, tudengina, abikaasana jne – teisisõnu sellest, mida me teeme. Psühholoogid Lorna Champion ja Mick Power on näiteks rõhutanud, et just meie rollid annavad meile ka eneseaustuse ja teatud ühiskondliku staatuse. Kahjuks ei nähta laste kasvatamist ja koduperenaine olemist tänapäeval kuigi kõrges staatuses oleva rollina, hoolimata sellest, et see on üks olulisemaid ja emotsionaalselt koormavamaid tegevusi, mida inimesed saavad ette võtta.

      Noortel inimestel on peamine depressiooniga seostuv mure see, et neil võib puudu jääda selgetest rollidest, eriti siis, kui vabu töökohti pole kuigi palju ning nad ei pruugi tunda end ühiskonna täieõiguslike liikmetena. Tunne, et meil on teistele midagi pakkuda ning meid selle eest, mida me teeme, hinnatakse ja väärtustatakse, on tähtsad eneseaustuse ja sotsiaalse staatuse allikad. Ka töökoht annab meile teatud otsese kontrolli oma elu üle, võimaldades meil peale selle planeerida oma tulevikku ning pakkudes võimalusi suhelda teiste inimestega. Ilma ametikohata võime me end tunda ühiskondlikult ebavajalike ja identiteedist ilmajäetuina ning tulevikuplaanide tegemine ei pruugi olla kerge. Ka painab meid sotsiaalne isoleeritus.

      Mõnikord investeerime me teatud rolli palju, kuid kui selles läbi kukume, siis läheme koos rolliga põhja. Vaatame näiteks Kathit. Ta oli alati tahtnud abielluda, kuid polnud kunagi kohanud õiget inimest. Kuid ta oli pühendanud end haigete põetamisele ja see oli muutunud tema eluks. 54-aastasena kujunes tal välja tõsine tervisehäire, mis tähendas, et ta pidi jääma varakult pensionile. Leinates seda ühte asja oma elus, mis oli andnud kõigele mõtte ja tähenduse, kaldus naine depressiooni ja kaotas järk-järgult kontakti oma sõpradega – eriti nendega, kes veel tööl käisid.

      Paljudel teraapiasse tulevatel inimestel on depressiooni osana välja kujunenud probleemid töökoha või mõne muu tähendusliku, staatust edendava rolli leidmisega väljaspool kodu. Mõnikord tunnevad nad selle püüdmiseks liiga suurt ärevust ja ängistust, mõnikord ei luba seda nende partnerid, ja mõnikord on see lihtsalt liiga raske. Peale selle jääb palju lääne elustiili osi väljapoole oskusi, mille inimkond on evolutsiooni jooksul eluga toimetulekuks välja kujundanud, ning need ebaloomulikud elustiilid põhjustavad probleeme. Me kujunesime eluks välja tihedalt lõimitud kogukondades, kus lapsi ei suletud väikestesse kodudesse, vaid nad olid peamiselt väljas, aktiivselt tegevuses, ning sõbrad ja sugulased said neil pidevalt silma peal hoida. Kahtlemata ei eraldatud noori emasid ega takistatud neil ülejäänud kogukonnas töötamist, nagu see on tänapäeval. Minu arvates tuleneb teatud osa lääne ühiskonna kõrgest depressioonimäärast meie ebanormaalsetest sotsiaalsetest skeemidest ja elustiilidest.

      Üks põhjus nende depressiooni sotsiaalsete aspektide uurimiseks on rõhutada, et depressiooni all kannatamine võib võrsuda tõelistest sotsiaalsetest raskustest ja läbielamistest ega tähenda, nagu oleks inimene nõrk või halb. Sinu elus võib olla asju, mis muudavad depressiooni tekkimise tõenäolisemaks. Kui loobud enesesüüdistustest ning enda tundmisest küündimatu ja saamatuna, võid hakata nägema, kuidas tuua oma ellu muutusi. Oluline on märkida ka seda, et näiteks laste kasvatamisele pühendumine ei pruugi tingimata olla tee õnnele. Hoopis vastupidi, tõendid viitavad sellele, et laste sündimine võib vanemate paarisuhtes õnne vähendada. Muidugi ei tähenda see, et lapsed ei tooks perre palju rõõmu. On neidki inimesi, kes satuvad depressiooni just vanemarollist ilma jäädes, kui lapsed on suureks saanud ja kodunt lahkuvad.

Miks ohustab depressioon naisi meestest rohkem?

      Juba ammu on märgatud, et üldiselt ohustab depressioon naisi ligikaudu kaks-kolm korda suurema tõenäosusega kui mehi. Selle kohta, miks see nii on, pakutakse mitmesuguseid teooriaid.

       Bioloogia

      See vaatenurk väidab, et depressiooni kõrge esinemus naiste seas tuleneb erinevustest reproduktiivbioloogias (st teatud hormoonide tasemes). Lisaks on võimalik, et naise aju on mehe omaga võrreldes mõneti teistsugune, mis suurendab depressiooni tekkeriski. Hiljutised uurimused tõendavad, et võib-olla töötleb naise ja mehe aju emotsionaalset teavet veidi erinevalt – kuigi see, kas niisugune erinevus depressiooniriski suurendab, pole teada.

       Psühholoogia

      See vaatenurk väidab, et depressiooni kõrge esinemus naiste seas tuleneb erinevatest seltskondliku suhtlemise viisidest kasvamise ajal. Tüdrukuid kasvatatakse rohkem aktsepteerima alluva positsioone, neid koolitatakse hoolitsejateks ning meestega võrreldes ergutatakse enesekehtestamisele ja konkureerimisele vähem. Seksuaalse kuritarvitamise määr on naiste seas kõrgem kui meeste seas. Ka häirivate ja pinget tekitavate elusündmuste tunnistamise ja probleemidega toimetuleku viisid on erinevad: naised kalduvad rohkem keskenduma tunnetele ja süüdistavad iseennast, kui neil on suhteprobleemid. Naised on seega oma tunnetega paremas kontaktis kui mehed ning suudavad oma kurbust ja õnnetut olekut paremini väljendada, ka võib nende lähedusevajadus olla meeste omast suurem. Naised võivad oma õnnetu oleku üle rohkem mõtteid mõlgutada – kuigi selle põhjuseks võib olla ka nende suurem sotsiaalne isoleeritus. Mehed seevastu süüdistavad probleemide korral pigem teisi ning ei suuda oma kurbust nii hästi ära tunda ja СКАЧАТЬ